Meie laiuskraadil võib lisatoitmine mõnelegi väikesele laululinnule olla külmal talvel lausa elu ja surma küsimus. Lisatoitmine, kaugeltki mitte kõiki vajadusi katva väikese toiduvaru igapäevane juurdeandmine suurendab ellujääjate hulka kaks korda. Eriti vajalik on lindude järjekindel toitmine lumerohkel pakaselisel talvel ja sula järel, kui puud kattuvad jääkirmega.

Kus linde toita? Kõige õigem on toit raputada sobivasse toidumajja või -alusele, mitte lihtsalt aknalauale. Linnud võivad tungeldes vastu aknaklaasi lennata ja endale häda teha. Aga teiseks tikuvad nad aknalauda täis roojama. Värvitud plekki on igal juhul tülikam puhastada kui toidumaja põhja.

Toidumaja ehitades võib lasta fantaasial üsna vabalt lennata. Üks olulisemaid majaosi on katus. Kindlasti peaks maja olema võimalikult tugevalt kinnitatud. Loperdav maja ei hirmuta mitte niivõrd linde, vaid tugev tuul puhub sealt toidu lihtsalt minema. Vastu majaseina toetatud toidulaud on vähemalt ühelt küljelt ka tuisu eest kaitstud. Samal eesmärgil poleks sugugi paha sulgeda kaks toidulaua külge näiteks pleksiklaasiga. See ei saa üldjuhul lindudele ohtlikuks, sest juba õige varsti pole ta enam kaugeltki nii läbipaistev kui aknaklaas.

Läbipaistmatute külgseintega maja sisemus muutub liiga hämaraks: talvises päevas on valgust niigi napilt ja linnud ei näe toitu. Just samal põhjusel tuleks ka maja siseosas hoiduda tumedatest värvidest; kuigi lindudel pole muidu värvide suhtes mingeid erilisi eelistusi.

Toidumaja arhitektuur. Maja mõõdud peavad tagama juurdepääsu neile liikidele, keda toita tahame. Liiga kõrge katusega toidulauale tulevad linnas kõigepealt tuvid, maal varesed ja harakad, vahel ka rähnid. Rähnidega on asi keerulisem, sest oma nokapeitliga võivad nad soovi korral avausi suuremaks raiuda. Sel juhul aitavad metallvarvad või -võrk. Suuresilmaline võrk, ka kapronvõrk, on üldse üks hea vahend piirata toidulaua külaliste mõõtmeid: toitu silmates ei karda väikesed linnud üldjuhul võrku.

Kui kõrgele paigutada toidulaud, selle kohta pole kummaltki poolelt erilisi piiranguid. Siiski peab ta olema nii kõrgel, et koerad ei pääseks lauale küünitama või kassid sisse hüppama. Pole teab mis suur ime, kui tihased tulevad sööma isegi üheksandale korrusele seatud toidulauale; enamasti siiski nii kõrgele lennata ei taheta. Toidulaua all jalutavad kassid lindude isu muidugi ei tõsta.

Kui linnud ei taha tulla näiteks jaanuari lõpus üles pandud toidumajasse sööma, ei pruugi see sugugi tähendada, et teie pakutu on kehv. Lihtsalt õige aeg võib olla mööda lastud: linnud võivad teie vastehitatud toidumaja küll ülessegi leida, aga nad peavad seda juhuslikuks paigaks, millele ei maksa loota. Teie kodu piirkonda paigale jäänud linnukesed on oma toitumisterritooriumid ammu välja valinud, niisama hulkumisele aega ei kulutata, vaid käiakse mööda oma igapäevast “piimaringi”. Sestap on õige hakata linde toitma juba hilissügisel. Täpselt samuti võidakse meie ilus toidumaja hüljata, kui me unustame, et toita tuleb korrapäraselt, soovitatavalt lausa kindlatel kellaaegadel.

Unustamine on kurjast. Linnud saavad toituda vaid valgel ajal ja see napp periood peab neid kindlustama energiaga kogu päevaks ning ka öise puhkuse ajaks.

Eriti halb on lõpetada toitmine harjunud paigas järsku ära. Asi pole selles, et linnud ei oskaks pärast toitu hankida. Ent neil kulub liiga palju aega oodates ja inimese peale lootes ning pärast võib võimalusi lihtsalt napiks jääda. Küll on aga mõistlik kevadel linde toidulauast võõrutada – panna välja järjest kasinam toiduvaru. Järsk lõpetamine võib ka siis saatuslikuks osutuda: kes saab kindlalt öelda, et soojade ilmade vahele ei satu ka mõni pakaseline öö.

Toit olgu kvaliteetne. Mingil juhul ei tohi lindudele anda oma riknenud toitu: ei ole lindudegi kõhus keemiakombinaat, mis kõiksugu rämpsuga toime tuleks. Rääsunud rasv võib abi asemel külvata hoopis surma. Ja kvaliteetse toidu puhul on kasulik tema võimalikult suur mitmekesisus.

Kõige hädapärasema energiavaru täienduse tagab sobivasse kohta riputatud pekitükk. Parem on segada kaerahelbeid või hirssi sularasva, eelistatult kondi- või searasvaga. Sünteetilisi toidurasvu ei maksa lindudele pakkuda. Segul tuleks lasta soojas natuke seista, et rasv saaks teradesse imbuda; üleliigne rasv kurnatakse pealt ära ja hea toidupala ongi valmis.

Pakkuda tasub ka hakkliha, eriti rasvast seahakkliha, mis liiga kiiresti ära ei külmu. Muidugi ei peaks seda olema mitte terve pakk, vaid väike portsjon. Väga hea toidukaarditäiendus on igasugused pähklid ja seemned, suurepäraselt sobivad ka eksootilistele toalindudele mõeldud toidusegud. Vältida tuleks soolapähkleid ja üldse igasugust soolast toitu. Liiga suur kogus soola tekitab väikesel tiivulisel janu. Siis peab ta lund sööma, aga selle ihus sulatamine kulutab niigi kallist energiat.

Kokku võttes: väikeste laululindude korrapärane talvine toitmine on igal juhul vajalik ja kiiduväärne tegu.