Soolatüükaid tunneme lapsepõlvest: need tekitavad küll tüli, aga kuidagimoodi oleme neist tavaliselt ikka lahti saanud. Sama viiruse eri tüübid põhjustavad ka halvaloomulist emakakaelavähki, mille kujunemist on õigeaegse kontrolli ja raviga võimalik vältida.

Nõeluss, hunt ja kärnkonn olid need kolm kurja looma, kelle eest maavanaema mind hoida käskis. Hundid kadusid majatagusest metsast veel enne, kui jalad lapse saluservani kandsid, ning rästikuidki kohtab seal kandis nüüd üliharva. Aga kärnkonnad on õnneks alles. Vanaema armastas näppu viibutades hoiatada, et kes kärnkonna pihku võtab, saab kätele inetud soolatüükad. Üksjagu oli vanamemme jutus õigustki: soolatüükaid tekitav viirus kandub edasi just puutekontakti abil. Kuid konna naha ei muuda krobeliseks mitte viiruse tekitatud tüükad, vaid seroossed näärmed. Tõsi, nende eritis on mürgine ja võib lapse käe nahale tõepoolest pisut valu teha.

Tüügastõbe on kirjeldatud juba esimese aastatuhande alguses. Celsus on oma raamatus “De Medicina” kirjutanud: “.. mõnikord on nad üksi ja mõnikord kasvavad nad hulgakesi koos kas kätel või jalataldadel. Kõige halvemad neist aga asuvad genitaalidel”. Aastasadu oletati, et soolatüükad on nakkuslikud ning tekivad siis, kui on mängitud merevahuga, puudutatud kärnkonna või pistetud käsi munakeeduvette.

Esimene teaduslik tõestus soolatüügaste nakkuslikkuse kohta on teada 1891. aastast: doktor Joseph Frank Payne kirjeldas juhtumit, kui lapse soolatüügaste kirurgilisel eemaldamisel nakatus teda opereerinud arst. Kuigi haiguse viirusliku olemuse tõestas G. Ciuffo juba 1907, õnnestus alles Richard Shope’il 1933. aastal põhjalikumalt iseloomustada küüliku papilloomiviirust ja seepärast peetaksegi just teda papilloomiviiruste avastajaks.

Soolatüükaid ja mitmeid teisi epiteelkoe papilloomkasvajaid (ld. papilla – näsa, nibu) tekitavad papilloomiviirused. Papilloomiviirused kuuluvad sugukonna Papovaviridae alamsugukonda Papillomavirinae ja nad on liigispetsiifilised DNA-viirused. Seega on nende pärilikkusaine DNA ning nad tekitavad kasvajaid ainult ühel peremeesliigil. Näiteks koera ning veise papilloomiviirused inimest ei nakata. Kuigi põhjalikult on uuritud küüliku, hobuse, koera ja veise papilloomiviirusi, tuntakse kõige paremini just inimese papilloomiviirusi. DNA nukleotiidjärjestuse alusel on nad jaotatud eri tüüpideks.

Inimesi papilloomiviirusi ehk HPV-sid (ingl. Human Papilloma Virus) teatakse üle saja tüübi. Üle poole neist tekitavad healoomulisi kasvajaid kätel (näiteks soolatüükaid), jalgadel, suuõõnes, kehal. Ligikaudu nelikümmend HPV-d nakatavad aga suguelundeid. Ka neist enamik põhjustab healoomulisi, kuid tülikaid kasvajaid – kondüloome. Peale selle on teada mõned ohtlikud, nn. suure riskitüübi viirused, mille tõttu võib areneda emakakaelavähk. Papilloomiviirused võivad tekitada ka kõrivähki ja anogenitaalpiirkonna vähkkasvajaid ning väga harva nahavähki (tabel-joonis).

Papilloomiviirused pole mitte üksnes liigispetsiifilised, vaid ka koespetsiifilised: nad nakatavad ainult kindla organi epiteelkude. Nii näiteks ei tekita soolatüükaid põhjustavad viirused emakakaelavähki ja kondüloomiviirused konnasilmi.

