Uut aastat on paljudel kombeks alustada uute lubadustega. Kes lubab hakata dieeti pidama, kes suitsetamise maha jätta, mõni plaanib nüüdsest mitte enam laste ega koera peale karjuda. Mida saaks ajakiri oma lugejale lubada?

Hea ajakirja lubadus võiks olla jätkata oma tuntud headuses. Seda me kindlasti oma lugejatele lubame. Et aga ajakirja veelgi huvitavamaks ja paremaks muuta, on meile, toimetusele, väga oluline saada tagasisidet. Sestap avame siin, selsamal leheküljel „postkasti” rubriigi, kus avaldame katkendeid meile saadetud kirjadest, et tagasiside jõuaks ka teisteni ning tekiks teatud mõttes kirjaklubi. Kirjutage meile, mis teile meeldis (või ei meeldinud), mille kohta sooviksite rohkem teada saada, artiklisse sattunud ebatäpsuste korral parandage vigu ja jagage omi teadmisi teiste lugejatega. Pange kirja, mis mõtted teil Eesti Loodust lugedes pähe tulid. Ootame teie kirju e-postiga (toimetus@el.loodus.ee või mõne toimetaja meiliaadressil, mille leiate lehekülje allservast) või tavakirjana aadressil pk. 110, 50002 Tartu.

Nagu juba tavaks, tutvustame aasta esimeses numbris põhjalikumalt aasta puud: avaloos toob Ivar Sibul meile lähemale selle aasta puu – saare, hellakese meie suurekasvuliste puuliikide seas. Kui viimastel aastatel pole me Eesti Looduses välismaa paikadest palju juttu teinud, siis seekordne number on erand: Markus Vetemaa kirega kirjutatud reisiloost saame aimu gröönlaste raskest elust ja nende eluviisidest, mida kummalisel kombel ohustab just looduskaitse. Nii, nagu meil oleks loomuvastane keelata täielikult karu-, hundi- või ilvesejaht (meenutagem läbirääkimisi Euroopa Liiduga), peaks gröönlastele jääma nende loomulik õigus küttida hülgeid ja vaalu. Püüd säilitada bioloogilist mitmekesisust peaks hõlmama ka kultuuride ja rahvaste hoidu. Osakesed loodusest ju meiegi. Kui soovime alal hoida oma killukest kultuuri suures maailma kultuuripajas, peaksime toetama teisigi väikerahvaid nende püüdlustes. Mõelgem globaalselt, ent tegutsegem lokaalselt.