Rohe-kärnkonn on ohustatuim kahepaikne Eestis: sel aastal ei õnnestunud seda liiki meil enam leida. Ta on üks kolmest Euroopas elavast kärnkonnaliigist, hävimisohus kogu oma levila ulatuses.

See kümne sentimeetri pikkuseks kasvav jässakas kahepaikne on värvuselt enamasti helehall või valkjas, silmatorkavate tumeroheliste laikudega. Mida vanem loom, seda suuremad laigud. Punased või oranþid täpid laikude vahel muutuvad eriti eredaks looma ärritumisel. Kõht on rohe-kärnkonnal valge, mustade täppidega. Kahel pool pead asetsevad kärnkonnale iseloomulikud suured mürginäärmete kogumikud: hädaohu korral eritab rohe-kärnkonn teravalõhnalist mürgist nõret, mis paneb tundlikuma naha kipitama ning võib silma sattudes tekitada põletiku.

Peamiselt maismaal elav ööloom. Rohe-kärnkonn on videviku- ja ööloom, kes päeval redutab varjepaikades: kivihunnikutes, hoonete vundamendi- või trepialustes, keldrites ning teistes niisketes urgastes. Varjepaigast ronivad loomad välja enamasti videvikus, siis algab toiduotsing. Et rohe-kärnkonna keel on väheliikuv, püüab ta lendavaid putukaid harva, hankides põhiliselt toitu maast. Saagiks langevad mardikad, röövikud, lutikad, sipelgad ja teod, keda vahel varitsetakse lausa tänavalaterna valgussõõris.

Seda kahepaikset võib sageli kohata külades ja teistes asulates ning nende ümbruses. Inimese läheduses leiab rohe-kärnkonn rohkesti kohti, kus päeval varjuda, talvituda, toituda ning ka kudeda. Sageli poeb ta talvituma kivimüüride ning vundamentide aukudesse ja pragudesse, häid talvitusvõimalusi pakuvad maakeldrid.

Rohe-kärnkonn elab peamiselt maismaal, vette läheb ta vaid kudemise ajal. Aktiivset elu elab see loomake tavaliselt aprilli lõpust oktoobri alguseni. Aprilli lõpus saabuvad talvituspaikadest kudemisveekogudesse kõigepealt isasloomad. Eelistatakse päikesepaistelisi puhtaveelisi küla- ja talutiike ning luhtadel ja -karjamaadel kevaditi tekkivaid ajutisi veekogusid. Kogu kudemisaja (aprilli lõpust juunini) kostub neist videviku- ja öötundidel isasloomade õrn trillerdav kutsehüüd. Rohe-kärnkonna laul on niivõrd omapärane, et teiste kahepaiksete häälitsustega seda segi ei aja. Suurt segadust võib aga tekitada kaerasori, kelle sirinat on treenimata kõrval väga raske või lausa võimatu rohe-kärnkonna laulust eristada.

Rohe-kärnkonna emasloom võib vanusest olenevalt kudeda kuni 12 800 muna. Kaherealist pärlikeed meenutav kudunöör jääb enamasti vabalt veetaimedele või veekogu põhja hõljuma.

Kullesed kooruvad umbes nädala pärast. Nende edasine areng moondeni sõltub suuresti vee temperatuurist ning kestab 45–60 päeva. Suguküpsuse saavutavad rohe-kärnkonnad tavaliselt kolmandal eluaastal.

Sõltub inimtegevusest. Rohe-kärnkonn on peamiselt idapoolse levikuga liik: tema levila ulatub põhjas Lõuna-Rootsi ja Eestini, läänes Saksamaani, idas Kesk-Aasiani ning lõunas Põhja-Aafrika ning Ees-Aasiani. Euroopas asustab rohe-kärnkonn valdavalt tasandikualasid, sageli kuivavõitu liivaseid elupaiku. Väga sageli tuleb ta inimasulatesse või nende lähedusse.

Eestis oli rohe-kärnkonn 20. sajandi esimesel poolel üsna tavaline Piirissaarel ning Peipsi- ja Pihkva järve äärsetel liivastel aladel, samuti mõnel pool Kagu- ja Lõuna-Eestis. Kuni 1980. aastateni võis rohe-kärnkonni kohata nende piirkondade külatänavatel, aedades, põldudel ja niitudel.

Rohe-kärnkonna hääbumise peamiseks põhjuseks võib pidada kunstväetiste ja taimekaitsemürkide ohtrat kasutamist, samuti maaparandusega kaasnevat kuivendamist. Viimase paarikümne aasta jooksul on selle liigi elupaigad ning kudemisveekogud mitmel pool kadunud kariloomade arvu vähenemise tõttu: heina- ja karjamaad, samuti väikesed põllulapid on võsastunud, kudemisveekogud kinni kasvanud, kaladega asustatud või prahistatud. Nii ongi rohe-kärnkonna arvukus viimase paarikümne aasta jooksul katastroofiliselt vähenenud. Praegu võib rohe-kärnkonna pidada Eesti kõige ohustatumaks kahepaikseks. 2002. aastal ei õnnestunud seda liiki meil enam leida.

Ohustatud kogu Euroopas. Sellest, et rohe-kärnkonn on ohustatud liik kogu Euroopas, annab tunnistust tema arvamine EL loodusdirektiivi IV lisasse rangelt kaitstavate liikide hulka. Rootsis ja Saksamaal on püsinud vaid mõned rohe-kärnkonna asurkonnad. Taanis oli liigi olukord 1990. aastate alguseni väga sarnane ida- ja lõunanaabrite omaga, kuid nüüd on rohe-kärnkonna arvukus seal tunduvalt suurenenud. Selleni on jõutud järjepideva kaitsekorraldustööga: taastatud on rohkesti rohe-kärnkonna elu- ja kudemispaiku.

Taani ekspertide kaasabil taastati ka Eestis 2001. aastal esimesed rohe-kärnkonna kudemisveekogud. Seda tööd kavatsetakse kindlasti jätkata, kuid eelkõige on siiski vaja taastada tavapärane lamminiitude kasutus: neid korrapäraselt niites ja seal koduloomi karjatades peatame võsa pealetungi rohe-kärnkonna peamistel elu- ja kudemisaladel.

Riinu Rannap (1966) on zooloog, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist.