2007/1



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/1
AASTAAJAD MÕJUTAVAD NII LOODUST KUI KA INIMESI

Rein Ahas on sündinud 10. detsembril 1966 Tartus, üles kasvanud Järvseljal. Lõpetas 1991. aastal Tartu ülikooli geograafina (eriprogrammiga loodusgeograafia ja looduskaitse erialal), doktoritöö kaitses samas 1999. a. Töötanud peamiselt Tartu ülikooli geograafia instituudis (1994–1998 teadurina, 1998–2000 lektorina ja alates 2002. aastast vanemteadurina). 2004–2006 oli inimgeograafia õppetooli hoidja ja alates 2006. aastast on valitud inimgeograafia professoriks.

Tegutsenud Tartu üliõpilaste looduskaitseringis (president 1987–1990), Eesti rohelises liikumises (juhatuse liige ja metsatoimkonna koordinaator1994–2003).

Põhilised uurimisteemad on olnud seotud inimühiskonna keskkonnamõjude ja -kaitsega. Õpinguaastate uurimistöö vaatles valdavalt aastaajalisi nähtusi, fenoloogia ja kliimamuutuste mõjusid. Uurinud säästva metsakasutuse, ehitatud keskkonna ja ehitustegevuse keskkonnamõjusid. Viimastel aastatel keskendunud valdkonnale, mis vaatleb üht nüüdisaja olulisemat keskkonnamõjude allikat – inimasustuse ruumilist paiknemist ja igapäevase ruumikasutust, sh. valglinnastumist ja hajaasustust. Uurimaks ruumikäitumist, on Rein Ahase juhitav töörühm alates 2001. aastast arendanud mobiilpositsioneerimisel põhinevat sotsiaalse positsioneerimise meetodit.

Mul on vahel tunne, et geograafia on selline hea kõikehõlmav teadusvaldkond, mis võimaldab uurida enam-vähem kõike.

Geograafide uurimisala on huvitav ja ulatuslik. Kehtib reegel, et tuleb näha suuremat ala, leida laiemaid seoseid ajas ja ruumis. Konkreetset teemat süvitsi käsitledes muutuvad geograafid juba erialateadlasteks: keemikuteks, bioloogideks, ajaloolasteks või demograafideks. Geograafe iseloomustabki eelkõige ruumiliste protsesside ja seoste uurimine, selleks on oma teooriad ja spetsiaalsed meetodid, sh. 21. sajandil geograafiat taaselustav geoinformaatika.

Oma geograafikarjääri algul tegutsesid eelkõige fenoloogina, aastaajalisuse uurijana. Mis on kõige olulisem järeldus või teadustulemus sellest perioodist?
Fenoloogilised aegread aitavad kinnitada, et kliima muutub ja muutuste mõju elusloodusele ei või alahinnata. Fenoloogilised aegread kui olulised alternatiivsed allikad tõendavad õhutemperatuuri põhjal avastatut: kliima soojeneb väga kiiresti. Fenoloogilised andmed (sh. lumikatte muutused) on olulised ka selle pärast, et aastaajalised protsessid muutuvad teistmoodi kui moodsa tehnikaga mõõdetud ja üldistatud temperatuur. 0,3-kraadilist aasta keskmise õhutemperatuuri muutust ei suuda me „silmaga” eristada, elusloodus võib sellele teatud aastaajal aga märgatavalt reageerida. Kevadiste loodusnähtuste kahenädalane varasemaks nihkumine on täiesti tajutav ja loodusele olulise mõjuga.
Oma fenoloogilistes töödes oleme kõrvutanud Eesti ja Ida-Euroopa fenoloogilisi andmeid Lääne-Euroopa andmetega ning leidnud kinnitust, et Eesti paikneb kõige „kuumemas” kliimamuutuste mõju piirkonnas. Kevadpoolaasta muutused on olulised, silmaga märgatavad, inimesele tajutavad ja sarnased Lääne-Euroopa omadega. Meie oleme aga veel haavatavamad kui läänes, sest paikneme püsiva lumikattega boreaalses vöötmes. Lumikatte puudumine või varasem sulamine mõjutab paljude liikide saatust. Looduse rütmid lähevad sassi, suurvesi jääb olemata, pojad näevad ilmavalgust toiduvaesel ajal. Näiteks käesoleval 2006/07 hooajal algab talv jälle alles jaanuaris, kui korralikku talve üldse tulebki.
Oleme seostanud fenoloogilisi muutusi ka temperatuuri ja lumikatte muutustega kogu põhjapoolkeral, kasutades nn. kevade indeksi mudelit. Looduses toimuvad muutused on selgelt seotud inimasustusega. Tihedalt asustatud aladel, näiteks Lääne-Euroopas, Kaug-Idas ja USA idarannikul, on temperatuuri ja aastaaegade nihked ning anomaaliad suuremad. Ilmselt on paljud aastaajalised nähtused peale atmosfääri suurte muutuste seotud ka inimtegevuse otsese mõjuga kohapeal: maakasutus, kohalik saaste (albeedo), soojussaare efekt jne. Kuidas Maa temperatuurireþiim ja aastaaegade rütm kujuneb, kuidas inimene seda mõjutab ja mis tulevikus juhtub, pole seni täpselt teadmata. Kuigi kliimamudelid kasutavad maailma võimsamaid arvuteid ja satelliidid koguvad suurepärast materjali.

