See lugu on indiaanlasest, keda polnud. Ta kirjanikunimi on Hall Öökull ja Eestis tuntakse teda kui lasteraamatu “Seidþo ja tema kobraste seiklused” autorit, üllast loodusmeest ja metsavaikuse õpetajat.

Halli Öökulli seos Kanada põlisrahva odþibvede ja rahvusparkidega oli aga üpris kummaline. Ta on Põhja-Ameerika looduskaitseajaloo skandaalsemaid ja vastuolulisemaid kujusid, kes 1920. aastatel ilmub avalikkuse ette Kanada kõnnumaade põlisasuka ja vapilooma tulihingelise kaitsjana. Kõik saavad varsti teada, et kobraste lausküttimise vastu võitlev loodusemees on pärit Mehhikost, ta isa olevat ðotlane ja ema apatð. Alles pärast Hall Öökulli surma 1938. aastal harutavad ajalehemehed jupphaaval lahti ta kireva eluloo ja mehe hauale kirjutatakse juba õige nimi – Archibald Stansfeld Belaney.

Belaney oli pesueht keskklassi inglane, kes kehastas nii enda rahvale kui ka ameeriklastele ja kanadalastele kõiki neid romantilisi kujutelmi, mida eurooplasedki ekslikult seostavad Põhja-Ameerika indiaanlastega. Kui silmas pidada valge mehe raskesti seletatavat tungi samastada end punanahkadega, mis oli üpris tavaline Kanada ja USA ajaloo koloniaalperioodil, kujunes Belaney elukäik mitmes mõttes tüüpiliseks. Teisalt olid põhjused, miks ta hakkas põlgama kõike, mida tõi kaasa lääne tsivilisatsioon, palju sügavamal, ajendatud veendumustest, millest ta ei taganenud kunagi. Tervelt kaks aastakümmet näitles ta indiaanlast – austusest nende eluviisi vastu, vajadusest uustulnukana pääseda elukogenud küttide ringi, ja lõpuks selleks, et vastu seista põlismetsade kadumisele ning säästa nende asukate elupaiku [1].

Haritud valge mehe metamorfoos segavereliseks looduskaitsjaks algas õigupoolest juba lapsepõlves. Belaney sündis 1888. aastal Sussexi krahvkonnas Hastingsi linnakeses ja kasvas üles kahe range tädi majas. Isa George oli perekonna vara tuulde pillanud ja kuhugi Kanada avarustesse kadunud. Räägiti, et ta elas seal koos indiaanlastega. Emast hoiti poissi eemal vaesuse ja mittemidagiütleva päritolu tõttu. Vihates oma elu igast küljest piiravaid moraalinorme ja halastamatut kodukorda, veetis Archie suurema osa ajast väljas loomade seltsis. Ta lemmiklugemisvara moodustasid Cooperi romaanid. Nii nagu paljud poisid Inglismaal, pidas temagi sõpradega punanahkade ja valgete lahinguid. 1904. aastal, kuueteistkümneselt, emigreerus noormees vastu perekonna tahtmist Kanadasse, et näha oma silmaga unistuste põhjamaad ja üles otsida isa, kellest tal polnud peaaegu mingeid mälestusi.

Halifaxis maabudes oli Belaney’l taskus vaid mõni nael. Paari aasta pärast sattus ta Ontario ja Ottawa piirimail kokku kogenud metsamehega, kes õpetas talle kõike välieluks vajalikku. Archiest sai rikaste turistide teejuht ja postikandja paikades, mida Torontoga ühendas esimene põlismetsa tunginud raudteeliin. Maalilise Temagami järve äärsetel aladel elasid odþibvede hõimud, kelle laagrist Karusaarel sai ta kodu. Noormehele, kes oli inglise metsatukkades ja nurmedel armastanud jälgida loomade käitumist, avanes maailm, kus kõik oli tasakaalus. Ta õppis tundma sügavat tarkust, mis peitus selle maa põlisrahva eluviisis ja jahitavades: inimene ei sundinud end metsale peale, vaid seadis oma tegemised ja vajadused selle eluringi. Looduselt ei võetud kunagi rohkem, kui ta anda jaksas, ning igal kütil olid oma tabud, mis ei lubanud tal hoolimatult tappa. Meelde jäid lõkke ääres kuuldud lood kobrastest, kelle majad ja majapidamisviisid ning pereelu sarnanesid paljuski inimeste omadega. 1910. aastal abiellus inglane odþibvede hõimust pärit Angele Egwunaga, kes sünnitas talle tütre ja poja. Naisi oli Belaney elus veel mitu, nii siin kui ka sealpool Atlandi ookeani, äkkabielude tagajärjed ei andnud talle kusagil rahu.

