Kesk-Eestis Koigi–Päinurme maantee ääres asuva mõisa kohta on August Wilhelm Hupel 1782. aastal kirjutanud: Huuksi on vana läänimõis, suurepäraste põldudega, tõeliselt hea metsaga, kõrtsi ei tunta, on ainult üks tuuleveski. Ilus vaade avaneb läbi pika puiestee mõisale juba kaugelt [3: 183].

Teine kirjeldus 19. sajandi lõpust: Vaost 15 versta kaugusel asub härra parun Th. Rausch von Traubenbergile kuuluv Huuksi (Hukas) mõis. Omaniku suur huvi ja armastus aianduse vastu on siin rikkalikult vilja kandnud. Lille-, puuvilja- ja köögiviljakasvatuses on siin palju tunnustusväärset saavutatud. Endised kasvumajad asendatakse suure talveaia ja külma kasvumajaga ja ühendatakse otse elumajaga. Pärast selle ehitise valmimist tuleb hoonete ümbrus ümber kujundada. Olemasoleva hea taimestuse tõttu ei ole raske ilusa dekoratiivala loomine! Viljapuuaed on harvendatud, puhastatud, uusistutustega suurendatud. [6: 105] See rüütelkonna aiandusinspektori Friedrich Winkleri teade Huuksi mõisa kohta 1899. aastal annab põhiliselt tarbeaiandust hõlmava käsitluse, näidates ühtlasi, et tollane omanik oli sügavate aiandushuvidega.

Mõisa kujunemine ja omanikud. Berend Johann von Uexküll eraldas 1686. aastal Huuksi küla oma Päinurme mõisast ning rajas sinna Huuksi mõisa. Selle alla kuulusid Keri, Koigi ja Tamsi külad. Mõisat Rootsi aja lõpus ei riigistatud, küll aga oli sellel 2½ hobuse ratsateenistuse kohustus. Pärast asutaja surma 1687. aastal käis mõis käest kätte nii pärimise kui ka müügi teel. 1852. aastast sai mõisa omanikuks August Rausch von Traubenberg ning 1860. aastast tema poeg Thure Rauch von Traubenberg (surn. 1924), kellelt võõrandati mõis 1919. aastal. [4, 5]

1919. aasta maareformiga Huuksi mõisa ei tükeldatud, vaid tehti sellest riigimõis, mis allutati põllutööministeeriumi riigimõisate valitsusele. Pärast 1945. aastat on Huuksi mõisasüdames asunud Kuusiku katsemajandi osakond. Hiljem kohalikule ühismajandile kuulunud hooned lagunesid aegapidi ja park metsistus. Alates 2001. aastast on mõisasüda eravalduses.

Mõisa hoonestus. 19. sajandil ehitati Huuksi mõisasüdamesse esinduslik kogum hooneid ja muid rajatisi. Pikk peahoone valmis mitmes järgus 18.–19. sajandil, ulatuslikult rekonstrueeriti hoonestust 19. sajandi lõpul.

Peamaja oli kahekorruseline massiivsete võlvkeldritega ja kõrge kivikatusega paekivihoone. Põhjapoolset külge ilmestas põhihoonest ettepoole ulatuv
paekivist keskosa kuuele betoonsambale toetuva rõduga.
Rõdu kohal olid kaarjad aknad ja uks, keskosa kolmnurksel viilul vapp.
Lõunapoolsel (pargi-)küljel asus hoone keskteljel ulatuslik keraamiliste
plaatidega kaetud terrass.

Hoonetest on ümberehitatutena alles osa hobusetalle, kanakuut, aedniku elamu, pargivahi majake, viljakuivati ning eemal asuvad moonakamajad ja küünid. Omapärase kujuga on endise mõisaaia kivipostid.

Hoonete lagunemist kiirendasid rüüsted Teise maalimasõja ajal: osaliselt tühjast mõisahoonest viidi ahjud Mäo mõisa ning eemaldati katuseplekk. Saksa okupatsioonivõimud põhjendasid seda sõjaaja vajadustega. Vähesel määral kannatasid peahoone ning pargipuud ka lahingutes, millest annavad tunnistust laskejäljed peahoone varemetel säilinud fassaadikrohvil ning kuulipildujatule tagajärjel vinduma jäänud puud peahoonest lõunas.