Papilloomiviirus on ehtne parasiit, nagu teisedki viirused. Ta paljuneb ja saab küpseks ainult nakatatud peremeesraku DNA- ja valgusünteesiaparaati ära kasutades. Haavakese kaudu naha epiteelkoes tungib viirus basaalrakkudeni ja siseneb endotsütoosi ehk rakumembraani sissesopistumise abil rakku. Tuuma sisenenult võtab viirus oma turvise viisakalt maha ning viiruse DNA ja valgud asuvad tegutsema, sundides raku viiruse DNA-d paljundama ja viirusele vajalikke valke tootma.

Papilloomiviirus teeb seda väga kavalalt. Kuna basaalrakud muudkui paljunevad, siis on viirusele kasulik neid mitte ära tappa, vaid lasta rahulikult poolduda. Vähe sellest – viirus muudab oma valkude E5, E6 ja E7 abil rakkude paljunemise isegi aktiivsemaks, ning viirusega nakatunud kiiresti jagunevad rakud moodustavadki tüüka. Et rakku mitte ära tappa, laseb viirus rakul toota ainult sada kuni kakssada viirusgenoomi koopiat ja seda osa viiruse elutsüklis nimetatakse vegetatiivse paljunemise etapiks.

Seejärel jaotatakse raku jagunemisel viiruse DNA võrdselt tütarrakkude vahel. Sellekski on viirusel kaval nipp: viiruse DNA seondub oma valkude abil tütarkromosoomidega. Tütarrakkudes laseb viirus oma genoomi taas ainult 100–200 koopiani paljundada, et siis jälle järgmistes tütarrakkudes edasi paljuneda. See on viiruse elutsükli stabiilse paljunemise etapp. Paraku pole viirus lõpmatuseni tasane ja vaoshoitud.

Basaalkihist ogakihti ja granulaarkihti liikuvad rakud kaotavad paljunemisvõime ja muutuvad sarvrakkudeks. Nüüd kaob ka papilloomiviiruse delikaatsus ja järgneb üldine rünnak: algab ohjeldamatu viiruse DNA ja kapsiidivalkude süntees – aktiivse paljunemise etapp. Kui rakk on tootnud piisavalt võõrast DNA-d ja valke, algab rakus uute viiruste tootmine. Kapsiidivalgud pakitakse kokku viisnurgakujulisteks kapsiidideks ja nendest omakorda pakitakse kokku kerakujuline kapsiid (joonis), mille sisse jääb varjule viiruse DNA ja ongi valmis küps viirusosake ehk virioon. Valkudest kapsiid kaitseb viiruse pärilikkusainet kahjustavate välisfaktorite eest. Kuidas viirused rakust välja pääsevad, pole teada, sest papilloomiviirus pole lüütiline ehk peremeesrakku surmav viirus. Tõenäoliselt vabanevad viirused rakumembraani väljasopistamise ehk eksotsütoosi teel. Aga üsna pea on ka sarvestunud peremeesraku päevad loetud ja sarvestunud rakkude purunemisel vabanevad tuhanded uued virioonid (viirused), et otsida uut epiteelkoevigastust ja paljundada end üha uutes peremeesrakkudes.

Peen suli. Papilloomiviirused on viiruste seas ühed väiksemad. Nende genoom kodeerib ainult kümne valgu sünteesi. Kaheksa neist on varajased ehk E-valgud (ingl. early – varajane), mida sünteesitakse peremeesrakus kohe pärast nakatumist, viiruse elutsükli alguses. Need valgud allutavad peremeesraku DNA ja valgusünteesi aparaadi viiruse valkude ja DNA sünteesi vajadustele ning peremeesrakud transformeeruvad ehk muutuvad kiiresti paljunevateks kasvajarakkudeks. Kaks ülejäänud valku on hilised ehk L-valgud (ingl. late – hiline), mida sünteesitakse viiruse elutsükli hilises faasis natuke aega enne uute viirusosakeste kokkupakkimist. Neist kahest valgust moodustub viiruse turvis – kapsiid.

Varajastest valkudest on E1 ja E2 regulaatorvalgud, mis reguleerivad viiruse DNA sünteesi ja koordineerivad teiste viirusvalkude sünteesimist. Valgud E5, E6 ja E7 on nn. onkovalgud, mis sunnivad normaalselt kasvava raku kiiremini kasvama ning paljunema ja muudavad selle pikaealiseks kasvajarakuks. Enamasti muudavad onkovalgud rakke kasvajarakkudeks kahel moel: aktiveerivad rakkude kasvuretseptoreid või rikuvad rakutsükli kontrollmehhanisme (joonis).