Ilmavaatlejaid on meil ikka palju olnud. Kas lihtsad ilmahuvilised suudavad kliimamuutuste tõsidust kuidagi ka poliitikutele edastada?
Kui probleemid on suured ja lahendusi pole teada, siis hakkavad inimesed aktiivselt kaasa mõtlema. Tänu sellele, et fenoloogia suudab lihtsalt registreerida muutusi looduses, on keskkonnateadlikumates ühiskondades fenoloogilistest vaatlustest kujunenud üldrahvalikud projektid, kus osaleb tohutult palju inimesi ja areneb debatt kliimamuutuste üle. Näiteks USA „National Phenology Network”, Hollandi „Nature’s Calendar” ja Inglismaa „UK Phenology Network”. Hollandi vaatlusvõrk teatas, et 2006. aasta detsembris registreeriti 240 loodusliku taime õitsemine! Niisugused inimeste jaoks selged äärmused ärgitavad avalikkust kliimamuutuste arutelus osalema. Nii on fenoloogia muutunud meediateemaks, fenoloogiahuvilistest ja -teadlastest on kujunenud oluline huvirühm, kes mõjutab avalikkust ja poliitikat. Suured muutused ja muret tundev rahvas ärgitavad ka poliitikuid tegelema aktiivselt kliimamuutuste temaatikaga; toimivad paljud ühistransporti soodustavad ja autode ning lennukite kasutust maksustavad meetmed.
Kahjuks pole Eesti selles valdkonnas eriti samme ette võtnud ja kliimamuutused pole pärast 2005. aasta jaanuaritormi ðokki avalikkuse ette jõudnud. Rääkimata poliitikasse.

Ka inimgeograafina on sind huvitanud sesoonsus: näiteks kuidas on ühiskonna käitumine seotud aastaaegadega. Põnev teema on sündivuse ja viljastumise hooajalisus: teie töörühma tulemused näitavad, et kõige rohkem lapsi sünnib kevadel. Seda võib oma tutvusringkonna näitel kinnitada ilmselt iga eestlane. Kuidas seda aga teaduslikult põhjendada?
Ühiskondlike nähtuste ja meie igapäevaelu sesoonsus on tõesti väga põnev uurimisteema. Mida rohkem on inimesed seotud aastaajaliste nähtustega, seda suuremas harmoonias loodusega nad elavad. Peipsi kaluri elu sõltub ilmastikust ja aastaaegadest iga päev. Manhattanil või Tokyos on aga aastaaegade mõju märgatav vaid mõningates majandusindikaatorites ja igapäevaelu kulgeb omasoodu. Ühiskonna sesoonse käitumise indikaatoreid on huvitav uurida ning see võimaldab hinnata populatsioonide toimetulekut ja teha paremaid plaane. Interneti-kasutus, rahavood, alkoholi tarbimine või inimeste sünd on kõik sesoonsed. Ühed olenevad keskkonnateguritest, teised ühiskonna nähtustest.
Tihti peituvad ühiskonna nähtuste taga ikkagi looduslikud tegurid ja nende kaudne mõju. Üks niisugune teema on sündivus ja seksuaalne käitumine. Peale paljude ühiskondlike protsesside (pereplaneerimine, tähtpäevad, puhkused jms.) mõjutavad edukat viljastumist väliskeskkonna tegurid, näiteks õhutemperatuur ja ööpäeva pikkus. Meie bioloogilisse kella/kalendrisse on programmeeritud imelikud rütmid, mis avalduvad suurte populatsioonide tasemel: kevadise ja suvise sündimuse maksimumid jms. Teadlased ei tea praegu nende põhjusi. Huvipakkuvaid, veel vastuseta küsimusi on palju. Lisaks hulk arusaamatuid asju, näiteks sündide (või registreerimiste?) statistiliselt oluline viiepäevane rütm Eestis 1930.–1940. aastatel.