Suur osa peahoone varemeid lammutati 1960. aastatel, tänini on alles vaid vasakpoolse otsa müürid, osaliselt ka terrass. Mõisa peahoonest ning valitsejamajast järele jäänud üksikud müürilõigud annavad vihjamisi aimu kadunud hiilgusest. Kohalike inimeste sõnul olid lossi keldris kaevud. Ei puudunud ka oma kummitus. Peale juba nimetatud talli ja kuivati on teistest mõisarajatistest paremini säilinud puitehispitsiga kaunistatud pargivahi majake, mida tuntakse ka ðveitsi maja ja paruni sauna nime all.

Pargi kujunemine ja arhitektuur. Mitu sajandit (17.–20. sajandi algus) kestnud mõisa- ja pargikultuuri poolest oleme Euroopas siiani ainulaadsed. Oluline oli just 19. sajandi lõpp. Meie tuntud mõisauurija Juhan Maiste on öelnud: kuskil mujal Lääne-Euroopas ei ehitatud enam 19. sajandi lõpupoole selliseid toretsevaid mõisahooneid nagu meil. Võib öelda, et ei rajatud ka selliseid parke ega puiesteid. Kui Lääne-Euroopas oli juba võetud suund industriaalühiskonna poole, jäid Eesti- ja Liivimaa tõeliseks aadelkonna kantsiks ja muuseumiks. Praeguseni säilinud Huuksi park on pärit mõisakultuuri lõpukümnenditest.

Esimene pargiansambel valmis 18. sajandil: siis rajati mõisahoonestust ümbritsev iluaed ja sissesõidupuiestee. Kihelkonnakaardi järgi hinnates võis piki praegust Koigi–Päinurme teed välja venitatud mõisasüda olla 1820. aastatel umbes viie hektari suurune. 19. sajandi lõpuks oli Huuksi pargiansambel koos metsapargi, koplite ja heinamaadega laienenud peamiselt lõunasse jäävatesse metsadesse, hõlmates üle 30 hektari.

Huuksi park on veidi loode–kagu-suunaline (vt. aerofotot): peateljeks on tänapäeval esi- ja tagaväljak ning lõunasse jääv lagendik. Pargi sissesõiduteede ja puudereaga ääristatud ovaalne esiväljak läheb kahele poole laienedes üle kunagiste abihoonete ümbrust hõlmavaks vabakujundusega alaks. Kõige tihedam puistu asub läänes.

Peahoone tagune on regulaarilmingutega, ilmselt oli see kujundatud iluaianduslikult. Idasse jääb praegune puuviljaaed, mis kunagi võis olla mõisa tarbeaed. Peahoonest lõunasse jääv tamme puisniit on osa Eestis levinud nn. inglise pargist, kus vahelduvad suletud ja poolavatud alad, tekitades omakorda väikesi lisaväljakuid.

Kohalikud inimesed on rääkinud, et pargi läänepoolses osas ümber aednikumaja ja nn. ðveitsi maja kasvas suviti rohkesti “pillergoone”. Ju oli siis mõisproua lasknud kasvuhoones kasvatavad pelargoonid suveks välja istutada või pottidega tõsta.

1960.–70. aastatel tehtud maaparandus ei säästnud ka Huuksi parki: põllumaid laiendati tiigiga hobusekopli ning põlispuudega pargi arvelt. Järva maaparandusbüroo arhiivijoonistelt selgub, et kavas oli hävitada suur osa kõrghaljastusest ning looduslik pargireljeef, kuid mingil põhjusel see plaan ei teostunud. Sel ajal paigutati pargi serva kaks nn. traktoristielamut, mis pargi ansamblilisust mõnevõrra rikuvad.