Papilloomiviirused pruugivad mõlemat mehhanismi. Onkovalk E5 aktiveerib kasvufaktorite retseptorid ja seetõttu saavad nakatatud rakud pidevalt valeinformatsiooni, mis laekuks otsekui väljastpoolt, ja sunnib neid üha kasvama ja poolduma. Onkovalgud E6 ja E7 rikuvad ära rakutuumas paikneva kasvukontrolli aparaadi. E6 seob enda külge ühe kõige olulisema kasvuregulaatori p53. Vähe sellest, E6 mitte üksnes ei takista p53 tegevust, vaid käitub eriti salakavalalt, teatades rakule, et p53 on mittevajalik ja tuleb hävitada. Just nii petetud rakk talitabki – p53 lagundatakse valke lõhustavas ubikvitiinirajas. E7 seob ja inaktiveerib teise olulise regulaatorvalgu pRb. Säärase nime on valk saanud selle kasvaja (retinoblastoomi) järgi, milles ta esimest korda avastati.

Healoomulisi kasvajaid tekitavate papilloomiviiruste onkovalgud käituvad üsna vaoshoitult ja jätavad ka peremeesrakule endale mõningase sõnaõiguse: healoomulised tüükad võivad kasvada teatud suuruseni. Suure riski papilloomiviiruste DNA sisestub peremeesraku kromosoomidesse ja seetõttu kaotab viirus kontrolli oma valkude E6 ja E7 üle. Omapäi jäetud E6 ja E7 rikuvad täielikult peremeesrakkude rakutsükli, rakud omandavad ebardliku väljanägemise (selliseid rakke nimetatakse koilotsüütideks), hakkavad pidurdamatult vohama ning tekivadki vähkkasvajad.

Pahategija taltsutamine. Tavalised tüükad ja käsnad on eeskätt kosmeetiline probleem, vähkkasvajateks nad ei arene. Kuid papilloomiviiruste üsna rahumeelses perekonnas on ka oma paharetid – suure riski viirused, mis tekitavad halvaloomulisi epiteelkoekasvajaid ehk kartsinoome. Kõige levinum ning “kurjem” papilloomiviiruste tekitatud kartsinoomidest on emakakaelavähk (joonis…). Igal aastal diagnoositakse maailmas 500 000 uut emakakaelavähi juhtu ja sellesse haigusesse sureb 200 000 naist. Eestis diagnoositakse keskmiselt 200 esmajuhtu aastas.

Emakakaelavähk ehk -kartsinoom on üks väheseid halvaloomulisi kasvajaid, mille tekkepõhjus on täpselt teada – nakatumine papilloomiviirusega. Vähki tekitavaid papilloomiviirusi nimetatakse suure riski tüüpi viirusteks ja neid on HPV-de hulgas umbes kakskümmend. Kolmel neljandikul juhtudest tekitab emakakaelavähki viirus, mille tüübinumber on HPV 16.

Suguelundeid nakatavad papilloomiviirused kanduvad edasi ainult seksuaalkontaktide kaudu, kuid erinevalt enamikust sugulisel teel levivatest mikroorganismidest mitte kehavedelikega, vaid nahakontakti kaudu. Kuna papilloomiviirusi võib peale suguelundite leida ka nahal kogu genitaal- ja anaalpiirkonnas, siis kaitseb kondoom papilloomiviiruse eest ainult osaliselt. Mehed on küll viiruse edasikandjad, kuid ise haigestuvad nad väga harva.

Papilloomiviirusega nakatutakse aktiivse suguelu alguses. Kahekümne viie aastastest naistest on nakatunud kuni 75%. Selles eas naiste immuunsüsteem on tugev, mistõttu viirus tõrjutakse organismist mõne aasta jooksul. Kolmekümne viie aastastest naistest kannab seda viirust ainult viiendik (joonis…). Vähkkasvaja kujunemise oht on neil naistel, kel jääb papilloomiviirusnakkus püsima. Siis võib viiruse DNA tungida inimese kromosoomidesse ning 15–20 aastaga kujuneda välja vähkkasvaja. Seejuures pole üldsegi oluline, kas naisel on viimastel aastatel olnud seksuaalsuhteid: kunagi organismi sattunud viirus püsib uinunud olekus aastaid. Kuna suure riski viiruse vastu pole ravimeid, siis aitab emakakaelavähi vastu ainult korrapärane tervisekontroll ning õigeaegne ravi. Korralikku seiresüsteemi rakendavates riikides on surevus emakakaelavähki väga väike.

