Mõistega kõnnumaa, mis tähendab üldiselt väheviljakat, enamasti inimtühja ala, seostub kohanimesid mitmel pool Eestis – ikka seal, kus hõre asustus ning üsna hästi püsinud loodus. Ent üks piirkond – Kõrvemaa ja Lääne-Eesti madaliku siirdeala – kannab lausa Kõnnumaa nime. Sinna rajati 2000. aasta suvel Kõnnumaa maastikukaitseala (pindala 5713 ha), mis hõlmab suuri sooalasid ja nende vahel paiknevaid mandrijää servamoodustisi.

Tegelikult liidab Raplamaal Kehtna ja Kaiu vallas loodud uus maastikukaitseala juba varem kaitse all olnud väiksemaid piirkondi.

Keava mäed (Keava–Esku oos e. vallseljak), mis on kaitse all juba 1961. aastast, kuuluvad mandrijää Lau–Ohekatku servamoodustiste ahelasse. Oos on ligi kaks kilomeetrit pikk ja pool kilomeetrit lai ning selle suhteline kõrgus ulatub 17 meetrini, absoluutne kõrgus on 82 meetrit. Keskosas on see vallseljak tugevasti liigestatud, kohati kitsas ja kuni 35° nõlvadega. Seljaku kõrval leidub suuri termokarstilehtreid. Veel pool sajandit tagasi olid Keava mäed, mida rahvas kutsub ka Mäi metsaks, üsna lagedad, nii et sealt avanes vaateid ümbruskonna maastikele.

Oosi lõunaotsas asub väga järskude nõlvadega ja laudja laega Keava linnamägi, kus kasvab üksikuid põlispuid ja tehakse jaanituld. Linnus rajati II aastatuhande algul. Esmased teated selle kohta pärinevad 1054. aastast. Kunagisest kindlustisest on siiani alles kuni kahe meetri kõrgune kivivall. Linnamäest veidi lõunasse jääb hea vaatekohaga Magasiaidamägi (86 meetrit).

Linnaaluste külas on teineteisest umbes poole kilomeetri kaugusel kaks lohku – Kalevipoja jalajäljed.

Paluküla Hiiemägi võeti kaitse alla 1964. aastal. Kümme aastat tagasi haarati kaitsealasse ka Paluküla–Sillaotsa servamoodustised. Paluküla mäed asuvad Keava ja Loosalu raba vahel ja moodustavad koos Paluküla–Kädva–Vahastu otsamoreeniga ligi kümne ruutkilomeetri suuruse vahelduva maastiku, mida ilmestavad oosid ja mõhnad. Lääne-Eesti (ja endise Harjumaa) kõrgeim punkt Paluküla Hiiemägi küünib 106 meetrit üle merepinna. Kõrguselt teisel kohal on naabruses asuv Reevimägi (99 m). Kui Hiiemäge katab enamasti mets, siis Reevimäelt avaneb hea vaade nii ümbritsevatele metsadele kui ka Palasi rabale.

Hiiemäest põhja pool võib aga näha mitmekesist pärandmaastikku: kunagised põllud ja heinamaad koos mahajäetud talukohtadega toovad hästi esile künkliku maastiku kogu tema mitmekesisuses.

Paluküla mõhnastikus lahknevad Soome lahe, Väinamere ja Pärnu lahe vesikond.

Sood ja järved. 1964. aastal võeti kaitse alla Loosalu raba keskel asuv Loosalu (Kädva e. Venepele) järv – kuni viis meetrit sügav, pindala 34,1 hektarit. See on suurim rabajärv Eestis. Vesi voolab siit vana kraavi kaudu Käru jõkke, varjatud väljavool on ka Keila jõkke.

Loosalu Väikejärv (pindala 3,4 ha) asub suurest Loosalu järvest 200 meetrit loode pool. Neid ühendab kinnikasvav kraav. Loosalu Väikejärves on mitu saart. Kaks lähedast järve ei erine mitte ainult suuruselt ja ilmelt, vaid ka tekke poolest: kui väiksem on tüüpiline teisene rabajärv (tekkinud laugaste liitumisel – siit ka kääruline kaldajoon ja saared), siis suurem on jäänuk kunagisest jääpaisjärvest. Kunagi lasti see järv Kädva oja kraavitades madalamaks, ent nüüd võib jälgida lainete murrutavat mõju turbapankade all. See meenutab pisut meie pankrannikul toimuvat, ainult et pehme turbapinnas annab tunduvalt kiiremini järele.

Loosalu järvest läänes kerkib soost umbes sajameetrise läbimõõduga põlismetsa-saar – Järvehiis. Selle lähistelt algab ojake, mis kaob kohati turba sisse ja on jälgitav veesoonena kuni Keila jõe ühe haru lähteni: varjatud väljavool Loosalu järvest läbib Järvehiie aluse mineraalmaa.

