1. mai 1945–19. märts 2008

Ta kirjutas enda kohta: ”Kivikarpide keskele metsast mind/ koos mulla ja juurtega toodi./ Sirgun siingi, ja keegi ei taipa,/ et laande mind kasvama loodi.”

Oma ajakirjanikukarjääri tipuks pidas ta võimalust olla jahimeeste ajakirja Eesti Jahimees peatoimetaja ja pidada selle kõrval vereta jahti, jahirelvaks fotoaparaat. Eesti jahimeeste seltsi tuli ta aastal 1992 juba kogenud ajakirjanikuna, töötanud Noorte Hääle ja Maalehe toimetuses.

Luulelise hingeeluga mees jättis endast mälestuse nii kirjutiste, piltide kui ka luulena, mille kirjapanek talle rasketel hetkedel tuge andis ja loomupärast huumorimeelt kannustas. Ta sündis raskel ajal, kui sõjavanker oli jätnud oma jäljed nii inimeste südamesse kui ka igapäevaellu. Ta hakkas ennast mäletama Elva poisina, kelle lapsepõlv möödus „nõmmemännikuis, lillede, loomade ja heade inimeste keskel”.

Poisipõlves, huvide kujunemise ajal, olid Ülo tegevuse keskmes relvad, seiklusrikkad mängud, sport ja kalaretked. Ta unistas klaveri- ja viiulimängu õppimisest, muusikahuvi tõttu lõi ta kaasa mandoliini- ja hiljem puhkpilliorkestris.

Elukutselist muusikut Ülost ei saanud. Elva keskkooli lõpetamise järel sai temast hoopis autojuht, kelle huvi kaldus kujutava kunsti poole. Seda õppis ta Tartu kunstikoolis, hiljem Tallinna kunstiinstituudi kursustel. Nõukogude armees kulusid kursustel omandatud oskused marjaks ära: Pärnu lennuväepolgus sai Ülo sooja koha väeosa kunstnikuna, sest ta oli ülemustele tõestanud, et oskab maalida Lenini portreed.

Enne seda oli elu teinud pöörde: Ülost sai Tallinna pedagoogilises instituudis eesti keele ja kirjanduse eriala lõpetamise järel esialgu õpetaja Tallinna I keskkoolis. Seejärel töötas ta 16 aastat järjepanu ajakirjanikuna Noorte Hääle toimetuses ning viimased 16 aastat jahimeeste väljaandeid edendades.

Ülo pani end proovile ka loodusfotograafia vallas: võimalikult tihti püüdis ta „kivikarpide” keskelt looduse rüppe varjuda. Hinges peituv kõnnumaa kutse viis teda rännakuile Kaug-Ida ja Norra põhjatipuni välja. Viimase reisi, juba raskelt haigena, tegi ta Aafrikasse. Ehkki tervis halvenes veelgi, jätkus tal jõudu juhtida ajakirja toimetuse tööd. Aga lõpuks katkes ka selle sitke mehe jõud.

Eesti Jahimehe toimetusest ei ole Ülo vaim kuhugi kadunud. Ikka ja jälle tulevad meil ajakirja tehes meelde tema sõnad: ”Hoiame kätt pulsil!” Me mälestame teda sügavas leinas.