Isegi nakatumine suure riski viirusega ei tähenda tingimata emakakaelavähi kujunemist –tuhandest nakatunud naisest tekib see ainult ühel, sest väga sageli saab organism jagu ka suure riski viirustest. Peale viiruse on vähi tekkeks vajalikud veel mitmed abistavad, nn. riskitegurid: suitsetamine, suur hulk seksuaalpartnereid, nakatumine teistesse sugulisel teel levivatesse haigustesse, peroraalsete kontratseptiivide pikaajaline kasutamine. Muuseas, viimane fakt ei tähenda seda, et kontratseptiivide kasutamisest peaks loobuma. Vastupidi, need vahendid tagavad hea elukvaliteedi, kuid nende kasutajate teadlikkus peab olema kõrge: lisaks tavapärasele arstlikule kontrollile on ilmtingimata vajalik teha ka viirusteste, et määrata võimaliku nakataja tüüp. Kui viirusnakkust pole või kui nakatav viirus on väikese riski viirus, siis võib järgmise kontrolliga oodata mitu aastat. Kui nakatud suure riski tüübi viirusega, siis tuleb tervisekontrollis käia paar korda aastas ja korrata tuleb ka viirusteste. Emakakaelavähi avastamiseks kontrollivad arstid emakakaela seisundit. Peale visuaalset kontrolli võtab tohter emakakaelalt tsütoloogilise (rakkude) proovi (pap-test). Rakke uuritakse mikroskoobiga ja kui leitakse ebanormaalseid rakke, siis tehakse põhjalikud uuringud. Peale tsütoloogilise proovi tuleb kindlasti teha ka HPV-proov, sest tsütoloogiline proov on vähetundlik. Kokkuvõttes aitab see kokku hoida nii aega kui ka raha ja eelkõige – säästa elu. Kui teha korraga tsütoloogiline ja HPV-proov, on märksa tõenäolisem avastada kasvaja varakult.

Päästev valguskiir. Papilloomiviiruste tekitatud healoomuliste kasvajatega saab sageli hakkama organismi immuunsüsteem. Kindlasti on lugejad tähele pannud, et soolatüükaid on sageli lastel, kuid täiskasvanud kurdavad nende üle harva. Paraku hakkab inimese immuunsüsteem pärast keskiga nõrgenema ning viirused pääsevad uuesti kergemini “löögile”, tekitades taas mitmesuguseid tüügas- ja näsakasvajaid.

Viimastel aastatel on ravimifirmad loonud mitu tõhusat preparaati soolatüügaste, konnasilmade, kondüloomide ja teiste papilloomide raviks. Kahjuks pole seniajani mõjusaid ravimeid halvaloomulisi kasvajaid tekitavate papilloomiviiruste tõrjumiseks või hävitamiseks. Üle kümne aasta on püütud luua vaktsiine, mis stimuleeriksid inimese immuunsüsteemi ega laseks ohtlikel suure riski viirustel organismi nakatada. Tänavu on esimesed vaktsiinid jõudnud juba kliiniliste katsetuste viimasesse, kolmandasse faasi ning vähemasti teadlased on optimistlikud: esimesed tulemused on ülihead. Siiski valmib viirusevastane vaktsiin alles mõne aasta pärast – ravimite juurutamise aeg on tavapäraselt pikk.