Keava raba (läbimõõt 3 km; turba keskmine tüsedus 3 m, suurim üle 8 m) on osa suuremast Keava soostikust ning asub põhja-lõunasuunalises nõos, mida ümbritsevad idast ja läänest oosid. Soo keskosa on tekkinud järve, äärealad mineraalmaa soostumisel. Keava raba on laukarikas (suurima lauka pindala 3 ha), kaguosas kruusaste-liivaste soosaartega. Teadlastele pakuvad huvi rabalehtrid läbimõõduga kuni sada meetrit: nende all on mineraalsaarekesed, kust vesi kiiresti neeldub. Keava soostikus võib näha erisuguseid sookooslusi ning on leitud üheksa liiki kaitstavaid soontaimi.

Ümara kujuga Palasi raba (pindala ligi 600 ha) piiravad Paluküla oosid ja mõhnad. Soo on saanud alguse nõos asunud järve kinnikasvamisest, hiljem on raba laienenud ka ümbritsevale mineraalmaale. Järsu nõlvaga laukarikka raba turbakiht küünib seitsme meetrini, suurematel laugastel on ka nimed: Kõrtsi (1,3 ha), Vanamatsi (3 ha) ja Lalli Suurlaugas e. Palasi järv (6,8 ha). Soo lääneosas laiuvad jõhvikarikas siirdesoo ja madalsoomets. Palasi rabast on leitud mitmeid kaitsealuseid taimeliike: balti ja Russowi sõrmkäppa, soovalku, sookäppa, eesti soojumikat ja Lindbergi turbasammalt.

Ka need kolm raba olid juba varem kaitse all: 1981.aastal moodustati Loosalu, Keava ja Palasi sookaitseala.

Kõnnumaa vahelduvas maastikus on leidnud sobiva elupaiga ohustatud ja inimpelglikud loomad – kaljukotkas ning metsis. Siin elavad ka Euroopas rangelt kaitstud, kuid meil hinnatud jahiloomad: ilves ning aeg-ajalt probleeme tekitav hunt.

Kaitsekorraldus. Et kõiki neid loodusväärtusi hoida, on Kõnnumaa maastikukaitseala jaotatud neljaks sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Et tagada looduse segamatu areng Loosalu, Keava ja Palasi rabas, on neis kehtestatud loodusliku sihtkaitsevööndi kaitsekord. Neljandas, Suursaare sihtkaitsevööndis on ette nähtud hooldustööd, hoidmaks soodsaid tingimusi kaitsealustele liikidele. Suurem osa maastikukaitsealast kuulub piiranguvööndisse, kus on lubatud looduslähedane metsa- ja põllumajandus. Täpsemad tegevusjuhised annab järgmiseks kümneks aastaks koostatud kaitsekorralduskava. See näeb muuseas ette maastikuilme säilitamist ja taastamist, sealhulgas vaadete (taas)avamist Paluküla ja Keava oosidel ning mõhnadel. Kavatsetakse püstitada vaatetornid Paluküla Hiiemäele ja Magasiaidamäele, nähakse ette ohvri- ja hiiepaikade hooldus, elustiku inventuurid. Viimastel aastatel on Keava linnamäel ja Linnaaluse külas tehtud arheoloogilisi väljakaevamisi, mida jätkatakse.

Matkamine ja puhkus. Kõnnumaa on siiani olnud rohkem piirkondlik matka- ja puhkeala. Samas on juba aastaid plaanitud ehitada Palukülla puhke- ja spordikeskus. Nii Palukülas kui ka Keava mägedes on murdmaasuusarajad, seejuures Keava omad kavandatud nii, et need sobivad ka maastikujalgratastele ning osaliselt suvel matkamiseks. Reevimäe nõlvu on kasutatud slaalomirajana.

Kaitsekorralduskava püüab ennetada ettevõtmisi, mis ärihuvidest ajendatuna võivad kaitstavaid loodusväärtusi kahjustada. Kaitseala läheduses paiknev turismitalu pakub ratsaturismi võimalust ning organiseerib matku kogu kaitsealal.

Lähiajal on Kõnnumaal kavas välja ehitada kaks õppe- ja kaks matkarada, neist Keava mägede õpperada saab osaliselt kasutada juba praegu. Keava raba ja Linnaaluse–Paluküla õpperada algavad Linnaaluste küla Täpsi talu juurest. Loosalu matkarada algab Loosalu soosaarelt Loosalu talu juurest ja lõpeb Paluküla Hiiemäel.

Matkajaid aitavad aastaid tagasi ehitatud laudteed, kuid enamasti tuleb järgida looduses sissetallatud rada. Ka tulevikus ehitatakse laudteid vaid kõige märjematesse kohtadesse, seevastu keskendutakse puhkekohtade rajamisele ning paigaldatakse rohkem vaatamisväärsusi tutvustavaid teabetahvleid.

Uudo Timm (1959) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo juhataja.