2008/5



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2008/5
Räimeletist saab ka muid loomi

Sellest ajast, kui Elvas suleti kalaputka, peab häid suhteid hoidma naabritega, kes käivad Tartus tööl. Siis on lootust, et mõnusad räimeroad päris ära ei unune.

Järjekordne tehing saigi teoks jaanuari eelviimasel nädalal. Naabrinaine tuli räimekotiga … ja möödus vaevalt paar minutit, kui köögist hakkas kostma hirmunud kiljumist: “Taevas appi, kas see on skorpion!” – “Issand, ta pissib! Viimati rikub kalad ära?”

Mõtlesin, et seal peab ikka midagi iseäralikku olema ja panin teleripuldi käest. Üllatus oli olemas. Räimelasul lebas suhteliselt suur, umbes sõrmepikkune ja kahe sõrme laiune elukas, keda ma senisel eluteel isegi kaugelt pole juhtunud nägema. Aeg-ajalt viskus sabaosa üles, nii et esimese ehmatusega võis tõesti näida, et tegu on millegi skorpionilaadsega. Saba otsas laienes väike ava ja sealt vulksus välja mingit vedelikku, mis hirmunud silmale oleks mürgiks sobinud küll. Oli see nüüd vesi või mingi muu vedelik, jäi kindlaks tegemata.

Arvasin, et see räimede manuline kujutab endast mingit vähilist või krabilist. Üks perenaistest tegi ennastsalgava liigutuse ja tõstis helebeeþika olevuse kotist välja. Selgus, et tervet selga, sabaotsani välja, kattis tugev kilp.

Panin ta plastkarpi, lisasin sentimeetri jagu vett ja ühe väiksema räime. Võib-olla tahab süüa? Või kui vesi ei meeldi, saab end räime najal natuke ülespoole hoida. Korraks käis peast läbi, et mereelukale võiks sobida soolasem vesi. Nüüd oli rahulikum uustulnukat lähemalt uurida. Eesotsas oli kaks paari tundlaid, ühed õige tillukesed, teised suuremad (1,5 cm). Jalgu oli seitse paari, kolm esimest vähemalt poole väiksemad kui neli järgmist paari. Kilbil oli lülisid kokku kaksteist (pea osal oli väike ovaalne lüli, üleminekul saba osale neli kitsamat). Kilbi serv oli mõlemalt poolt hambuline.

Leidsin “Loomade elust” pilditahvli, kus täpselt samasugune elukas – merikilk. Ja oma suureks imestuseks avastasin, et ta on meie tavalise keldrikakandi sugulane. Ühesõnaga: kakandiline. ENE-st sain vastava märksõna alt lugeda, et kõnealusel loomal on lüliline soomusrüü, kasvab 9 cm pikkuseks ja et Eesti vetes on ta arvukas. Ime siis, et nad ka räime loomusesse sattuvad.

Minu isendi kere oli 6,5 cm pikk (kui tundla pikkus juurde arvestada, siis 8 cm) ja 2,8 cm lai (koos kilbi hambulise servaga). Hommikul oli kilgil veel eluvaim sees, kuid paari tunni möödudes enam mitte.

Mitme räimeostja tähelepanekud on kinnitanud, et minule sattunud isend ei ole ainumas. Nii et, kui keegi soovib oma akvaariumi uut loomakest, võtku ühendust kalahalli räimeleti müüjatega. Kes teab, võib-olla järgmisse loomusesse neid enam ei sattu.


Kommenteerib Heli Ðpilev Eesti mereinstituudist:


Tegu on tõepoolest kakandiliste (Isopoda) seltsi kuuluva merikilgiga (Saduria entomon), kes on meie riimveelises Läänemeres väga tavaline asukas. Merikilk on Läänemeres hilisjääaja jäänukliik, seetõttu leidub teda eelkõige sügavamatel aladel ja jahedamas vees. Looma piklikovaalne keha on kaetud roheka või pruunika paksu koorikuga, mis muudab tema välimuse nii mõnelegi inimesele hirmuäratavaks. Siiski pole vähimatki põhjust loomakest karta: ta ei ole mürgine ega muul moel meile ohtlik.

Inimese ja merikilgi kõige tõenäolisem kohtumispaik ongi vast kalakaupluses või traallaeva pardal. Väljaspool veekeskkoda, kuid niiskes ja külmas – näiteks kalaga koos külmkapis – suudab merikilk oma lõpused, millena talitlevad plaatjad tagakehajalad, niisked hoida ja elus püsida mitu päeva.

Kalurid on merikilki läbi aegade süüdistanud kalapüüniste lõhkumises ja püünistest kala söömises, samuti kalamarja õgimises. Esimesena nimetatu ilmselt paika ei pea, aga püünistesse kinni jäänud või merepõhja vajunud surnud kalast kilk tõesti ära ei ütle. Peamiselt tegutseb merikilk merepõhjas ja jahib teisi väikseid koorikloomi, mõningal määral sööb ta ka veetaimi. Plaatjaid tagakehajalgu kasutades suudab merikilk ka ujuda, päris veepinna lähedale nad tavaliselt siiski ei satu. Vabalt ringiujuvaid kalu ei suuda merikilk ohustada, kuid ära ei ütle ta näiteks planktiliste vähikeste söömisest.

Merikilk on osav ja uudishimulik ronija. Üks mu kolleeg kirjeldas juhtumit, kus 80 meetri sügavusele merepõhja lasti liini otsas seadmeid ja 30 meetri kõrgusele põhjast jäi seadeldis planktoni kogumiseks. Õige pea jõudis sinna mööda sedasama köit ehk liini ronides esimene merikilk.

Merikilk ise on paljude põhjatoiduliste kalade, näiteks lesta, merihärja, nolguse, emakala ja angerja oluline toiduobjekt. Koduloomaks teda siiski soovitada ei saa: akvaariumis tunnevad end hästi eelkõige selleks aretatud olendid.



ENN LUMET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012