Kaugel põhjas asuva Gröönimaa majandus ja inimeste eluolu oleneb otseselt loodusest: elatutakse peamiselt kalapüügist ja jahipidamisest. Samas vaadatakse mitmel pool maailmas gröönlaste traditsioonilisele, küttimisel põhinevale elustiilile viltu, pidades silmas globaalseid looduskaitse-eesmärke.

Gröönimaa on kummaline maa. Mõned asjad on seal väga suured ja mõned väga väikesed. Väga suured on muidugi selle maa mõõtmed ja näiteks mandriliustikus talletuva vee hulk – kui ligi 3 miljonit kuupkilomeetrit jääd üles sulaks ja ookeani voolaks, siis tõuseks maailmamere tase 6,5 meetrit. Meenutuseks: 2005. aasta jaanuaritorm tõstis Pärnus vett alla kolme meetri. Väga väike on aga sellel maal elavate inimeste arv – umbes 56 000. Seega veidi rohkem kui Saaremaal ja Hiiumaal kokku. Aga näiteks Gröönimaa asfaltteede kogupikkus jääb isegi Hiiumaa omast kaugele maha. Paradokse on lõputult: hiidsuurel Gröönimaal on registreeritud vaid 40 liiki haudelinde (Eestis üle viie korra rohkem), aga samas pesitseb Thule kandis ainuüksi ürre ehk väikealke umbes 20 miljonit paari ja nende biomassi on hinnatud 6000 tonnile.

Kuigi Gröönimaa eurooplaste jaoks avastanud Erik Punane pani saarele nime, mis tähendab rohelist maad, ei ole Gröönimaa tegelikult vähemalt Eesti loodusega harjunud inimesele kuigi roheline. Siiski võib rohukasv mõne üürikese suvekuu jooksul – eeskätt lõunaosas – olla üsnagi lopsakas, mis enamasti asendub üsna pea taas lume, jää ja sealt alt tükati paistva kaljupinnaga.

Avastus- ja asustuslood. Gröönimaad on avastatud mitu korda. Teadaolevalt saabusid esimesed inimesed saare põhjaotsa 4500 aastat tagasi Kanada arktilisi saari pidi. Inuitid on ikka tulnud just põhja poolt, suundudes sealt siis lõunasse, kuna lõunaosas asuv Davise väin on väikestele paatidele liiga lai ületada. Need esimesed asukad kuulusid nn. Saqqaq kultuuri ja elasid saarel umbes 2000 aastat, kauem kui keegi teine praegusajani välja. Seejärel asusid saarele elama uued sisserändajad, nn. Dorseti kultuuri esindajad, kes pidasid aga vastu vaid paarsada aastat. Umbes 500–950. a. m.a.j. ei elanud Gröönimaal teadaolevalt keegi, hiljem “viibisid” saarel lühikest aega Dorset II kultuuri kandvad inimesed. Siis saabusid saarele islandlased; seega umbes 50 aastat varem, kui Gröönimaad praegu asustavad eskimod ehk inuitid, kelle esimesi märke saarel tähistatakse sõnapaariga „Thule kultuur”. Selle algus dateeritakse umbes aastasse 1050. Niisiis, juhul kui islandlased oleksid saarele püsima jäänud, võiksid nad praegu taotleda põliselanike tiitlit ning nimetada sissetungijateks gröönlasi, kes tähistavad end sõnaga “kalalliit” (inimesed).

See seisukoht on muidugi vaieldav. Inuitid kui jahimehed on elanud saarel kõikjal, kus võimalik. Põllumajandusega tugevalt seotud islandlased suutsid hakkama saada vaid lõunaosas. Loodeosas asuvasse Thulesse või veelgi karmima kliimaga kirdeossa ei rajanud nad teadaolevalt kunagi ühtegi asundust. Nii oli islandlastel saare põhjaalade ja nende elanikega niisama vähe tegemist kui Caesari Rooma riigil Karjala soomlastega (vahemaa on umbes sama pikk!) ning kahte rahvast ühendas vaid asjaolu, et elati samal saarel.

Hoolimata geograafiliselt üsna kitsast asualast polnud islandlaste saaga rohelisel maal sugugi vaid üürike ja tähtsusetu episood. Nad asustasid saart tervelt viissada aastat ja olid sunnitud lahkuma alles umbes 1450. aastal: ilmselt esmajoones kliima külmenemise tõttu, kuna põllumajandusest elatumine muutus võimatuks. Läks vaid umbes 200 aastat, kui saarele saabusid järgmised eurooplased – hollandi ja taani meremehed ja vaalapüüdjad. Sellest ajast on eurooplased saarel pidevalt elanud. Ent siiani on nad inuittidega võrreldes vähemuses (umbes 15%) ja üha selgemalt on seda ka tunda. Just viimasel kümnendil on inuiti keel võitnud endale taani keele kõrval üha laiemat kasutusala; seda nii koolis, äris kui ka näiteks Air Greenlandi lennukis.

