Soome lahe suudmes asuv Osmussaar on meie saartest kõige loodepoolsem. See on Balti klindi jäänuksaar, mis kerkis merest 2000–3000 aastat tagasi. Et hoida siinseid geoloogilisi väärtusi, taimekooslusi ja linnustikku, rajati 1996. aastal maastikukaitseala, mis hõlmab terve saare. Saar on 4,6 km pikk ja 1,3 km lai.

Saare asustuslugu sai tõenäoliselt alguse juba viikingite ajal, kust on pärit legend skandinaavlaste peajumala Odini matmisest saarele. Viimase seotust saarega märgib ka saare rootsikeelne nimi Odensholm.
Sajandeid olid Osmussaare põlisasukateks rannarootslased. 1930. aastatel elas siin seitse perekonda, ligi 140 inimest. Saare keskosas asunud sumbküla kandis nime Bien. Silmapaistvaim tollest ajast säilinud ehitis on 1766. aastal rajatud lubjakivist kabeli (Jesu Kapell) varemed. Rannarootslased evakueeriti Teise maailmasõja eest 1940. ja lõplikult 1944. aastal.

Pärast sõda oli Osmussaar suletud piiritsoon, kus paiknes väike Nõukogude sõjaväeüksus. Seda ajajärku meenutavad lagunenud kasarmud ning militaarreostus. Praeguseks on suur osa sõjaväeprahist suudetud ära koristada. Pärast Nõukogude vägede lahkumist 1990. aastatel püsis saar kümmekond aastat inimtühi. Alates 2001. aastast on Osmussaarel püsivalt elanud üks perekond.

Geoloogia poolest on Osmussaar väga põnev. Enim tõmbab tähelepanu põhjarannikul asuv pank. See on osa ligi 1200 kilomeetri pikkusest Balti klindist, mis ulatub Ölandi saarest Laadoga järveni. Saare loodetipus tuletorni juures on pank seitsme meetri kõrgune ning madaldub järk-järgult kagu poole. Balti klindi iseloomuliku näidisena on see kandideerinud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Piki läänerannikut matkates näeb ulatuslikke klibuvälju. Lainetus on lubjakiviklibu siledaks lihvinud ning laugeteks vallideks kokku kuhjanud.

Saarel ning seda ümbritsevas rannikumeres leidub rohkesti mustjaspruune kive – gneissbretðasid. Need on tekkinud 540 miljoni aasta eest, kui Osmussaarest kümme kilomeetrit kirdes langes merre Neugrundi meteoriit. Suure kuumuse ja rõhu tõttu tekkis seal merepõhja materjalist uus moondekivim. Sulakivimimass paiskus plahvatuse käigus kraatrist välja.

Hilisemate jääaegade käigus on jää kandnud Osmussaare lähiümbrusesse ja Loode-Eesti rannikule bretðarahne. Kuulsaimad neist on saare läänerannikul asuvad Skarvan ning lainete räsitud Kaksikud. Saare kirderannikul näeme omapäraseid kivist moodustisi, mida nende kuju tõttu on hakatud kutsuma “krokodillideks”. Need on bretðakivimist sooned, mis on tardunud lubjakivilõhedes. Hiljem on lainetus ning maavärinad pehme lubjakivi tugevama kivimi ümbert ära murendanud.

Taimestik. Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpidest leidub Osmussaarel rannikulõukaid, esmaseid rannavalle, püsitaimestikuga kivirandu, merele avatud pankrandu, rannaniite, kadastikke, kuivi niite lubjarikkal mullal, alvareid, sinihelmikakooslusi ja liigirikkaid madalsoid.

Osmussaare ehteks on looniidud ehk alvarid. Need hõlmavad saarest üle kolmandiku. Asudes kuival paepealsel, on nende taimestik hõre, kuid väga liigirikas. Looaladega saab matkaja tutvuda mööda läänerannikut liikudes, alvarid algavad kohe pärast lainetuse mõjupiirkonda.

Omapärase kujuga on rannalähedased kadakad. Pidevate tuulte tõttu on need väga madalad ning justkui roomavad mööda maad [1, 2]. Loopealsete taimedest on arvukaim arukaerand, rikkalikult leidub angerpisti, ümaralehist kellukat, hobumadarat ja loodtimutit, kohati kassikäppa, kassisaba ning kuu-võtmeheina. Kaitsealustest taimeliikidest kõige silmatorkavam on veripunane koldrohi.