Liigirikkus ja haruldased puittaimed. 2002. aastal on pargis kirja pandud 48 nimetust puittaimi, neist 9 okaspuud ja 39 lehtpuud; 21 kodumaiseid ja 27 võõramaiseid, neist 6 nimetust marjapõõsaid ja viljapuid.

Enamasti kasvavad pargis meie kodumaised puud ja põõsad ning tavalisemad võõrliigid, sest haruldased puud ja põõsad on ajapikku hukkunud, uusi pole aga juurde istutatud. Võib arvata, et park on minevikus olnud liigirikkam. 1960. aastal kasvasid siin veel palsamnulg ja kanada kuusk, saarvaher, harilik hobukastan, palsampappel ja pajulehine enelas, kes nüüdseks on hävinud [1, 2].

Haruldane on Põhja-Ameerika päritolu täpiline viirpuu, kelle levila hõlmab Kanadat ja USA-d (kõrgus, edaspidi h, on 7,5 m, rinnasümbermõõt, edaspidi ü, 80 cm). Seda liiki näeb Eestis harva, umbes niisama vanu puid on teada veel mõnes üksikus pargis (näiteks Hummuli pargis Valgamaal). Nimetamist väärib ka pensilvaania kirsipuu, seegi pole meie parkides just tavaline ilupuu.

Liigiline koosseis ja põlispuud. Peahoone lähimas ümbruses kasvas 2002. aastal 996 puud 29 liigist, neist kõigest 9 on okaspuud. Looduslikke liike oli 14 ja võõrpuid 15 nimetust. Kõige rohkem oli harilikke vahtraid (292), saari (140), tammesid (122), pärnasid (81), kuuski (76) ja arukaski (57 puud). Kuused annavad pargile põhjamaise karguse, kased oma heledate tüvede ja väikeste, sügisel kolletavate lehtedega helguse. Võõrpuid koos viljapuudega oli kõigest 44.

Lülitades siia juurde lõunasse jääva tammepuisniidu, selgub, et kokku umbes 1130 puust on enim levinud vaher, tamm ja saar.

Eestile üsna tüüpiliste mõisaaegsete võõrokaspuudena kasvavad siingi lehised, harilik elupuu, valge mänd (h = 29,5 m, ü = 154 cm; see puu on hukkumas) ning alpi seedermänd (h = 20,5 m, ü = 86 cm). Lehistest kasvavad Huuksis euroopa ja siberi lehis ning hübriidsed puud. Kõrgeim on üks euroopa lehis (h = 36,5 m, ü = 62 cm) ning jämedaim kaheharuline hübriidne lehis (h = 29,5 m, ü = 315 ja 310 cm). Mõõtmetelt silmapaistvaim on aga kaitsealune harilik pärn kaksikpuuna (h = 29,5 m, ü = 383 ja 386 cm).

Pargipuistu vanus. Pargipuude tegelikku vanust otsustati 2004. aastal selgitada juurdekasvu puuri abil. 1,3 meetri kõrguselt puuriti 14 puud (üks neist oli hiljuti langetatud): 10 lehist, 1 kuusk, 2 tamme ja pargi silmapaistvaim puu – kaheharuline harilik pärn. Et saada puude tegelik vanus, liideti puurimistulemusele sellise kõrguseni kasvamise aeg – kokkuleppeliselt kümme aastat.

Kahe lehise iga määrati sel moel umbes 145 aastale. Noorimate lehiste vanus oli aga 110 kuni 125 aastat. Teistest okaspuudest osutus vanuse poolest tähelepanuväärseks ka harilik kuusk 130 aastaga. Kahe hariliku tamme vanuseks saadi 109 ja 115 aastat, nad on ka üsna üht mõõtu: tüvede ümbermõõt on enamasti 275–300 cm.

Huuksi pargi uhkuse, suure ja jämeda põlispärna puhul jäi puur liialt lühikeseks. Andmete töötlus lubas siiski leida, et ta on umbes 260 aastat vana. Seega võib see pärn mäletada pargi loomise aega.

