Oli juuli algus ning ilm suviselt soe ja päikeseline. Minule tähendas see rannalindude pildistamist; mitte et muul ajal pildistada ei kõlbaks, aga kui oled korra kogenud tuulte ja vihma mõju varjes olles, siis tunduvad lämbed suvepäevad õnnistusena.

Pakkisin kodus varustuse kokku; emalt küsisin varjeks rohelise laudlina: tol ajal veel varjetelki ei olnud. Otsustasin käia kormoranikoloonias. Vilsandil on need linnud vallutanud Keskmise Vaika saare. Enne neid pesitses seal mitmeid linnuliike. Kormoranide pesitsuspaiga ja -aja olin juba eelmisest suvest meelde jätnud. Sõudsin oma tillukese aerupaadiga Vaikale.

Kui paat ankurdatud, hakkasin roomama koloonia poole. Need olid mu elu kõige aeglasemad nelikümmend meetrit, sest pinnas oli üleni kivine, ma olin suure laudlina all ning pidin veel statiivi ja kotti järele lohistama. Seadsin end sisse ühe kõrgema kivimüraka taha, sain seal kenasti kaamera kivile toetada, mis andis natuke suurema vabaduse kui statiiviga jännates; valgust oli tegelikult niigi ülearu.

Algne soov oli jäädvustada kormorani oma poegi toitmas, aga sain isegi midagi huvitavamat. Esmalt tundus, nagu lendaksid kalakajakad nii muuseas üle kormoranide, ent selle nelja tunni jooksul, mis ma seal varjes veetsin, õnnestus mul lõpuks näha, kuidas üks kajakas õhust kormoranipoja haaras ja hiljem ülbelt nurga taha tassis. Esmalt nokkis ta ise vaest linnukest, aga pärast viis ikkagi oma pojale, kes oli läheduses ühe nuki taga peidus.

Fotograafiaga olen tegelenud varsti kaks aastat, aga praktiseerinud olen ainult koolivaheaegadel. Peamised huviobjektid on linnud. Tallinnas kooli ajal uurin Internetist teooriat ja imetlen teiste loodusfotosid. Esimesel aastal harjutasin pilditegemist Canoni odava aparaadiga ja juba siis sai selgeks, et sellest hobist ma ei tüdine. Nüüd kasutan Canon EOS 20D kaamerat ja objektiivideks on Sigma 70–300 mm f 4–5,6 APO DG ja Sigma 18–50 mm f 2,8 EX.