Kas ja kuivõrd mõjutavad Eesti inimesi aastaajad ja ilmastik? Kas toimime siiski mingil määral looduse rütmis või on aastaaegade tunnetus ühiskondlikus käitumises kaduma hakanud?
Meie ühiskond on jagunenud kolmeks sesoonseks rühmaks: loodusega harmooniliselt elavad „maainimesed”, suhteliselt rutiinse töö- ja puhkeaastaga „industriaalinimesed” ning vabama graafikuga „postmodernistlikud” populatsioonid, kes elavad ja töötavad võrdlemisi vaba graafiku järgi. Nende projektid kuhjuvad kevade ja sügise lõppu, proovige siis kolleegide hulgas seminariks vaba päeva leida! Ning suvel ja aastavahetusel puhatakse pikalt.

Inimgeograafina hakkas sind huvitama, kuidas ja kuhu inimesed liiguvad ning võtsid kasutusele sotsiaalse positsioneerimise. See on meetod, kus inimeste liikumisteid kaardistatakse mobiiltelefoni abil. Kuidas see toimib?
21. sajandil on enamikul mobiiltelefonid taskus. Telefonide asukohta saab määrata ja selle põhjal inimeste ruumikasutust kaardistada. See on hea allikas ühiskonna ja ruumi uurimiseks: võimalus uurida inimeste liikumist reaalajas ja sellest lähtuvalt korraldada ühiskonnaelu. Kolleegid zooloogid uurivad kotkaste ja ilveste käitumist satelliitnavigatsiooniseadmete abil. Zooloogide töid lugedes on üllatav teada saada, kui palju teatakse loomade ruumilisest käitumisest. Muuseas, minu koolipõlve uurimistööd õpilaste teaduslikus ühingus käsitlesid ilveste ja huntide liikumisteid Järvselja metsades. Kaks talve veetsin enamiku vabu päevi nende jälgi mööda kõndides ja nende tegevust kaardistades. Sain uuringu eest mingi medaligi.
Ja siis on huvitav, et kui vähe me teame enda, st. inimeste ruumilisest käitumisest: kus me tegelikult käime ja palju enda kaaslaste elust teame. Ruumiline käitumine on üks elutegevuse osa. Kvantitatiivsele digitaalsele jäljereale, mille mobiiltelefon meie jaoks salvestab, lisandub palju teisi huvipakkuvaid küsimusi. Tegelikult tahame teada saada, miks inimesed nendes kohtades ja just sel ajal käivad, millised on nende hinnangud ja soovid. Selleks anketeerime ja intervjueerime respondente ja hangime lisainfot teistest andmebaasidest.

Kas inimesed on lahkelt nõus, et neid jälgitakse?
Nii ja naa. See on mobiilpositsioneerimise puhul tõepoolest oluline teema – jälgimine, jälitamine ja nuhkimine. Praegu kirjutamegi uurimust jälgimise mõjust inimeste käitumisele. Järeldus on lihtne: need, kelle elus on midagi valesti (armastuses, äris või poliitikas), ei taha uurimustes osaleda. Need, kellel on kodus ja tööl kõik korras (võib vist nii öelda?), võtavad hea meelega osa. Umbes 50% eestlastest osaleb hea meelega meie uuringutes. Jääb vaid oletada, mida varjavad teised … Läänes on nõus osalema vaid 20% inimestest, aga nende hirmu ajendab turumajanduse loodud reklaamitööstus. Enamik lääne ühiskonna liikmeid on enda kiidetud turumajanduse ohvrid ja kardavad võimalikku spämmi kogu elu.

