Ilmselt pole meie must-toonekured kunagi varem sedavõrd inimeste tähelepanu all olnud kui mullu. Nende lendu jälgiti Interneti vahendusel, neist said telekangelased, nendest kõneldi raadios ja kirjutati päevalehtedes. Peale laiema publiku said uusi teadmisi ka toonela linde uurivad kotkaklubi liikmed.

Must-toonekured, kotkameeste kõnepruugis lihtsalt mustad kured, on haruldased linnud, kellega inimesed naljalt kokku ei puutu. Nende arglike erakute elu tundma õppida on tõeliselt raske, sest oskamatult tegutsedes võib kurepaari pesitsemise kergesti nurjata ning linnud pesapaigalt alatiseks peletada.

Turvalisemalt võimaldab kureelu uurida neile kinnitatud satelliit- või raadiosaatja, mis edastab teavet lindude asukoha kohta. Mullu sättisimegi kahele must-toonekurele, kellele olime andnud ka nimed – Jaak ja Tooni – säärased aparaadid selga. Tänavu püstitasime kolme kurepaari pesa juurde varjetelgi, et jälgida, millega need inimpelglikud linnud kodus tegelevad. Nüüd täidavad tähelepanekud kolme kurepere päevadest mu mälu ja välipäeviku lehekülgi.

20. aprill, Tartumaa. Istun Jaagu pesa juures varjendis, kaasas vaatetoru ja fotoaparaat, ning ootan kannatamatult kohtumist must-toonekurgedega – lindudega, keda tavaliselt olen näinud kaugelt binokliga ja vaid paaril korral metsakraavilt üles ehmatanud. Täna loodan lõpuks teha lähemat tutvust salapäraste mustade üksiklastega, ehk jäädvustada mõne pildigi.

Tõsine fotograaf kirtsutaks siin istudes muidugi nina, sest varje asukoht pole pildistamiseks üldse sobiv: telk on pesast liiga kaugel ning madalal, pesa taust aga liiga hele. Mina siiski lepin olukorraga, sest varje panime ju üles hoopis selleks, et koguda uusi teadmisi nende ohustatud lindude elust: püüame seeläbi aru saada nende halva käekäigu põhjustest, seejuures pesaomanikke võimalikult vähe segades. Maailmas on külluses ülihäid ilupilte must-toonekurgedest, kuid need ei aita meil taibata, miks läheb sel liigil Euroopa lääneosas üsna hästi, meie kandis aga kehvasti. Kaunid pildid ei anna ka nõu, mida peaksime ette võtma, et oma musti kurgi päästa. Teisalt on niikuinii siin varjes istudes mõistlik üht-teist ikkagi kaamerasse salvestada. Pealegi ei saa ju täiesti välistada kaduvväikest võimalust, et just siin ja praegu tehtud pildid aitavad kunagi inimeste mõtteid ja tundeid liigutades tuua kasu mõnele must-toonekurele.

[autor soovib igas alalõigus üht tühirida]

Varustus on paigas, mina olen valmis, kuid pesal ei paista kedagi. Teen igaks juhuks siiski mõned proovipildid ning asun nende suurendusi uurima. Tohoh, pesaokste vahel paistab midagi punast: see on ju musta kure pea! Lind on end sügavale pesaokste vahele peitnud ning soojendab seal võimalikele vaenlastele märkamatult oma valgekoorelisi mune. Vaid iga paari-kolmekümne minuti tagant tõuseb ta ja nokitseb midagi pesa põhjas: küllap seab oksi või sätib oma valget varandust, et seda ühtlaselt soojendada. Saatjat kurel seljas ei paista ning värvirõngast jalas samuti mitte – niisiis ei ole see Jaak, ilmselt tema kaasa.