Teda peeti indiaanlaseks või segavereliseks. Sellele aitasid kaasa eksitavalt tõmmu nahk, peaaegu mustad patsi põimitud juuksed, kõrged põsesarnad, suur kitsaste huultega suu ja kergelt kühmus nina. Vaid imelik aktsent ja sinkjashallid silmad reetsid ta tõelist rahvust. Kõigile jäi mõistatuseks, kust olid pärit ta head kombed, klaverimänguoskus ja miks talle meeldis vahel küttide, palgiparvetajate ja kanuumeeste seltskonnas tsiteerida peast Shakespeare’i, Tennysoni ja Browningut. Et teda peetaks selleks, kes ta olla tahtis, oli Belaney valmis välja kannatama kõik segaverelistele osaks langevad alandused. Praegu mängis ta oma osa väikesele tuttavate seltskonnale.

Aastaid elas Belaney vaba kütielu, teenides elatist metsavahina Temagami ümbruses ja Missassauga metsareservaadis. Siis puhkes Esimene maailmasõda ja järgnesid teenistusaastad Kanada armees. Raske jalavigastus päästis ta Prantsusmaa kaevikuist. 1917. aastal pöördus Belaney tagasi Kanadasse. Temagami järve ääres ja mujal tuttavates paikades polnud miski enam endine. Sõda oli inimesed laiali pillutanud, paljud ei tulnudki tagasi. Armsaks saanud põlislaasi, kus varem liikus väheseid, tükeldasid raudteerööpad, mis olid toonud enda järel puidukompaniid ja saeveskid. Kõikjal raiuti metsa, jõed olid palke täis. Järvede äärde olid kerkinud puhkemajakesed. Archie endistel jahimaadel liikusid uut sorti kütid, kes tapsid loomi tulu saamiseks. Kopranahkade turuhind oli kõrgem kui kunagi enne ja kõikjal oli näha nende lõhutud tamme ja pesakuhilaid.

Ka Archie polnud enam see, kes enne: sõnaaher, enesessesulgunud ja mõtisklev mees hoidus veelgi rohkem eemale valgete seltskonnast. Ta hakkas põlgama igal pool laiutavat kasuahnust ja rahavõimu ning seda, mida misjonärid oli teinud ta sõpradega. Tihti peatus ta retkedel odþibvede juures. Need ravisid ta viletsat jalga, andsid peavarju ja toitu. Ikka enam tundus talle, et inglast Archie Belaney’t pole enam olemas. Ta signaaliks sai öökulli huige (talle ei meeldinud inimese kombel metsas valju häälega hõikuda) ja odþibved andsid talle nimeks Wa-Sha-Quon-Asin – See-Kes-Kõnnib-Öösel. Ta oli õppinud kuulama puude vaikust ja nägema silma eest varjatud elu nende ümber. Ta oskas pimedas kuuvanuse lume alt üles leida põdra sõrajäljed (et ära arvata, kuhu poole võis kari liikuda), süüdata hämaras tähevalguses paukuva pakase käes lõket ja otsustada jää omaduste üle seda metallkepiga koputades. Temast oli saanud Hall Öökull. See oli suurim tunnustus poisile, kes oli Inglismaal Hastingsi tagahoovides mänginud indiaanlast.

Kobraste kaitsja. Belaney tahtis elult veel midagi, mida ta polnud seni leidnud. Põhja- ja idaalade vahel rännates tõi saatus ta ellu olulisima pöörde: 1926. aastal kohtus Belaney irokeesi pealiku tütre Anahareoga, kellest sai ta kolmas naine ja kelle eeskujul oli otsustav mõju ta edasisele elule. Nad elasid Quebecis Doucet’i asula lähedal järve ääres Archie ehitatud palkmajas ja püüdsid koos elatise saamiseks lõksudega ilveseid, rebaseid, nirke, kärpe ja kopraid. Anahareo suhtumine loomadesse hämmastas Belaney’t. Verine elatise teenimise viis tekitas temas küll vahetevahel vastikusetunnet, aga tal polnud muud valikut: nagu loomad, pidi ta tapma selleks, et elada. Anahareo vaatas lõksudes moondunud kehi ja mõtles nende kannatustele. Järgides indiaani tava, oli Belaney alati püüdnud kopraid talvel jää alt enne poegimisaega. Ühel kevadel, kui noorpaar oli sunnitud äraelamiseks taas lõksud välja panema, ei suutnud Anahareo enam taluda abitute poegade hädakisa. Ta jõudis arusaamisele, et nii ei tohi küttida. Raha teenimiseks tuleb leida mõni teine moodus. Süümepiinades veenis ta Archiet kasvatama üles emata jäänud koprapoegade paari. See oli nende kohus, sest nemad olid jätnud abitud loomad toidu, hoolitsuse ja peavarjuta. See juhtum pani Belaney mõtlema, et koprapoegi, kellele nad andsid nimeks McGinnis ja McGinty, saaks kasutada nende suguvendade päästmiseks.