Mida senised uurimistulemused on näidanud?
Mobiilpositsioneerimise abil oleme jälginud umbes viitsadat inimest. Huvitaval kombel arvab enamik, et „mind pole mõtet uurida, sest ma ei käitu tavaliselt”: käiakse vanemate pool, õhtul mujal tööl ning purjetamas jne. Analüüsi tulemused aga näitavad, et üldjuhul on inimeste päevad väga rutiinsed, sarnased ja ette aimatavad. Natuke mõjutab käitumist ilmastik ja aastaaeg, aga muidu on meie elu üsna rutiinnne. Olen endagi käitumise põhjal leidnud (minu jäljerida on juba kaks aastat salvestatud, vaadake seda www.positium.ee), et elan igavat elu: töö, kodu ja veel paar kohta. Ka pisikeses Tartus on linnaosasid, kus ma polegi viimase kahe aasta jooksul käinud, rääkimata kogu Eestist.

Millised võiks olla mobiilpositsioneerimise praktilised väljundid ühiskonnale?
Näiteks kiiresti valglinnastuva Eesti asustuse optimaalsem planeerimine: et oleks võimalik ühistransporti ja teisi teenuseid pakkuda kohapeal ja suuremale hulgale inimestele. Meie eeslinnade spontaanne teke linnade tagamaal on üks oluline elukvaliteedi kahandaja ning kahjuks ka keskkonnaprobleemide tekitaja. Inimesed kolivad linna taha maale, et loodusele lähemal olla, aga tegelikult suurendatakse oma ökoloogilist jalajälge. Ja linnas tööl käies ei jää tihti aega sinna maja taha metsa minnagi. Kui maale kolida, siis peaks kohanema sealse elurütmiga. Linnaelu tuleks elada linnas ja maaelu maal. Arutu maakodu ja linnatöö vahel rabelemine on üks praegusaja probleeme. Mitte ainult keskkonnaprobleem, ka elukvaliteet halveneb selle pärast. Ja loomulikult tuleks kahanev Eesti elanikkond paigutada nii, et saaksime nautida jalgsi käimist ja ühistransporti. Just nimelt nautida: autol on palju plusse, aga moodne ühiskond algab kusagil mõnusas rongis ja hea linnaruum trammis ning metroos. Viimase jaoks on Eesti linnad liiga väikesed ...

Aga see müüt, et eestlased on väga keskkonnateadlikud ja üleüldse loodusrahvas?
Minu arust pole tarbimishulluses eestlastel aega keskkonnale mõelda. Oleme Ida-Euroopa üleminekuühiskond ja korrutame endale igal hommikul: “meil läheb nii hästi”, “oleme Euroopa kiiremad, ilusamad ja targemad”. Loodetavasti leiavad eestlased enne surma aega juurelda ka muude väärtuste üle. Esimese sammuna võiks valimiskastide juures mõelda, keda me valime, kes on meie “poliitiline eliit”. Selles mõttes on rohelise erakonna teke igati
teretulnud, ehk saab sellest “mitte ainult toidust mõtlevate” eestlaste kandepind. Aga poliitikute seltskond, kellega rohelised peavad oma aadete elluviimisel vaidlema ja kokkuleppeid sõlmima, on tõsine.
Riik tervikuna ei ole oma tegudes kuigi keskkonnahoidlik. Jaanalinnu kombel peidab Eesti riik suurenevat CO2 emissiooni NSV Liidu kokkulangemisest tekkinud majanduslangusesse. Samuti õigustatakse keskkonnale väga kahjulikku põlevkivienergeetikat, naeruvääristatakse taastuvenergeetika võimalusi. Metsade raie kiiruselt oleme Euroopas esirinnas, selle mõjusid ei teadvustata. Meie avalikkust huvitab üha suuremate autode ostmine, teeummikuid loodetakse lahendada teid laiendades ja Tartust Tallinna käib endiselt vaid kaks rongi päevas.