Natuke kasulik. Kuigi papilloomiviirused avastati peaaegu seitsekümmend aastat tagasi, on valdav osa teabest kogutud alles kahekümne viimase aasta jooksul ja seda eeskätt tänu molekulaarbioloogia ja rakubioloogia arengule. Praegu on papilloomiviirused ühed paremini uuritud viirused. Õnneks pole teadlased seda aastakümnetega kogutud tarkust kasutanud mitte üksnes viiruste “hingeelu” mõistmiseks, vaid ka ravimite ning diagnostikameetodite väljatöötamiseks ja geeniteraapia vektorite loomiseks. On teada, et tavaliselt papilloomiviiruse genoom ei liitu kromosoomidega, vaid elab rakutuumas omapäi ja viiruse DNA paljundamine peremeesrakus on viiruse elutsükli varajases etapis hästi kontrollitud. Just seda viiruse kontrollmehhanismi on teadlased õppinud osavalt kasutama. Viiruse genoomi natuke ümber korraldades on võimalik seda kasutada võõraste geenide transpordiks. Teadusuuringutes on sageli vaja geene nii ühest rakust kui ka ühest organismist teise ümber tõsta. Muudetud papilloomiviiruste abil saab seda edukalt teha. Veelgi enam, geeniteraapias (defektsete geenide asendamine tervete geenidega) ja geenvaktsineerimise puhul (organismi immuunvastus kutsutakse esile võõra geeni sisseviimise abil) on väga head just papilloomiviirustest tehtud võõraste geenide ülekandjad. Papilloomiviiruste regulaatorvalgud tagavad, et võõrgeen töötab, säilib ning jaotub võrdselt tütarrakkude vahel. Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi viroloogia õppetoolis prof. Mart Ustavi juhatusel töötav töörühm on maailma üks edukamaid teaduskollektiive papilloomiviiruste paljunemismehhanismide uurimise alal. Sellest rühmast on välja kasvanud ka need teadlased, kes on nüüd Soome firmas FIT Biotech loonud uue HI-vaktsiini prototüübi.

Kui soolatüükad jälle näpu peale või varbale on tulnud, siis tasub lisaks apteekrile otsida abi ka vanadest peletamissõnadest: hingetugi kulub ikka ära ning kust mujalt seda paremini saab, kui naljast ja pisukesest müstikast. Ka Eestist on soolatüügaste peletamissõnu rohkesti kirja pandud. Eesti rahvaluule arhiivis säilitatavatest sadadest loitsudest on enamik seotud Kuu mõjuga – soolatüügast tuli Kuule näidata ja öelda: “Näe Kuu, mis mul on, sul ei ole!”, “Noormees, säh herneid!” või “Kuu valge, päeva valge, käsna küla põleb!” Seepeale kadusid käsnad kindlasti.

Tiit Talpsep (1954) lõpetas TRÜ bioloogi-biokeemikuna 1977. Täiendanud end Moskvas, Szegedis, Uppsalas, Stockholmis, Helsingis. Töötanud teaduri ja õppejõuna Tartu ülikooli spordimeditsiini kateedris ning molekulaar- ja rakubioloogia instituudis ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis. Praegu biotehnoloogia ja diagnostikafirma OÜ Quattromed müügi- ja arendusdirektor.

[Joonis 6 kõrvale selgitav tekst]

Naha pindmine osa, marrasknahk ehk epidermis on pärisnahast eraldatud kileja basaalmembraaniga. Vahetult basaalmembraani peal asetsevad kasvu- ehk basaalkihi rakud. Need on paljunemisvõimelised rakud, mis tagavad epidermise järjepideva uuenemise. Ülespoole nihkudes kaotavad rakud paljunemisvõime, talletavad suure koguse lahustumatuid valke – keratiine – ja muutuvad oga- ning granulaarkihi rakkudeks, mis lõpuks täielikult sarvestuvad. Sarvestunud rakud kaitsevad nahka vigastuste ning mikroorganismide eest. Lõpuks sarvrakud surevad ja kooruvad soomustena nahapinnalt maha.

[joonis 9, rakkude kasvu kontrollimine]

Rakkude kasvu ja paljunemist kontrollitakse kahel moel. Iga raku membraanis on mitmesuguseid retseptoreid, mis võtavad vastu teistelt rakkudelt, hormoonsüsteemilt ja mujalt väliskeskkonnast laekuvaid signaale. Paljud sellistest signaalidest annavad rakule käsu kas kasvada või kasv peatada. Retseptorilt kantakse see teave vastavate signaalmolekulide abil raku tuuma, kus geenide töö korraldatakse ümber vajadust mööda ja laekunud informatsiooni järgi. Väga mitmesugustel põhjustel võivad kas retseptorid või signaale vahendavad valgud rikki minna (mutatsioonide või füüsikaliste või keemiliste välistegurite või viiruste toimel). Sellisel puhul pole rakkude kasv enam kontrollitav ja rakud hakkavad ohjeldamatult paljunema – tekivad kasvajad. Sageli saab rikutud ka rakkude apoptoosimehhanism (kompleks valke, mis tapavad vanaks jäänud või raskelt vigastatud raku) ja kasvajarakud muutuvad surematuks (*muidugi surevad ka kasvajarakud kunagi, kas suurte kasvajate sisemises osas või koos kogu organismiga, kuid võrreldes tavalise raku elueaga on nad otsekui surematud).