Anahareo kohvrist leitud kirjutusõpiku abil pani Archie kirja oma esimese raamatu “Viimne rajamaa” (Men of the Last Frontier,1931–32), kus kirjeldas küttide ja kanuumeeste seas veedetud õnnelikke päevi. Ta oli avastanud, et sõna aitab tal jäädvustada paiku ja eluviisi, mis muutusid kiiresti minevikuks. Kolme aasta pärast järgnesid “Palverännakud kõrvemaale” (Pilgrims of the Wild) ja “Seidþo ja ta kobraste seiklused” (The Adventures of Sajo and His Beaver People).

Kuuldused kobrastega koos elavast indiaani naisest ja mehest, kelle raamatud olid võitnud paljude lugejate poolehoiu, jõudsid peagi ajakirjanikeni, ning Kanada rahvusparkide teenistus võttis abielupaari oma palgale. Kõige rohkem oli neid vaja Ajawaani järve äärde Prints Alberti rahvusparki Saskatchewanis, kuhu moodustati kobraste kaitseala. Archie ja Anahareo omapärast perekonda käidi huviga vaatamas ja nende pilte avaldati lehtedes. Nii saigi Hall Öökull tuntuks kobraste õiguste eest seisjana. Nüüd tuli tal mängida oma rolli eesmärgil, mida ta oli enne vaevalt ette kujutanud: ta rändas mööda maad, esinedes pargiteenistuse korraldatud üritustel. Kobraste hukkumisega kaob terve eluviis ja maailm, rääkis ta kuulajaile. Seal, kus on kopraid, on ka puhtaveelisi järvi ja jõgesid, kalu ja teisi loomi. Ilma kobrasteta jäävad toiduta indiaanlased, kelle põllumaad viib minema suurvesi. Metsade laastamine ja loomade röövküttimine on muutunud rahvuslikuks hädaks. Kopraid ei tohiks lasta väljaspool hooaega ja nende populatsioonide taastumiseks tuleb jaht kohe keelustada. Selle sõnumiga reisis Hall Öökull 1935. aastal loenguid pidama ka võõraks jäänud kodumaale, kus kohtus oma kirjastaja ja hilisema elulookirjutaja Lovat Dicksoniga.

Dokumentaalselt tõestatud Archibald Stansfeld Belaney. Mida ta tundis, seistes rahvast pungil saali laval Londonis? Seda, et ta polnud Archie Belaney. Ta samastumine inimestega, kelle hulgas talle meeldis elada, oli täielik. Ta oli Hall Öökull, kaugelt Põhja-Kanada ääretute metsade, tuhandete jõgede ja järvede maalt tulnud indiaani mees. Ta lummas väärika kõnemaneeri ja ebatavalise sõnumiga. Ta oli nägus – just selline, nagu piltidel kujutatud. Ükski indiaanlane poleks aga öelnud “ääretult laiuvad metsad”. Talle oli see enesestmõistetav. Indiaanlane ei kasutaks sõnu “tsiviliseeritud maailm,” “geograafia” või “kõnnumaa” ega mõõdaks looduse väärtust inimtühjuse või põdrakarjadega, mida “keegi kokku lugeda ei jõuaks”.

Hall Öökull sõi õhtust lordidega ja kutsus Buckinghami palees külaskäigul olles kuningat vennaks. Järgmisel loengutuuril Inglismaale avaldas indiaanimees Hastingsis kummalist soovi kohtuda mõne inimesega, kelle nimi on Belaney. Igal pool, kuhu ta Kanadas ja Ühendriikides ilmus, tunglesid ta ümber reporterid. Elu oli muutunud vaatemänguks. Mis kord ihatud, oli nüüd olemas. Enam ei tulnud muretseda homse suutäie pärast ja kobrastel läks paremini. Ent mehele näis, et ta oli kaotanud kõik, mida armastas, ja ta otsis järjest sagedamini lohutust pudelist. Anahareo oli lahkunud ja võtnud kaasa tütre.