Elu grööni moodi. Missugune on gröönlaste elulaad? Kuigi tavaliselt meenuvad esimestena kelgukoerad ja hülgepüük, tuleks esmalt piiritleda ala, millest juttu tehakse, sest saar on nõnda suur ja piirkondlikud erinevused ilmsed. Lõunapoolseimast asulast Nanortalikust põhjapoolseimasse, Siorapalukki, on üle 2200 kilomeetri. Rohkem kui Tallinnast Rooma. Gröönimaa lõunaots on umbes Tallinna laiuskraadil, Nanortalik aga vastab Helsingile ja seal kasvatatakse edukalt kartulit. Gröönimaa põhjaots seevastu asub põhjapoolusest vaid 700 km kaugusel, seega ulatub see hiidsaar märksa kaugemale põhja kui Franz Josephi maa või Teravmäed. Siorapaluk on maailma põhjapoolseim pidevalt asustatud olnud inimasula: sealsel maismaal ei kasva paari lumevaba kuu jooksul suurt midagi.

Gröönimaa ei ole koht vegetaarlase jaoks. Kui hakata inuittidele rääkima, et inimene on loodud taimetoitlaseks – viidata hambavalemile või soolte pikkusele jne. –, siis ajab see jutt nad lõpuks ilmselt lihtsalt naerma. Tuleb arvestada, et lühikese suve jooksul saab kasvatada vaid mõnda üksikut taime ja sedagi vaid saare lõunaotsas, kus valitseb lähisarktiline kliima. Ülejäänud saare arktilised olud pakuvad elanikele aga vaid mõnda üksikut vesist marja. Seetõttu on kalapüügil ja jahil oma koht küll igas grööni asulas; kelgukoeri kohtab siiski vaid põhja pool.

Majanduslikud kaalutlused nii ja teisiti. Gröönimaa oli esimene maa, kes Euroopa Liidu ukse väljastpoolt kinni lõi. Taani astumine Euroopa Majandusühenduse liikmeks võttis automaatselt kaasa ka gröönlased. Pärast autonoomia saamist otsustas kogukond, et Euroopast üsna kaugel olevale rahvale ei sobi “Euroopa ühiskodu” ja nii lahkuti aastal 1985. Taani riigi osa on Gröönimaa aga siiani ja Taanist tuleb ka iga-aastane dotatsioon, mille tähtsus saarlaste elus on väga suur. Naljaga pooleks võib öelda, et lõpliku Taanist lahkulöömise ja Gröönimaa vetest odavalt ammutatava nafta leidmise lootuse vahel valitseb selge võrdeline seos. Kui nafta juba peaaegu paistab, siis on gröönlased kohe väga iseseisvust täis. Kui aga selgub, et niisama lihtne see ikka pole, siis ei ole lahkulöömisega enam nii kiire. Inimesed nemadki.

Majanduslikult pole saarerahva elu kerge. Kui põhja-euroopalikult sotsiaalse maailmavaatega autonoomne valitus on siiani üritanud kaupade hindu kogu riigis võrdsena hoida, siis praegu ollakse lähedal allaandmisele. Sest näiteks Taanis toodetud kõrgpastöriseeritud piima vedu idakalda pidevalt jääpankadega suletud väikeasulatesse ei lase hindu kuidagi Taani tasemel hoida. Kui ilmnevad selged hinnakäärid, siis arvatavasti väheneb ka niigi väike asulate arv hiidsaarel. Rahva elulaadi ja kultuuripärandi hoiu seisukohalt pole see soodne. Aga loodusele ja loomadele on samas kahtlemata raske mõelda välja tõhusamat kaitset kui asjaolu, et kahe naaberküla vahel võib olla pool tuhat kilomeetrit.

Lõviosa Gröönimaa ekspordist hõlmab krevett Pandalus borealis - seesama, mida jahib ka kümmekond Eesti laeva Atlandil. Kuna tursa kui kreveti olulisima loodusliku vaenlase arvukus Atlandi ookeani põhjaosas on praegu väike, siis on krevetisaak suur. Samas tegeleb krevetipüügiga vaid käputäis inimesi – ajakohased hiidtraalerid suudavad krevette veest välja sõeluda väga tõhusalt. Gröönimaal kehtib siiski seadus, et 20% saagist tuleb randa tuua lõplikult töötlemata (ülejäänu keedetakse ja külmutatakse kohe laeva pardal), andes tööd ka asulates paiknevatele kalatööstusettevõtetele. Majanduslikult on väga tähtis ka grööni hiidlest, keda rannaäärsed kalurid püüavad nii traalidega kui ka õngeliinide abil. Teised merevarud pole saare sisemajanduse kogutoodangus kaugeltki nii olulised.

