2007/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2007/1
Saar on tamme noorem vend

Kuigi saar pole tamme lähedane sugulane, asetatakse ta võrdlustes sageli tamme kõrvale: küll suuresti kattuva levila, küll soojalembuse ja hiliskülmade kartuse poolest, aga ka väärtusliku puidu andjana.

Saare perekonna on taimesüstemaatikud paigutanud õlipuuliste sugukonda. Peale saare kuuluvad sinna veel rohkem kui 20 perekonda, tuntuimad neist on ehk sirel, liguster, forsüütia, õlipuu, jasmiin, osmantus, fillüürea jt., kokku 400–900 liigiga. Peamiselt põhjapoolkera mõõdukas ja subtroopilises kliimavöötmes levinud umbes 65 (70) saareliigi hulgas on nii madalaid kui ka kõrgeid puid ning vähem neid, kes kasvavad kõrge põõsana.

Kõrgeima kasvuga ning jämedaima tüvega liik saare perekonnas on meie kodumaine harilik saar (Fraxinus excelsior). Kogu Euroopas ning peale selle veel Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias levinud puu võib kasvada kuni 45 meetri kõrguseks. Et Eesti asub hariliku saare levila põhjapiiril, siis küünib meil kasvavate üksikute suurimate saarte kõrgus “vaid” 30 meetrini, tavaliselt aga 20–25 meetrini. Meie pikim saarepuu kasvab Audru pargis Pärnumaal, tema kõrguseks mõõdeti 2000. aastal 31,5 m. Jämedaim harilik saar, mille tüve ümbermõõduks on saadud 6,6 meetrit, asub aga Kivi-Vigalas Raplamaal [3].

Harilik saar on kõigil aastaaegadel nii metsas kui ka haljastuses kergesti äratuntav. Suvel peamiselt oma suurte roheliste paaritusulgjate liitlehtede järgi, mis puhkevad kevadel üsna hilja ning varisevad sügisel pruunikasroheliste või kollastena varakult. Talvel tunneb hariliku saare ära tema pigimustade pungade järgi: pulksirgetel ja rohekashallidel pikkvõrsetel asetsevad vastakuti ümarkoonilised külgpungad ja suur tipupung. Haljastuses kasutatavatel saare perekonna teistel liikidel on pungad hallikaspruunid.

Noore ja keskealise hariliku saare koor on sile ja värvuselt rohekashall, vanemas eas muutub tüvekoor aga pikirõmeliseks keskmise paksusega hallikaks korbaks. Hariliku saare võra on noorel puul piklikmunajas. Vanemas eas võra alumised oksad kuivavad, sirge tüvi laasub ning elusvõra tõuseb kõrgemale, muutudes ümaramaks ja laiemaks. Läbipaistev võra koosneb tavaliselt jämedatest, võrdlemisi hõredatest lookjatest okstest ja samuti jämedatest kaarjalt ülespoole suunduvatest võrsetest.

Peaaegu kõik saared on tuultolmlejad, mistõttu õitsevad enamasti enne lehtimist või pungade puhkemise ajal. Kahe- või ühesugulised kroonlehtedeta ja lõhnata õied on koondunud kimbutaolistesse pööristesse. Ühel puul võivad olla kas ühesugulised, kahesugulised või ühe- ja kahesugulised õied koos. Mõne üksiku saareliigi õisi tolmeldavad putukad.

Saarte vili on tiivuline pähklike, mis küll valmib õitsemise aasta sügiseks, kuid variseb alles järgmise aasta varakevadel. Peale seemnete uueneb saar ka vegetatiivselt: annab eriti pärast raiumist rikkalikult kännuvõsu.