Ühel aprillikuu hommikul 1938 tundus kõik nii, nagu vanasti: taas oli kevad, mets lõhnas värskelt ja igal pool oli uue elu märke. Onni nurgakeses puuokste kuhilas kuuldus uue koprapaari Jelly ja Rawhide’i askeldamist. Aga Archie ei suutnud maha raputada imelikku tuimust ja väsimust. Mõne päeva pärast suri ta Prints Alberti haiglas kopsupõletikku.

Just sel ajal telegrafeeriti üle ookeani sõnum, et reporterid olid üles leidnud Miss Ada Belaney, kes teatas neile, et Hall Öökull on ta vennapoeg, kelles pole tilkagi indiaani verd. Hulgast kohtumistest ja intervjuudest koorus dokumentaalselt tõestatud Archibald Stansfeld Belaney, kes oli sündinud 18. septembril 1888. aastal Hastingsis. Ajalehtede veergudel lahvatas pahameeletorm. Inimesed hakkasid teda kutsuma petiseks, joodikuks ja mitmenaisepidajaks. Päevavalgele tulid ta skandaalsed topeltabielud. Alles hiljuti oli see mees abiellunud veel ühe korra... Enne kui Archie Belaney maha maeti, võttis preester ta seljast indiaani riided.

Halli Öökulli pole aga keegi unustanud, ta elab edasi raamatutes ja nende tõlgetes, televisiooniprogrammides, filmides, turismitööstuses. Tema haud on Ajawaani järve ääres koduonni lähedal – sealsamas, kus puhkavad Anahareo ja nende tütar Dawn. Igal aastal tulevad sinna kümned tuhanded matkajad. Halli Öökulli maaga saab tutvust teha ka Interneti lehekülgedel “Virtual Saskatchewan”.

Halli öökulli võlu. Kõik eelöeldu võib olla uudiseks lugejale, kes lapsena armastas nii väga lugu indiaani kütist, ta kahest lapsest ja nende sõpradest koprapoegadest, kelle nimed olid Pisike ja Päris Pisike. Küllap on Nõmmel 1928. aastal välja antud tagasihoidlikku raamatukest, mille kaanel on kujutatud kahte sellenimelist loomakest, lapsena käes hoidnud nii mõnigi vanema põlve looduskaitsja, kellele kobras oli eksootiline loom. Kas teadasaamine vähendab raamatu võlu?

Ja mis teeb sellest raamatust õigupoolest “indiaani kirjanduse”? Kas toimetaja tehtud väike, kuid tähelepanuväärne muudatus kolmanda, kõige uuema trüki (Valgus, 1997) pealkirjas: teise trüki (Eesti Raamat, 1968) väheütlevast pealkirjast “Seidþo ja ta kobraste seiklused” on saanud palju pilkuköitvam “Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”? Või tiitellehe vastas mustvalgel fotol seisev väärikas narmasrõivais ja sulgedest peaehtes mees, kelle lugeja samastab otsekohe jutustuse peategelaste odþibvedega? Või otsekui Cooperi romaanide lehekülgedelt pärit maastikud “Kollase Kase jõe”, “selge jaheda vee” ja hommikul varavalges sõudva üksiku indiaanlasega? Või hoopis loomad, kelle eluviisi autor ütleb olevat kirjeldanud tõepäraselt. Ent Mati Kaal on teisele trükile lisatud järelsõnas leidnud, et kirjanik pole olnud õiglane saarmaste vastu ja et metsaloomi ei maksaks ikka endale majaloomaks kasvatada.

Aga võib-olla polegi oluline kõik see, vaid hoopis raamatu kaunis sõnum: “Pühendatud kogu maailma lastele ja kõigile, kes armastavad metsavaikust.” Just ununema kippuvas metsavaikuses ehk peitubki Halli Öökulli kolmekordse tagasituleku sügavaim põhjus.

Tiiu Speek (1958) on inglise filoloog, Eesti humanitaarinstituudi ameerika kirjanduse lektor,
uurib keele, kirjanduse ja kultuuri mõjusid looduse mõistmises.

1. Dickson, Lovat 1999. Wilderness Man: The Amazing True Story of Grey Owl. MacMillan, Canada.