Aastaid olid seotud Eesti rohelise liikumise metsandustoimkonnaga. Milline on sinu hinnang praegu Eesti metsanduses toimuvale?
Metsade kaitse on olnud südameasi palju aastaid. Kasvasin üles Järvselja metsades, tihti uitasin metsamehest isaga metsades ja pidasin jahti. Isa töötas EPA metsakasvatuse kateedris ja selle kaudu olin seotud metsanduse õpetajate ja õppijatega. Kui 1990. aastatel tormasid eestlased metsa raha saama ja algas hävitav raiumine, siis oli see väga kurb. Nagu seegi, et kodused metsamehed muutusid raiete eestkostjateks. Turumajandus.
Kahjuks valitseb metsameeste hulgas praegugi mentaliteet, et puud tuleb kiiresti maha raiuda, muidu lähevad vanaks ja raha raisku. Tegelikult suureneb puude ja metsa väärtus iga lisanduva aastaga. Metsa ei tohiks näha kitsalt tihumeetritena ja tooraine allikana. Hirm vanade puude ees on levinud ka linnadesse, kus väikese defektiga puud kiiresti maha lõigatakse ja asendatakse uute, Taanis kasvatatutega. Metsameeste auasi on istutada metsadesse ka võõrpuuliike: Eesti päritolu puuliigid ja kooslused olevat igavad ja vähetootlikud. Hoolimata säästva metsanduse (FSC) sertifikaadist jätkub metsade üleraie ja kuivendamine ka RMK-s. Metsas kõndides paistavad üleraie ja selle tagajärjed ilusasti välja.
Metsapoliitika loojatel on algusest saati jäänud tagaplaanile metsade tähtis roll kujundajana, Eesti elukeskkonna ja maastiku kujundajana, ökoloogilise tasakaalu säilitajana jne. Suurte summade tõttu hoiduvad poliitikud metsandust sisuliselt reformimast ja tsiviilkastusesse andmast. Kuna metsapoliitika ja igasugused arengukavad muutusid metsatöösturite ja neid puiduga varustavate ametnike mängumaaks, siis loobusin tööst rohelise liikumise metsatoimkonnas. Närve rikkumata võib tegelda palju huvitavamate asjadega.

Mis on töövälised huvitavad asjad, millega tegeled?
Naudin väga oma perekonda, nooruse seiklemine on asendunud üsna koduse eluga. Koos abikaasa Margaretiga edendame oma keskkonnahoidlikku elamist, naudime ahikütet, kasvatame peenral aedvilju ja kompostime jäätmeid. Tütar Roosi on hoolimata oma noorusest suur abimees. Laps on nii armas ja tema kasvamine on väga põnev.
Nagu meievanuste eestlaste enamik, peame hobitalu, mis asub Lõuna-Eestis Rebaste-Koorastes piirkonnas. Meeldib kalal käia, Roosi on minu jälgedes suur kalasööja. Oma talumetsa me ei majanda, see on omandamas ürgmetsa ilmet, seal leidub juba mitmeid vanale metsale omaseid liike. Kooraste kandis ka matkame metsas ja mina rändan vahelduseks kanuuga jõgedel.
Olen paadunud lumelaudur, iga vaba momenti kasutan selleks, isegi akadeemilise lumelauaklubi oleme sõpradega asutanud. Unistan, et ühel päeval kolin Alpidesse ja hakkan lumelauduriks. Kusagilt mälestusteraamatust leidsin üllatusega, et Eduard Vildel oli sama unistus – kolida Alpide avarusse – juba sada aastat tagasi, temal jäi see vist täitumata. Mitte, et ma ennast Vildega samastaksin, aga mulle tundus tõsise kirjamehe piiritu ja siiras kirg mägede avaruste vastu selles ammuses tekstis nii üllatava äratundmisena. Viimane soe sügis ja talv kurvastab eriti, vaatan Internetist Ameerika lumiseid mägesid ja unistan talvest. Talvel kulub palju aega ka murdmaasuusatamisele. Igal aastal proovin Tartu maratoni täispikkuses läbi sõita. Suusasõit Otepääl ja Elvas on ilus ja hoiab vormis.



Inimgeograafia professorit Rein Ahast küsitlenud Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012