Rakkude kasvu ja paljunemist kontrollitakse ka teise mehhanismi abil. Raku tuumas asub terve komplekt nn. rakutsükli kontrollimise valke. Rakutsükliks nimetatakse raku eluperioodi ühest jagunemisest teiseni ja see koosneb eri etappidest. Raku jagunemine on M-faas ehk mitoos. Selleks et jaguneda, peab rakk oma massi kahekordistama. G1 ehk vahefaasis sünteesitakse valke ja RNA-d, aga DNA sünteesi ei toimu. DNA hulga kahekordistamine toimub sünteesi ehk S-faasis. G2-faasis teeb rakk viimaseid ettevalmistumisi jagunemiseks. Väga paljud rakud organismis (sealhulgas epiteeli ülemiste kihtide rakud) ei jagune üldse, kuigi enamik eluprotsesse rakus on aktiivsed. Sel juhul on rakud G0 ehk puhkeolekus ega paljune. Seda, millises faasis rakk parasjagu on ja kuidas rakk ühest faasist teise suundub, koordineerivad erilised valgud – rakutsükli regulaatorid. Kui mõnes neist tekib mutatsioon ja ta muutub mittetoimivaks või mõne regulaatorvalgu tööd blokeerib mõni teine, näiteks viiruslik onkovalk, kaob rakutsükli kontroll ning rakud võivad hakata vohama ja muutuda kasvajarakkudeks.

SÕNASTIK

Endotsütoos – (kr. endon ja kytos – sees ja rakk) protsess, kus rakumembraani sissesopistumisel tuuakse membraanile kinnitunud molekulid, viirused jne. rakku. Eksotsütoosiga viiakse membraani väljasopistamise abil molekulid, viirused jne. rakust välja.

Epiteelkude – naha pindmine osa ehk marrasknahk.

Geenvaktsiinid – organismi immuunvastus kutsutakse esile mitte võõra valgu, vaid hoopis võõra geeni sisestamisega organismi. Võõra geeni geneetilise informatsiooni alusel sünteesitakse organismis võõrast valku, mille vastu tekivad antikehad.

HPV – (ingl. human papilloma virus) – inimese papilloomiviirus. Teatakse üle saja tüübi. Põhjustab nii hea- kui ka halvaloomulisi epiteelkoekasvajaid.

Kapsiid – (ld. capsa – laegas) viiruse nukleiinhappeid ümbritsev valgukiht, mis koosneb kapsomeerühikutest ehk kapsomeeridest.

Kondüloom – (kr. kondyloma – tüügas) tüükalaadne nakkuslik nahakasvaja suguelunditel ja päraku piirkonnas (anogenitaalpiirkonnas).

Kartsinoom – (kr. karkinos – vähk) pahaloomuline epiteelkoe kasvaja, vähk.

Papilloom – (ld. papilla – näsa) näsajas healoomuline epiteelitekkeline nakkuslik naha- või limaskestakasvaja.

Pap-test – emakakaelalt võetud ja värvitud rakkude preparaat, mida vaadatakse mikroskoobiga. Ebanormaalse väljanägemisega rakud viitavad emakakaelakasvaja tekke ohule. Täpsemaks diagnoosimiseks määratakse HPV tüüp ja tehakse koeanalüüs.

Peroraalsed kontratseptiivid – suu kaudu manustatavad rasestumisvastased (hormoon)preparaadid.

Rakutsükkel – raku eluperiood ühest jagunemisest teiseni.

Ubikvitiin – väike valk, millega rakk märgib lagundamisele määratud valgud.

Ubikvitiinirada – ubikvitiiniga märgitud valkude lagundamine vastavate lagundamisensüümide abil proteasoomis (raku organell).

Virioon – nakkusvõimeline viirus (NB! Meditsiinisõnastikus on virion).