Alvarite kõrval leidub saarel peamiselt niiskeid ja kuivi aruniite, soostunud niite, madalsoid ning kadastikke. Tänu LIFE-NATURE projektile taastatakse saare kirde- ja keskosas üle saja hektari rohumaid. Neid on toodud hooldama islandi lambad.

Osmussaarel kasvab 29 kaitsealust taimeliiki, kõige haruldasem on pankrannikul kasvav taani merisalat. Leidub 16 liiki käpalisi, sealhulgas soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, kärbesõis, harilik muguljuur jt. Loodusdirektiivi soontaimedest kasvab saarel soohiilakas.

Linnud. Osmussaar jääb veelindude Ida-Atlandi rändeteele, seetõttu lendab neid siit läbi miljoneid. Saare rannik ja Põõsaspea neem mandril Osmussaare vastas on Läänemere põhjaosa parimaid vaatluskohti, kus arktiliste veelindude rännet jälgida. Linnuhuvilisele on kõige põnevam aeg aprilli algusest mai lõpuni ning septembri keskpaigast oktoobri lõpuni. Arvukamad läbirändajad on aul, must- ja tõmmuvaeras, järve- ja punakurk-kaur, valgepõsk- ja mustlagle, sõtkas, rohukoskel, soorüdi, viupart ning merivart.

Osmussaarel on kohatud 178 linnuliiki, viimase loenduse käigus saadi kirja 90 liiki haudelinde. Eesti mastaabis olulisel hulgal pesitseb siin vööt-põõsalind, punaselg-õgija, rohukoskel ja tõmmuvaeras. Linnudirektiivi I lisa liikidest pesitsevad saarel hüüp, roo-loorkull, teder, rukkirääk, sookurg, niidurüdi, jõgi- ja randtiir, vööt-põõsalind ja punaselg-õgija.

Kesksuvel pakub huvi saare edelarannikul asuv Sanna Sia. Madalaveelisel tuulte eest kaitstud lahesopil peatub juuli keskpaigast augusti lõpuni hulganisti kurvitsalisi: soorüdi, liivatüll, kiivitaja, mudatilder, suurrisla, tutkas, tumetilder, kõvernokk-risla, heletilder, vöötsaba-vigle ja plüü. Saare rannikuvetes talvitub rohkesti aule, hinnangu järgi kuni 100 000 lindu. Kõige haruldasem talvituja on kogu maailmas ohustatud kirjuhahk.

Korrapärast laevaliiklust saare ja mandri vahel praegu ei ole, saarel pole veel ka sadamat. Paadimehe, kes huvilise saarele toimetaks, võib leida Dirhami sadamast. Rahvaüritusteks tuleb loomulikult luba taotleda kaitseala valitsejalt.

1. Masing, Matti 1996. “Vaipkadakas” – hariliku kadaka haruldane vorm. – Eesti Loodus 47 (8): 251.

2. Kuusk, Vilma 1998. Kas olete näinud vaipkadakat? – Eesti Loodus 49 (8): 364.

Anneli Palo

Öeldakse, et mida sa tead ja tunned, seda oskad märgata. Osmussaar on koht, mis oskab eriti ehedalt tuua igaüheni selle, mida ta teab või veel ei tea. Olen kohanud inimesi, kes on käinud saare läbi, ja kehitavad õlgu. Et kadakaid olevat mujal ka ning Paldiski pank on kõrgem; sõjaväe kola siin-seal, kuivas kohas lambapabulad ja märga kohta ei taha niikuinii minna; ole kui praepannil või siis kisu vileda tuule käes selga kõik, mis kaasas.

Kuid on ka teistsuguseid inimesi, kes tulevad ja otsekui armuvad. Mis see on, mida saar neile näitab? Ma arvan, et Osmussaar on koht neile, kes oskavad näha ja kuulda saart nagu Tove Janssoni majakavahiks suundunud Muumipere. Ühel ja samal Osmussaarel justkui pole võimalik käia kaks korda järjest. Sõidad nädalakeseks minema ning juba on ta muutunud. Rääkimata vahelejäänud aastast, kui avastad, et hein on poole kõrgem ja rannavalli alt ilmub pank välja hoopis varem või hiljem kui mullu ja mets on edasi roomanud ja palju muudki. Lähed kuhugi, kus sind valdasid mingid tunded, ja võib-olla sel korral neid enam ei tule. Leiad aga uue koha ja uued tunded ja kõik on lihtsalt teistmoodi, ei halvem ega parem kui mullu või kümne aasta eest – aga teistmoodi.

Nii tulevadki mõned taas ja taas võrdlema olnud ja olevat saarel ja iseendas, ja need pole mitte ainult bioloogid, geoloogid või ajaloohuvilised.