24. september 1934–9. aprill 2008

Loode-Venemaa ja Eesti taimestiku hea tundja, naturalist ja herbaariumihoidja Ado Haare sündis Räpinas. Viieteistkümneaastaselt astus ta Tihemetsa metsatehnikumi ning selle lõpetamise järel töötas metsnikuna Erastvere ja Ilumetsa metskonnas.

1958. aastal astus ta Leningradi riikliku ülikooli bioloogia ja mullateaduse teaduskonna kaugõppeosakonda. Vene ülikooli kasuks otsustas ta seetõttu, et Tartus kaugõppes botaanikuid ei koolitatud. Ülikooli astumisest alates elas ta Leningradis ning töötas algul toidukaubastus, alates 1960. aastast aga ülikooli pargi aednikuna. 1961–1983 oli ta ülikooli pargi juhataja. Tol ajal tegeles ta paljude huvitavate ja perspektiivsete teemadega, tegi geobotaanilisi analüüse, määras pajusid, tegi preparaate taimelestadest, vaatles rändlinde ja kogus materjali suure kukeharja süstemaatika kohta. Ülikool jäi tal siiski lõpetamata, kuna ta ei saanud korduvatest katsetest hoolimata sooritatud ühe marksistliku aine eksamit.

Aastail 1983–1999 töötas Ado Peterburis Komarovi botaanikainstituudis Ida-Euroopa herbaariumi kuraatorina. Tema ajal oli herbaarium ideaalses korras. Ühtlasi täiendas ta kogusid välitöödel Karpaatides, Kaukaasias, Novgorodi ja Pihkva oblastis ning Eestis. Ado eriline lemmikpiirkond oli Kagu-Eesti ja Petserimaa. Teiste huvitavate taimeleidude seas on Eestist seni ainukeseks jäänud punaka kuldtähe leid Võõpsu ligidalt.

1960. aastate keskel avastas ta 40–100 km kaugusel Leningradist liigirikkad alad, kus kasvasid Eestile ja Valgevenele iseloomulikud sooja- ja lubjalembesed liigid. Kuna niidulaigud polnud asustusest kaugel, siis tuli ta välja hüpoteesiga, et need taimed on selles piirkonnas tänu inimesele levinud juba neoliitikumist saadik.

Suure idealistina taotles ta täiuslikkust isegi pisiasjades. Ta ei uurinud ainest kitsalt spetsialistina, vaid oli veendunud, et edu tagab üksnes elustiku süsteemne käsitlus. Taimestiku uurimisel tuleb kindlasti vaadelda seoseid loomastikuga ja vastupidi; taimestik on kujunenud looduslike ja inimtegurite koosmõjul. Iseõppijana kujunes ta laialdaste teadmistega spetsialistiks nii botaanika, ornitoloogia kui ka entomoloogia vallas.

Ado pälvis kolleegide lugupidamise oma mitmekülgsete teadmiste, aga eeskätt oma alati sooja, sõbraliku ja heatahtliku suhtumisega. Tema auks on nimetatud taimelest Dichopelmus haari Sapozhnikova ning võilill Taraxacum haareanum Tzvelev. Ado jäävad leinama ka abikaasa, kolm last ja kuus lapselast.