Kaob jaht, kaovad ka gröönlased. Üha suureneva linnastumise tõttu on inimene loodusest kaugenenud, ent samas tunneb igatsust kaotatu järele. Kõikvõimalike roheliste kandepind järjest laieneb. Pahatihti tähendab looduskaitse aga üsna läbimõtlematut ühinemist kõikvõimalike petitsioonidega, näiteks keelustada hülgeküttimine arktilises Kanadas või lõpetada vaalapüük Fääri saartel. Vaieldamatult on maailma ajaloos sageli ette tulnud imetajate ja teiste loomade ülepüüki või koguni laushävitamist. Ning kuigi sinivaalade vaid mõne tuhande isendini kahanenud asurkond on pikkamööda suurenemas, tuleb seda liiki kahtlemata kõigiti kaitsta.

Aga kas ainult seepärast on õigus nõuda fäärlastelt tavagrinda või gröönlastelt kääbusvaala jahi lõpetamist? Ma ei pea siinkohal silmas ürgset tava pidada kanuust jahti kõvera kaikaga – seda enamasti siiski lubatakse –, vaid küttimist moodsate vahenditega. Minu töö viis mind Gröönimaa loodusvarade instituuti, kus sealsed teadlased suutsid mind veenda, et praegu on igati säästlik küttida nende liikide isendeid, kahjustamata asurkondi. Meie jahime aastas kümme korda suurema osa oma karudest kui gröönlased oma vaaladest. Kuna gröönlaste koguarv ja asustustihedus on võrreldes näiteks hülgepopulatsiooniga niivõrd väike, võiks neil lubada oma koduukse taga või siis koerarakenditega jääd mööda pisut siia-sinna liikudes hülgeid küttida nii palju, kui nad soovivad. Saare tuhandete kilomeetritega mõõdetav rannajoon sünnitab hülgeid aina juurde nagu Vargamäe Andrese põld kivisid. Kui hülgenahkade import Euroopasse ära keelataks (aga seda mõned roheliste rühmad taotlevad), siis ei tähendaks see Kanada ja Gröönimaa arktilistele väikeasulatele mitte majanduslikku tagasilööki, vaid kabelimatsu. Nägin ise korduvalt, et targematel ja maailma kulgemist jälgivatel gröönlastel on hirm. Hirm, et nende arvamust ei küsita ja nende elulaad tembeldatakse lihtsalt loodusvaenulikuks.

Euroopas on sellist olukorda muidugi raske mõista ja seepärast on grööni ja kanada hüljeste pärast viimasel ajal kõvasti südant valutatud ja häält tõstetud. Tahtmata taibata, et näiteks meie enda Läänemere tursa praeguse arvukuse langusega võrreldavat ülepüüki pole olnud ei Grööni, Islandi ega Fääri saarte loodusvarade kasutamise ajaloo vältel. Ent vaalapüügivastastele petitsioonidele on ju märksa lihtsam alla kirjutada kui oma kodus kord majja lüüa: tursapüük jätkub nii Põhjamerel kui ka Läänemerel „kalapüügist sõltuvate piirkondade sotsiaal-majanduslikult raske olukorra tõttu”. Vaevalt on pruunkaru või ilvest küttida eetilisem kui grööni hüljest või kääbusvaala jahtida – seda enam, et jahipidamine pole meie oludes mitte elatise hankimine ökosüsteemis, kus see on ainuvõimalik tegevus, vaid pigem sportlik harrastus. Siinkohal ei taha ma mõista hukka jahti Eestis, sest olen kindel, et meil on siiani hästi täidetud tingimus, et iga loomapopulatsiooni peab kasutama säästlikult. Kuid oma loomade mõistliku jahtimise õigus võiks olla ka teistel rahvastel.

Gröönimaal on igaüks jahimees. Pisut liialdatult võib öelda: et saada jahimeheks, tuleb vaid ära maksta sümboolne tasu (paari õlle hind kõrtsis), osta toidupoest endale vint ja minna loodusesse. Lasta võib piiramata arvul enam-vähem iga liiki imetajaid (karibuud, muskusveised, hülged) ja kodus võib vindi jope kõrvale esikuvarna riputada. Relvakappe, jahilubasid ega kvoote ei tunta. Samas tohib mõnda liiki – näiteks jääkaru ja hammasvaalu (valgevaal ehk beluuga, narval, pringel jne.) lasta siiski vaid kutseline jahimees, kelleks on samuti lihtne saada. Mõne liigi jaht on lubatud vaid jahihooajal, millest väiksemates külades kinni ei peeta.

Jahiga ennast ära elatada on tegelikult väga raske ning seda suudab vaid sündinud kütt. Saak tuleb sageli loodusest koju tuua algeliste vahenditega: karibuud veetakse tavaliselt lihtsalt seljas, sest suvel ei tohi hapral lahtisulanud pinnal kasutada mootorsõidukeid. Seetõttu pole majanduslikult vähetulus karibuujaht kuigi ulatuslik ja seda peetakse sageli vaid enda tarbeks või lõbu pärast. See omakorda on pannud Grööni loodusvarade instituudi teadlased muretsema, sest mäenõlvad on liiga suure arvu metsikute karibuude tõttu ülekarjatatud. Ülekarjatamine toob aga paratamatult kaasa hilisema tagasilöögi ning nõnda annavad teadlased praegu arglikke soovitusi küttida võimaluse korral peamiselt elujõulisi viljakaid emasloomi ... Ðokk eurooplase kõrvadele, ent asjalood ei pea ju kõikjal olema nii nagu meil. Teine maa ja teised olud.

Kalapüügiga on Gröönimaal väidetavasti võimalik märksa kergemini haljale oksale jõuda. Kuid vähemalt oma ürgsuse säilitanud väikeasulates peetakse seda pigem „vanade haigete naiste” tegevusalaks, mitte “õige mehe” pärisosaks. Lugege vaid Peter Freucheni raamatuid: endast lugupidavad kütid ütlesid valgele mehele juba sada aastat tagasi, et nende auga ei käi kokku püüda nii rumalaid elukaid, kes ennast ise konksu otsa riputavad. Nii püüavadki praegusajal suurema osa Gröönimaa kalasaagist islandlastele ja fäärlastele kuuluvad ettevõtted.

Gröönimaal valdavad vee- ja õhuteed. Autosid on gröönlastel elanike arvu kohta umbes niisama palju kui meil, ent nagu alguses öeldud, peavad ratasliikurid omavahel jagama naeruväärselt lühikesi kõvakattega teejuppe. Elanike arvu poolest teine linn Sisimiut ja selle ümbrus saab näiteks hoobelda kahekümne sillutatud kilomeetriga, millest peaaegu pool ühendab linna veidi eemal asuva pisikese lennuväljaga. Valdav osa gröönlaste teedest on veeteed ja neil seiklemiseks on kõikjal näha arvukalt suuri, ajakohaseid ja enamasti võimsate mootoritega laevu ning kaatreid. Alla 100-hobujõulisi aluseid on vähe; selline asjaolu võib Euroopa kütusehindadega harjunud inimese imestama panna. Imestus lahtub aga kiiresti, kui selgub, et kütuseliiter maksab umbes kuus Eesti krooni.

Kui paat (ja lumisel ajal mootorsaan) on ainuke mõeldav sõiduvahend asulate lähiümbruses, siis asulate vahel liigutakse enamasti õhusõidukitega. See pole enam kaugeltki odav lõbu, sest mägede ja mere vahele litsutud asulates on siiani pahatihti vaid helikopteritele sobivad platsid. Suuremate asulate lennuväljadki sobivad üksnes alla kilomeetrise maandumisrajaga leppivatele propellerlennukitele. Gröönimaad selle emamaa Taaniga ühendavad suured reaktiivid saavad maanduda ainult kahele lennuväljale, mille on viimase maailmasõja ajal ehitanud ameeriklased. Paraku asuvad need lennuväljad seal, kus keegi elada ei taha. Nõnda paikneb Gröönimaa peamine õhuvärav Kangerlussuaq peaaegu 200 kilomeetrit sisemaale ulatuva suure fjordi suhteliselt tasandikulisel igikeltsasel pinnal, kust mandrijääni jääb vaid napp 25 kilomeetrit. Praegune mõnesaja elanikuga asula on vähemalt välimuselt vaid lennuväljaga seotud inimeste kõle sunnitöölaager. Seal istutakse kiiresti pisikeste propellerlennukite peale ümber ja sõidetakse oma avamereäärsetesse kodudesse.

Hoolimata sellest, et sõit Gröönimaale on kulukas ja sageli keeruline korraldada, tasub reis ette võtta. Loodetavasti satub tulevikus eestlaste jalg selle maa pinnale üha sagedamini. Sellest tõuseb kasu mõlemale poolele. Põhjamaa looduse puutumatut ilu hindavat inimest ootab „Põhja-Norra ruudus” ning turismi areng annab siiani peamiselt vaid kalast-jahist elatuvale sõbralikule põhjarahvale võimaluse toetada oma maa arengut ka teiste vahenditega. Ent kui juba minna, siis kindlasti ei tasu piirduda vaid pealinna Nuukiga: see on ainuke koht, kus õige Gröönimaa võib nägemata jääda!