Lubja- ja luhasaar. Et saar on kasvukoha suhtes keskmisest nõudlikum ja saastehell, siis teda linnahaljastuses just tihti ei näe, küll aga kasvab ta meil üsna sageli üksikpuudena või rühmiti viljakates kuuse-segametsades, laialehistes salumetsades ning lodumetsades. Saare puhtpuistud ehk saarikud on aga Eestis väga haruldased. Saareenamusega puistuid võib meil näha peamiselt Saare-, Muhu-, Hiiu- ja Läänemaal (sinilille ja lubikaloo kasvukohatüüpides), kus ta kasvab huumusrikastel karbonaatsetel muldadel ja loopealsetel puisniitudel. Samuti Eesti ida-, lõuna- ja kirdeosa niisketel kuni värsketel leetunud ning liikuva põhjaveega kuivendatud muldel (naadi, sõnajala, tarna-angervaksa, kuivendatud lodu kasvukohatüüpides). Olenevalt kasvukohast eristatakse harilikul saarel kahte ökotüüpi: lubjarikastel muldadel kasvavat saart kutsutakse lubjasaareks, niiskematel aladel kasvavat puud tuntakse aga luhasaarena. Parimad saareenamusega puistud kasvavad meil naadi ja sõnajala kasvukohatüübis, kus puistu boniteet ulatub I ja IA-ni. Ent valguslembene saar ei seltsi hästi liigirikastes salumetsades kasvavate jalaka, künnapuu, pärna, vahtra ja teiste laialehiste puudega, kes jätavad saare sageli puistus rõhutud seisundisse. Parema kasvuga saared ja saareenamusega puistud kasvavad nendel viljakatel ja niisketel muldadel, kus saare kaaspuuliigid on arukask, haab ja lepp. Eriti hästi edeneb saar aga sellistes kasvukohtades kõrvuti kuusega, sest segus kuusega kujuneb saarel välja sirgem ja oksavabam tüvi kui ükskõik millise teise puuliigiga koos või üksinda puhtpuistus kasvades.


Saar Eestis. Kliima muutumise, aletamise, karjatamise ja raiete tagajärjel on Eesti aladel saarikute pindala viimastel sajanditel tunduvalt vähenenud. Samas on üsna tähelepanuväärne, et viimase poole sajandi jooksul on saarepuistute osatähtsus meie metsades taas suurenema hakanud. Et metsakorralduse andmete järgi on saarepuistute keskmine vanus riigimetsas veidi alla 50 aasta ja erametsas 60 aastat, siis võib saarikute pindala suurenemise peamiseks põhjuseks pidada pärastsõjaaegset puisniitude metsastumist Saaremaal ja Lääne-Eestis ning metsade varasemast plaanipärasemat majandamist.

Saarepuistuid kasvas 2005. aastal Eestis kokku 5173 hektaril ja praegu katavad saarikud Eesti riigimetsadest 0,2% ning erametsadest 0,6%. Keskmine hektaritagavara küünib 146 tihumeetrini [2]. Et saart on meie metsades võrdlemisi vähe, tuleneb peamiselt inimese tegevusest: aegade jooksul on viljakad metsaalad muudetud põllumaadeks. Teine põhjus peitub saare väheses konkurentsivõimes: küllalt kiirest kasvust hoolimata jääb ta temale sobilikes viljakates kasvukohtades siiski veidi alla teistele, valguse ja ruumi suhtes vähem nõudlikele ning veel kiirema kasvuga pehmelehtpuudele (aru- ja sookask, sang- ja hall lepp, haab, remmelgad).

Et harilik saar on kiirekasvuline ja hinnatud puiduga liik, siis on teda mitmel pool Eestis kultiveeritud nii viljakale metsa- kui ka endisele põllumaale. Noores eas varjulembese ja külmaõrnana uueneb saar looduslikult vanemate puistute turbe all paremini kui lagedal. Seetõttu on soovitatav istutada teda segus teiste puuliikidega või veelgi parem – rajada saarekultuur turvet pakkuvasse koridori näiteks hall-lepikus. Sobilikele lageraielankidele tuleks harilik saar istutada aga alles siis, kui seal kasvab juba külma ja ulukite eest noori saaretaimi kaitsev lehtpuuvõsa.

