Sellest on varsti poolsada aastat, kui Leterma vahtkonnast parvetati jõge pidi palke ja küttepuid Rannapungerja poole. Raielankidelt jõeäärsetele heinamaadele välja veetud palkide virnad kippusid allavett parvepoiste käte jõutagi: nii laialt voolas vesi üle kallaste. Aastate keskmine jääminekuaeg oli 14. aprillil. Kui veevool oli väga tugev, pidi sillavaht hoolas olema, et palgid kitsast silla-alusest läbi mahuksid ega jääks “murdu”. Siis võis natukese ajaga vee peale põrand kujuneda ning väledad Lemmaku ja Roostoja mehed asusid palgilt palgile hüpates seda põrandat pootshaakidega lahutama.

Pärast maipühi, kui ilmad läksid soojaks, tuli kiirustada. Vesi alanes, vool jäi vaiksemaks, kasepakud kippusid vee alla vajuma ja meestelgi tuli põllutöö aeg. Suvel selgus, et sillataguse hauakoha põhi on küttepuudega lausa kaetud. Otsustasime need sealt välja tõmmata ja üles laduda. Saime kaks riita, vist ligi kümme ruumimeetrit. Seal nad jõekaldal seisid, kuni tuli aru anda riigi varandusele käe külgepanemise pärast.

Oli 1950. aastate teine pool. Parvetamine lõpetati kogu Eestis. Arvan, et rohkem puidukadude kui vete pärast. Elektrijuhtmeid kaitsva vooliku külge kinnitatud mootorsaagide asemel võeti kasutusele moodsamad. Metsadesse rajati aherainest teid, kvartalisihte pidi seati liipreid ja liikuma vagunid, estakaadidel laaditi järelkärudega veoautodele täistüvesid. Koormad olid 15-tihumeetrised. Aga metsade mahavõtmisega polnud sellal veel nii kiire kui praegu, lageraiet ei tehtud suvel.

Leterma metsavahimajja kolis suveks metsamelioraator, kes kavandas kuivenduskraave. Kuuekümnendate algul otsustati jõge süvendada. Kopp tõmbas jõepõhjast välja kivikõva tammetüve – nn. musta tamme, millest mõned endale pussipea voolisid. Läheduses tammi polnud, küll aga pidid saemehed maha võtma palju jõeäärseid pärnasid, künnapuid, jalakaid ja saari.

Kui küsin minu kunagises kodukohas nüüd elavatelt noortelt, kuidas seal läheb, saan vastuseks: Hästi läheb, aga Letermal ei ole vett. Jões vesi seisab ja kaevuvesi on halb. Ülesvett Nissipõllu pool on küll koprapais ja allavett Juuditoomakuusiku kohal teine, kuid jõgi on kohati kuiv. Põuane suvi pole ainuke põhjus – nii on see olnud juba mõnda aastat, et jõkke ei tule vett. Kõrika oja on kuiv, Mädamänniku kraav on kuiv, Pärnassaare kraav on kuiv, kuivad on kõik teised – kust peakski jõgi vett saama.

Niikaua kui mäletan, on Leterma jões olnud vett, Sügav-augus koguni üle pea. Sügav-august on järel vaid nimi. See on nagu muistsetel aegadel, kui veekogusid usuti ära rändavat, otsekui oleks neil meelt ja mõistust.

Äsjane taastrükk Oskar Looritsa koostatud raamatust “Endis-eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust” (2002) sisaldab rahvapärimust ka veekogude rändamisest. Kõige enam on Eesti Rahvaluule Arhiivis kirjapanekuid ärarännanud järvedest. Teinekord jääb alles ase, vahel juhtub, et rännuteel vajub osa järve kuhugi lohku ja asub seal praegugi. Enamasti ei kao rahvajuttude järved nädalatega, nagu kevadrändel luikesid meelitav sulaveelaam Assamalla luhalt. Järved asuvad teele ja laskuvad musta pilvena, inimesi, kariloomi ja ehitisi alla mattes.

Miks järved ära rändavad? See rännumotiiv peaks pärit olema juba ristiusueelsest ajast. Vesi on puhtuse sümbol ja indikaator: kui inimene eksib eetiliste normide, tabude, korra vastu, rändab järv ära. Rahvapärimuses juhtub see, kui rüütel unustab armutõotuse (Rõuge Paenujärv ehk Vahtsõnõ järv), kui õde-venda sõlmivad abielu (Kaali järv, Otepää Valgjärv), kui järve kaldale hakatakse linna ehitama (Vagula ja Tamula), kui sandile ei anta pulmamajas ööseks peavarju (Valgjärv Meenikunno lähistel), järvele ei anta nime (Saadjärv, Urvaste Uhtjärv), kaks omanikku tülitsevad metsa või maatüki pärast (Koigi järv Saaremaal), kalu raisatakse (Õisu järv) või solvatakse (Võrtsjärv), tööd tehakse pühapäeval (Saadjärv, Ülemiste järv). Rohkem kui sajas rahvajututekstis on veekogu lahkumise põhjuseks vee reostamine (Jaanikivi allikas Meeksis, Uljaste järv, Võrtsjärv, Mustjärv Viru-Jaagupi lähedal jpt.), sest külanaised pesevad järves pesu, naine peseb lapsemähkmeid, heinalised uhuvad piimalähkreid, tüdruk peseb soolikaid või visatakse vette elavhõbedat. Seegi tekst on Oskar Looritsa raamatust, kirja pandud 1889. aastal:

“Malla Lageliival oli vanal ajal suur järv. Kord suri mõisa kari ära ja surnud loomad kanneti järve. Siis tõusis järv oma vanast paigast üles ja läks Uljastile. Kalad, mis järves elasid, kadusid enamiste kõik teele. Tee pääl on üks suur must härg järve ees käinud, ja kuhu härg maha laskis, sinna jäi ka järv seisma.”

Leterma suurveeaegadest on juba hulk aastaid möödas. Puhast vett aina napib. Kes mõistaks, mispärast räägiti neid nüüdseks unustusse jäänud lugusid ennemuiste – siis, kui vett oli külluses?

Mall Hiiemäe (1937) on Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur, endine Leterma vahtkonna metsavaht.