Kokkuvõtteks selgus puude vanuse määrangu järgi, et Huuksi parki hakati rajama 1860.–1870. aastatel ning see kestis 1905. aasta sündmusteni. Enamik praegusi pargipuid on aga palju nooremad: see viitab nende looduslikule järelkasvule. Vaevalt, et 1930. või 1950.–1960. aastatel puid eriti juurde istutati.

Metsistunud puittaimed. Nagu paljudes meie hooldamata või juhusliku hooldusega parkides, on siingi näha võõramaiste puittaimede metsistumist. Registreeritud 28 võõrtaksonist kalduvad metsistuma või naturaliseeruma 12 liiki: nad levivad kas juurevõsude või seemnetega.

Huuksi pargis on nõnda oma kasvupinda hoidnud või laiendanud ilutaimedest siberi nulg, harilik sirel, suurelehine ebajasmiin, ungari sirel, punane leeder, siberi kontpuu ja harilik pihlenelas ning tarbetaimedest punane sõstar, aed-karusmari, harilik ploomipuu, aed-õunapuu ja must sõstar. Levinuim on harilik pihlenelas, mis meil metsistuvatest puittaimedest moodustabki kõige suuremaid kogumikke.

Siberi nulu kunagi istutatud emapuud on juba ammu hävinud, viimati on neid märgitud 1960. aastal (suurima puu h = 22 m, ü = 173 cm) [1, 2]. 1984. aastal on kirja pandud üks 0,8 m kõrgune puuke ning 2002. aastal leidus vaid üksikuid väikesi siberi nulu taimi. Kõik need saavad olla vaid eelneva järelkasv; teine võimalus: oravad on toonud seemneid mõnest pargile lähedasest aiast.

Pargi kõrval bussipeatuse juures ja lähedal kasvavad veel pargist kunagi välja läinud kurdlehine kibuvits ja harilik põisenelas. Kuidas sattus harilik sirel kurdlehise kibuvitsa põõsasse, on selgusetu. Harilik sirel levib meil valdavalt juurevõsudega, tema seemneline levik on haruldane.

Võõrliikide kõrval annavad järelkasvu ka kodumaised puuliigid, eriti harilik vaher, samuti üsna hästi ka võrdlemisi harva järelkasvu andev harilik pärn. Huuksis on pärna järelkasv üsna märgatav. Sama võib öelda ka hariliku tamme ja hariliku saare kohta.

Väärtuslik praegu ja tulevikus. 320-aastane Huuksi mõisasüda ei ole kadunud ajamerre, vaid säilinud kõrvalhoonete ja 130-aastase pargina. Parki – laialehiste lehtpuudega puistut – kujundades saame vajaduse korral tulevikus taastada ühe inglise stiilis pargi. Praegugi on Huuksi park koos puisniiduga üks suuremaid ja mitmekesisemaid Järvamaal. Tema väärtust suurendab ka elujõuline põlispärn.

1. Elliku, Jüri, Paivel, Aleksei 1991a. Andmeid Järvamaa dendrofloorast. – Ratas, Rein (toim.). Tootmine ja keskkonnakaitse. Tallinn–Paide: 74–80.

2. Elliku, Jüri, Paivel, Aleksei 1991b. Introdutsentide esinemisest Järvamaa parkides ja dendroloogilistes kollektsioonides. – Ratas, Rein (toim.). Tootmine ja keskkonnakaitse. Tallinn–Paide: 80–87.

3. Hupel, August Wilhelm 2005. Peetri kihelkonna mõisate kirjeldus aastast 1782. – Kotkas, Vaike (koost.). Peetri muinaskihelkond. Paide: 183–184.

4. Schilling, Erich 1970. Die Rittergüter im Kreise Jerwen seit der Schwedenzeit. Verlag Harro v. Hirschheydet, Hannover–Dörfen.

5. Särg, Alo 2005. Järvamaa mõisad ja mõisnikud. Argo, Tallinn.

6. Winkler, Friedrich 1999. Aruanne Eestimaa Aiandusseltsi instruktori tegevusest. – Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised X. Töid eesti metsanduse ajaloost II. Tartu: 97–125.