10–12 aasta vanuselt muutub saar tunduvalt valgusnõudlikumaks, siis on vaja teha valgustusraiet: raiuda välja eelkõige saare kasvu takistavaid kiirekasvulisi lehtpuid. Ent seda tuleb teha üsna mõõdukalt, sest ümbritsev puistu kaitseb saart külmakahjustuste eest, aidates samas kaasa saarepuude laasumisele ning sirge tüve kujunemisele.

Saarekultuuri rajades tuleks eelistada suuremaid ja vanemaid (3–4-aastasi) taimla või vana metsa alla tekkinud saare loodusliku uuenduse taimi. Neid tuleks pärast istutamist 1–3 cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigata. Muidu tekib varjust äkitselt täisvalguse kätte sattunud taimedel sageli koorepõletik. Sellest kahjustatud taim nakatub aga kergesti saarevähki. Pärast tagasilõikamist kasvanud uued võrsed kohanevad uute valgusoludega, kasvavad kiiresti ning on sirged.


Saar kardab rohusööjaid metsloomi, külma, saarevähki ja kahjurputukaid.

Et noored saarevõrsed ja saarepuu koor on hirvlaste lemmiktoit, siis ohustavad meil saarekultuure ja looduslikku saareuuendust põder, metskits ja punahirv.

Põllumaale või lagedale värskele raiesmikule istutatud saaretaimi ohustavad peale ulukite sageli kevadised hiliskülmad, mis kahjustavad peamiselt kuni kahe meetri kõrgusi puuhakatisi eelkõige avatud aladel. Hiljem see oht küll tunduvalt väheneb, kuid noored saared võivad karmidel talvedel ikkagi kannatada: võrsed või puud külmuvad kas osaliselt või täielikult. Vanemaid puid rikuvad talvised kiired õhutemperatuuri kõikumised, mis põhjustavad tüvedes pikisuunalisi külmalõhesid. Külmalõhed tekivad siis, kui õhutemperatuur järsult langeb: jämedate puude välimised tüveosad külmuvad siis läbi ning tõmbuvad kokku, sisemised külmumata puiduosad pressivad aga välimised lõhki.

Koorevigastustega nooremate puude peamine kahjustaja on saarevähk, mida põhjustab nii bakter Pseudomonas syringae subsp. savastanoi pv. fraxini kui ka seen nimega Nectria galligena. Viimane põhjustab tüvevähki peale saare veel mitmel teiselgi lehtpuul, nagu jalakas, vaher, pihlakas, paplid ning õuna- ja pirnipuud. Vähihaavand paistab pikliku või ümara puhetisena, mille keskele tekib lõhe. Haavand suureneb aasta-aastalt, hävitades kobrutava vallina ümbritsevat ja üha uuesti tekkivat puhetunud kudet saaretüvel ja -okstel. Haigusest nakatunud oksad kuivavad ning tugevalt kahjustatud puud surevad. Saarevähk on Eestis levinud üsna laialdaselt.

Putukatest ründab saarenoorendikke väike (0,5–0,8 mm pikkune), ovaalse kehaga, helepunane tiibadeta putukas – saare-kilptäi (Pseudochermes fraxini), kes kaitseb ennast iseenda eritatud umbes 1–3 mm läbimõõduga, algul valge, hiljem hallikaks muutuva vahast kilbiga. Saare-kilptäid imevad iminoka abil noorte siledakooreliste puukeste tüvedel ja okstel taimemahla. Imemisel eritavad putukad puusse sülge, mis ärritab ja mürgitab taimekudesid ning selle tagajärjel tekivad koorele poolkuujad korbastunud haavandid. Putuka kahjustuse tagajärjel aeglustub noorte puude juurdekasv ning ulatuslikuma kahjustuse korral võivad puud hukkuda.