Mõne aja pärast saabub pesale teine must-toonekurg. Küllap see on nüüd Jaak ja ta võetakse rõõmuga vastu, loodan ma. Aga ei, hauduja tõuseb küll, aga tõmbab end kohe küüru, pöördub tulijale vastu ja häälitseb ähvardavalt, takistades sellel pesale laskuda. Saabunul ei jää muud üle kui nõutult kõrvaloksale passima jääda. Ent stopp, ka see kurg on märgistamata! Kui ka see pole Jaak, kes ta siis on? Juhuslik mööduja? Majasõber? Õnnetu, kelle pesapaik on hävinud või kaasa rändel hukkunud, ning kes püüab nüüd leida uut?

Peagi üritab konkurent uuesti pessa tungida, kuid siin ootavad teda valusad nokahoobid ning võõras peab paremaks lahkuda. Kas tõesti toimuvad laantes mustade erakute vahel samasugused võitlused pesa ja paarilise pärast nagu nende valgetel suguvendadel või on siin tegemist erandiga? Seda saame loodetavasti teada tulevikus, täna tuleb edasi oodata.

Poole tunni pärast laskub pesale taas üks must kurg, aga nüüd lubatakse sel rahulikult toimuda, pesavalvur tõuseb tervituseks püstigi. Tulija seljalt paistev saatjaantenn ja värvirõngas ümber jala reedavad, et nüüd on tegu kauaoodatud Jaaguga. Tore, meie sõbra pereelu näib Etioopias veedetud talve järel siiski korras olevat, selle tunnistuseks asub kurepaar samas sooritama akti, mis igas peres järglaste saamiseks möödapääsmatu.

Nüüd tabab mind järgmine üllatus, mille eest, tõsi küll, on varasemad vaatlejad juba hoiatanud: Jaak, keda me ristimise ajal isaslinnuks pidasime, võtab kopulatsioonil sisse emaslinnu positsiooni ... Nojah, olgu meil siis pealegi naissoost Jaak, inimesed panevad tänapäeval oma tütardele veelgi sobimatumaid nimesid. Terve õhtu jooksul saan jälgida, kuidas proua Jaak munade eest hoolitseb ning jääb öökski pesale hauduma, kaasa truult kõrval valvamas.

28.–29. juuni, Hiiumaa. Käisime eile saare ainsat teadaolevat must-toonekure pesa üle vaatamas ja naasime heatujuliselt: paar aastat tagasi toestatud pesas kasvab neli toredat kurepõnni.

Kui Saaremaa rohked ojad ning kohati üsna tammerikkad metsad võimaldavad seal pesitseda tervelt kümmekonnal must-toonekure paaril, siis meie suuruselt teisel saarel pole elutingimused sellele linnule kaugeltki mitte nii soodsad. Tõenäoliselt pesitseb siiski ka Hiiumaal mitu paari toonela linde, kuid selles ei saa kindel olla enne järgmiste pesade leidmist, sest must-toonekure toiduotsingud ulatuvad sageli paarikümne kilomeetri taha. Saare keskosas pesitseva kurepaari võimalik lennupiirkond kataks enam-vähem kogu saare. Seda enam, et Hiiumaal pole kuigi palju toitumiseks sobivaid vooluveekogusid ning maaparanduse tagajärjel on metsaojasid jäänud hoopis vähe.

Kraave on nüüd küll palju ja kevadel voolab neis ka ohtralt vett, kuid suvekuudel jäävad kraavid kuivaks, nii et kured on sunnitud otsima teisi, kaugemaid toitumiskohti. Seetõttu peavad pesapojad olema juba varases nooruses kaua kaitsetult üksi: tõenäosus, et nugis, kanakull või mõni muu pesaröövel nad sel ajal õnneks võtab, on üsna suur. Halvemal juhul võivad pojad aga lihtsalt nälga jääda.

Meenub ühe metsamehe väide mõne aasta taguses Eesti Looduses, et maaparandustööd Hiiumaa südames must-toonekure pesitsemist ei mõjuta. No kuulge, isegi kui kraavi pesa alt läbi ei kaevata, mõjutab toitumisala veesüsteemi muutus musta kurge isegi väga.