Üsna sage ja tavaline saarepuude kahjur on väike-saareürask (Hylesinus fraxini), kes asustab haigeid ja hiljaaegu kuivanud puid, kusjuures eelistatud on just õhema koorega nooremad puud ja vanemate puude oksad. Vähem on suur-saareüraskit (H. crenatus), kes jätab haude surevatele, haigetele või väga vanadele puudele, kusjuures eelistatud on puu paksukooreline tüveosa.

Ürasklastest asustavad saart veel sile saareürask (H. varius) ja karvane saareürask (H. oleiperda). Neist viimast pole Eesti saarikutest seni veel leitud [5] Kohati võib Eesti saarikutes näha aga oksamailast (endise nimega saaremailane) (Zeuzera pyrina) – sinakatäpilise valge rindmiku ja tiibadega liblikat, kes muneb saare ning ka teiste lehtpuude okstele. Munadest kooruvad kollakasvalged tumedate näsakestega kaetud röövikud, kes kaevandavad algul võrsetes ja peenemates okstes, põhjustades nende kuivamist või lehtede enneaegset varisemist. Järgmisel aastal siirduvad röövikud jämedamatele okstele ja tüvele, kaevandades käike algul koore all, hiljem puidus. Saartel võib tegutsemas näha veel väikest hallikasmusta saarekärsakat (Stereonychus fraxini).


Saar ja tamm. Kuigi saare eluiga pole väga pikk – ulatub 250, harvem 350 aastani –, on teda ikka võrreldud pikaealise tammega. Öeldakse isegi, et saar on tamme noorem vend. Süstemaatiliselt pole harilik saar ja harilik tamm teineteisele lähedased sugulased. Ometi leidub nende ökoloogias ja bioloogilises olemuses palju ühisjooni: nende levikula on suuresti kattuv, mõlemad on soojalembesed ja ühtmoodi tundlikud kevadiste hiliskülmade suhtes, kuigi puhkevad teistest meie lehtpuudest hiljem. Samuti vajavad nad mõlemad viljakat mulda ning on eriti valgusnõudlikud.

Saart ja tamme ühendab ka nende väga väärtuslik ja vastupidav puit. Tõesti, saare ja tamme puit on üsna sarnased ning seetõttu võib neid kergesti segi ajada: mõlema puit on rõngassooneline ning lülipuiduga, kuid saarel on säsikiired kitsad ning vastupidi tammepuidule vähemärgatavad. Lülipuit on saarel ilusa tekstuuriga, värvuselt hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit nõrgalt kollakasvalge, kusjuures puistus kasvanud puudel on lülipuit tumedam ja laiem kui üksikult lagedal kasvanud saarel.


Puit, koor, võrsed, lehed …Varem valmistati tugevast, tihedast (tihedus 650–700 kg/m3) ja samas küllalt painduvast, hästi lõhestatavast ja elastsest saarepuidust paljude tööriistade käepidemeid ja põllumajandustööriistu. Kreekakeelne sõna phraxis, millest on tuletatud perekonna ladinakeelne nimetus Fraxinus, tähendabki tõlkes lõhenemist ning viitab saarepuidu just sellele omadusele. Saarepuitu kulus nii ratta- ja reekodaraiks, loogaks, aisteks kui ka rehapulkadeks, rääkimata haamri- ja kirvevartest [3].

Tänapäeval on kulumiskindel, kõva ja dekoratiivne saarepuit leidnud rohket kasutust spooni ja planguna mööblitööstuses, hinnaline puit sobib ka parketiks ja treppideks, samuti siseviimistluseks ja mõnede spordivahendite tootmiseks. Eriti hinnaliseks peetakse maailma mööbliturul hariliku saare tüvemuhkudest saadavat salmilise tekstuuri ja linnusilmamustrilist maarjasaare puitu.

Suure kütteväärtuse tõttu kasutatakse harilikku saart ka küttepuuna. Koor, seemned ja lehed leiavad nendes sisalduvate vitamiinide tõttu rakendust meditsiinis. Koort kasutatakse ka naha parkimiseks, lehtedest ja koorest saadakse musta, pruuni ja sinist riidevärvi. Noori tiibvilju võib aga marineeritult isegi süüa. Lääne-Eestis tehti vanasti saare lehtedega noortest võrsetest lehisvihtu lammastele. Vanade saarte tüveõõnsustes on leidnud kodu linnud, põlispuude tüvedel kasvab rohkesti eri liiki samblaid ja samblikke.


Saar haljastuses. Dekoratiivse väliskuju tõttu on harilikku saart kasvatatud ilupuuna nii linna- kui ka maahaljastutel, samuti võib teda näha taludes õuepuuna. Linnahaljastuses pärsib saare kasvatamist tema vähene vastupidavus õhusaastele ning kuivale tihenenud mullale: puu latv hakkab varakult kuivama. Haljastuses ei mõju hästi ka see, et saare lehed puhkevad hilja ja varisevad aegsasti, et tema tugev juurestik kurnab läheduses kasvavaid puid ja põõsaid. Harilikku saart on tulemuslikumalt kasvatatud väikelinnades, kus võiks teda kasutada alleepuuna ning rühmiti muruplatside ilmestajana.

Peale hariliku saare põhiliigi kasvatatakse meie haljasaladel, aedades ja dendroparkides ka mitmeid lehtede ja kasvukuju järgi eristatavaid ning peamiselt pookides paljundatavaid sorte.

´Pendula´ on võnklike harudega leinapuu, kelle sirged oksad ripuvad pikalt. Sageli kasvavad mõned oksad pookekohast 1–3 meetrit üles, et siis jälle kaarjalt allapoole kasvada. Selliselt kujuneb puul mitu nn. rippuvat korrust. Võib kasvada Eestis kuni 10 meetri pikkuseks, õitseb ja viljub. Võrdlemisi sage kalmistutel, aedades, linna- ja maaparkides.

´Pendula Wentworthii´ sirgub Eestis eelmisest oluliselt pikemaks, isegi põhiliigi pikkuseks. Pookekohast kasvab üles tugev tüvi, külgoksad pikad, rippuvad, kuid oksatipud käänduvad veidi ülespoole. Eelmisest oluliselt haruldasem kultivar, meie ainuke puu kasvab Tallinnas Tornide väljakul.

´Nana´ on tihe kerakujuline aeglase kasvuga kääbus, kelle lehekesed on märksa väiksemad kui põhiliigil. Üsna külmaõrn, Eestis ei õitse. Üksikuid puukesi leidub üle Eesti (Luual, Sangastes, Saaremaa taimeaedades jm.).

´Jaspidea´ noored võrsed on kuldkollased, tihekerajas võra on suvel rohekaskollane. Meil väga haruldane ja külmakartlik.

´Aurea´ on eelmisega võrreldes kidurama kasvuga, lehed väiksemad, puhkedes kollakasrohelised, suvel rohelised. Võrsed kollased. Eestis üsna haruldane.

´Aure Pendula´ sarnaneb eelmisega, kuid kollased võrsed ripuvad, lehed erkkollased. Eestis väga haruldane.

´Crispa´ on tiheda tumerohelise võraga aeglasekasvuline puu, kelle põhiliigist väiksemate liitlehtede lehekesed on kräsus servaga.

´Diversifolia´ ehk lihtlehine saar on ovaalse võraga külmakartlik madal puu suurte pikarootsuliste jämesaagja servaga või nõrgalt hõlmiste lihtlehtedega, vahel siiski kolmetiste liitlehtedega. Üksikuid puid leidub üle Eesti mitmes kollektsioonaias.

Sort ´Heterophylla Pendula´ ehk ´Diversifolia Pendula´ on, nagu eelmisedki, lihtlehine puu, kuid oliivrohelised oksad-võrsed ripuvad kaarjalt. Eelmisest haruldasem.