Täna kehtib pesa juures märksõna „ootamine”. Millal ometi saabub vanalind toiduga, on minu, ja küllap ka nelja udusulis kurepoja peamine mõte. Looduses ei vaheldu sündmused nii kiiresti, nagu tundub loodusfilmi vaadates. Aeg voolab kurepesas rahulikult ja suuremalt jaolt ei tee pojad üldse mitte midagi. Vahelduseks niisama konutamisele nokitsetakse oma sulestikku, kakerdatakse mööda pesa ringi, nakitsetakse üksteise kallal, jageletakse mõne oksarao pärast või tehakse muud rohkem või vähem põnevat.

Mind äratab mõtteist neljast nokast vallanduv ruigamist meenutav hääl: see saab viidata ainult peatselt algavale söögikorrale. Kohe laskubki vanalind pesale ning tühjendab sinna oma makku kogutud toidu. Nüüd on oksakuhik täis liikumist: välkkiirelt sähvivad igast suunast nokad pesa keskele ja üksteise võidu ahmivad pojad kurku kalu, konni, või mis neile nüüd parajasti toodigi. Pidusöök vältab vaid kümmekond sekundit, kuid veel enne selle lõppu on vana kurg juba sukeldunud metsasügavusse. Pojad jäävad veel toiduriismeid nokitsema, järgmist söögikorda tuleb oodata tunde.

1. august, Jõgevamaa. Siinse pesa leidsid kotkamehed just must-toonekurgede raadiojälgimise abil. Tooni seljas olevast saatjast lähtunud signaalid näitasid kevadel, et ta käib peale oma mulluse pesapaiga istumas sellest kaheksa kilomeetri kaugusel asuvas põlismetsas. Sealt leitigi uus kurepesa võimsa haava külgoksal, mis ongi meie must-toonekurgede üks tüüpilisemaid pesaaluseid.

Ehkki teadsime varemgi, et häirimine pesapaigal või selle läheduses sunnib must-toonekurgi sageli uusi pesi ehitama, arvasime seni, et kaugemale kui paar kilomeetrit nad kolida ei tavatse. Aga mis sa lind hädaga teed, kui järgmine sobiv pesamets jääb peaaegu penikoorma kaugusele! Uus teadmine sunnib meid üle vaatama senised hinnangud must-toonekure arvukuse kohta Eestis: tõenäoliselt oleme olnud liiga optimistlikud.

Karge augustihommik sundis mind mitu kihti riideid selga ajama. Tundub, et kurenoorukid on pesas samamoodi kohmetud. Alles esimeste pesale paistvate päikesekiirte soojuses hakkavad nad end liigutama, pesas ringi vaatama ning seejärel oma sulestikku korrastama, unustamata seejuures nakitseda ka venna või õe kukalt.

Täna saan teiste tööde kõrvalt veeta mustade kurgede seltsis vaid mõned hommikutunnid. Nende jooksul saan ainult korra näha pesal vanalindu: pisut enne kella kümmet saabub Tooni ning toidab kolme näljast suud. Nende suude omanikud on temaga juba peaaegu ühte kasvu, vanalinnust eristavad noori vaid rohekashallid nokk ja jalad.

Ega kurepojad enam kaua pesas püsigi. Juba täna turnivad nad aeg-ajalt pesapuu okstel ning kontrollivad pesal hüpeldes oma tiibade kandevõimet. Lähipäevil teevad nad ilmselt oma esimese lennu.

Ma ei tea, kui palju aega vajavad toonela linnud, et meie maailma olemust taibata. Mina olen selle aastaga neilt igatahes palju teada saanud, kuid see kõik on vaid piisk meres. Uurimisele tuleb kulutada veel palju tunde, päevi ja aastaid, et suudaksime must-toonekurgi mõista ja aidata neil püsida. Tugevatele teadmistele on igatahes julgem toetuda kui puhvis esmamuljetele. Loodetavasti on mustadel kurgedel selgi kevadel õnne naasta kaugetelt talvituspaikadelt koju.