Eestis kasvatatavad võõrliigid. Peale hariliku saare ja tema kultivaride võib meie haljastuses või dendroparkides näha veel kuni kümmet liiki saari.

Introdutseeritud saartest on meil enim levinud Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saar (F. pennsylvanica). Eestis kasvab see harilikust saarest külma- ja hiliskülmakindlam, mullastiku suhtes vähenõudlikum ja ka linnatingimusi hästi taluv liik peale parkide ka metsakultuurides (Järvseljal, Luual, Reiul, Õisus), kus ta on osutunud üsna kiirekasvuliseks ja vastupidavaks. Harilikust saarest eristub kergesti pruunikashallide karvaste võrsete, helepruunide pungade, alt oluliselt karvasemate lehekeste ning leherootsu ja teistsuguste tiibviljade poolest. Ta on harilikust saarest madalam, tema puit hapram ja seetõttu vähem hinnatud.

Pensilvaania saarel on ka sorte ja teisendeid. Kultivaridest tuntuim on ´Variegata´: hallikasrohelised lehekesed on ebakorrapärase laia valge servaga või ka osaliselt valgelaigulised. Eestis üsna vana sort, vanimate puude kõrgus ulatub 17 meetrini. Sordi ´Aucubifolia´ lehed on kollasetäpilised.

Pensilvaania saare teisendit F. pennsylvanica var. subintegerrima (F. lanceolata) tuntakse aga rohelise saarena, kelle paljad võrsed on rohelised, hallid või pruunikad; pealt läikivrohelised lehekesed on kujult laielliptilised kuni süstjad, alt veidi heledamad, roodudel nõrgalt karvased või paljad. Eestis võrdlemisi külmakindel, kuid vähe levinud. Vääriks senisest suuremat tähelepanu linnahaljastuses, sest on linnaoludes kõikidest saareliikidest vastupidavaim.

Mandþuuria saar (F. mandchurica) kasvab looduslikult Kaug-Idas, Korea poolsaarel, Kirde-Hiinas ja Jaapanis, meil mitmes botaanikaaias ja dendraariumis. Äratuntav lehekeste kinnituskohta katvate roostepruunide karvatuttide järgi punakal leherootsul. Võrsed tumekollased või pruunikad.

Vähem võib meil näha veel pensilvaania ja rohelise saarega sarnanevat Põhja-Ameerika idaosast pärit ameerika saart (F. americana) ning musta saart (F. nigra), USA lääneosast pärit meil väga haruldast oregoni saart (F. latifolia), USA kaguosas kasvavat teravalt neljakandiliste võrsetega neljatahulist saart (F. quadrangulata), Kesk-Aasiast pärit jõgisaart (F. sogdiana), Koreast pärit putuktolmlevate õitega hiina saare teisendit (F. chinensis var. rhynchophylla), Kesk- ja Lõuna-Euroopas ja Väike-Aasias kasvavat silmapaistvate lõhnavate püstistes pööristes olevate väikeste kreemikate kroonlehtedega putuktolmlevat õissaart (F. ornus) ning viimase Lõuna-Itaaliast ja Balkanilt pärit teisendit F. ornus var. rotundifolia, kelle lehekesed on ümar-äraspidimunajad.


1. Hämet-Ahti, Leena et al. 1992. Suomen puu- ja pensaskasvio. Dendrologian Seura. Helsinki.

2. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus 2006. Aastaraamat Mets 2005. Tartu.

3. Relve, Hendrik 2000. Eesti põlispuud. Projekti “Põlispuu” andmed Eesti looduskaitsealustest üksikpuudest ja põõsastest. OÜ Infotrükk, Tallinn.

4. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. 2. tr. Ilmamaa, Tartu.

5. Õunap, H. 1996. Saareüraskitest (Hylesinus) ja kääbusüraskitest (Crypturgus) (Coleoptera, Scolytidae) Eestis. Metsanduslikud uurimused XXVII. Tartu: 133–139.



IVAR SIBUL
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012