Õlireostus merel ja õlised merelinnud on kurval kombel muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Paarsada õlist auli Saaremaa lõunatipus tänavu jaanuari viimastel päevadel ületasid vaevalt uudisekünnise ja avalikkus tüdis teemast õige pea. Ainuüksi Sõrve poolsaarel on viimase pooleteise aasta jooksul avastatud neli samalaadset juhtumit. Eelmisi on meedias vaid põgusalt mainitud, viimane juhtum erines selle poolest, et otsustati õliseid linde päästma hakata.

Kui kahel esimesel korral, 2006. aasta detsembris ja 2007. aasta märtsis, leiti rannalt kokku üheksa surnud lindu, siis mullu novembris leiti õliga määrdunud ja surnud mustvaeraid ja aule juba kolmekümne ringis. Reostuse allikat ei õnnestunud kindlaks teha, sest esimestel päevadel ei saanud helikopter halva ilma tõttu õhku tõusta.

Kohalikud ornitoloogid märkasid ka elusaid õliga määrdunud linde, kuid nood olid piisavalt elujõulised ja erksad, et lendu tõusta ning merele põgeneda. Nii ei olnud võimalik neid püüda. Siiski asus Saaremaa regiooni looduskaitsekeskus otsima sobivaid ruume, kuhu vajaduse korral seada sisse ajutine linnuhaigla. Tookord seda siiski vaja ei läinud.

Neile, kes olukorra tõsidust teavad ning uue õnnetuse ootel iga päev hinge kinni hoiavad, tekitavad sellised teated õõva. Umbes samal ajal Mustal merel juhtunud katastroof, kus tormisel merel uppus ja sattus merehätta kümmekond laeva ning ühest neist sattus merre üle 2000 tonni naftat, näitas selgelt, millised vanarauahunnikud tegelikult meredel ringi sõidavad. Musta mere reostuse põhjustas pooleks murdunud ühepõhjaline tanker Volganeft 139, mis oli ehitatud 1978. aastal jõgede ja vaikse rannikumere tarbeks. Ometi sõitis see metallikola tormisel avamerel. Teise õnnetusse sattunud tankeri, Volganeft 123, ehitusaasta on 1975. Pariisi memorandumi (rahvusvaheline kokkulepe välisriikide laevade kontrollimise kohta sadamariigis) andmebaasis seisab laeva taga aastast 2004 märge “DEAD”: eesti keeles ´hukkunud´, maha kantud. Kertði väinas hukkus üle 30 000 järvekauri ja punakurk-kauri, sest reostus sattus nende rändeteele, mis kulgeb Siberist Mustale merele. Kahjustati üle 40 kilomeetri rannikut ning koristustööd kestavad tõenäoliselt veel mitu aastat.

Ei tohi luua illusioone, et meie kodumerel on olukord parem: samasugused risud sõidavad iga päev Soome lahel. Peale avariiohu ilmneb teine suur probleem: naftajääke ning pilsivett pumbatakse laevadelt merre ka tahtlikult. Ornitoloogide hinnangul on säärane pidev reostus näiteks aulidele veelgi ohtlikum kui ühekordne. Vaid mündisuurune naftalaik sulestikul rikub linnu soojusisolatsiooni ning toob surma. Tõenäoliselt just alatiste pilsireostusjuhtumite tõttu on Läänemere aulide populatsioon viimase kümne aasta jooksul kahanenud kümnelt miljonilt viiele miljonile. Need arvud teevad ärevaks, ent pole suutnud meid sundida oluliselt parandama oma võimet reostusallikaid avastada ja reostust kiiresti eemaldada. Ka viimased reostused Sõrves tekitati ilmselt tahtlikult jääke merre lastes.

Tänavu jaanuari lõpus märgati Sõrves taas õliga määrdunud linde, kes olid kaldale sulestikku kohendama tulnud. Esimesed hukkunud tiivulised leiti 29. jaanuaril. Õliseid linde loendati igal hommikul, peagi küündis nende koguarv kolmesajani. Looduskaitsekeskuse Saare regioon tegi julge otsuse – asuda linde päästma. Julgeks võib otsust nimetada seetõttu, et tava õliga määrdunud linde päästa on Eestis väga lühike. Esimene tõsine kogemus pärineb alles 2006. aasta Loode-Eesti õlikatastroofi ajast. Tookord appi tulnud rahvusvaheliste organisatsioonide asjatundjad juhtisid päästetegevust ning õpetasid meile kõike, mida praegu õlise eluslooduse päästest teame. Seega on töö Sõrve linnuhaiglas meie esimene suurem iseseisev ja tulemuslik üritus päästa linde õlireostusest.

Esimesed üheksa auli püüti Sääre tipust ööl vastu 2. veebruari. Katsetati mitmesuguseid püügiviise, esialgu andis kõige paremaid tulemusi ööpüük proþektorite ja taskulampidega. Hiljem, kui aulidele oli kaldal sisse seatud söögiplats, saadi neid kätte ka päevavalguses. Esimesed paar päeva sai linde hoida Sõrve linnujaama kõrval asuvas ajalootoas. Peagi aga loovutas piirivalve oma kordonimaja ning linnuravi erivarustus seati sisse piirivalvurite tubadesse. Majas olid olemas kõik hädavajalikud kommunikatsioonid ning ka ruumide jaotus sobis linnuhaiglale.

Kokku toodi haiglasse 57 lindu, neist 26 suri ja 31 vabastati. Kuigipalju rohkem poleks linde keskusesse mahtunudki. Eelkõige kippus napiks jääma lindude kasutuses olnud kahest basseinist, see pidurdas nende taastumist.

Osa varustust toodi Keila linnuhaiglast, mis on pärast Loode-Eesti õlireostust seisnud tühjalt, osa Nigula metsloomade taastuskeskusest, üht-teist suudeti hankida ka mujalt. Vajadused ja võimalused ei käi kahjuks käsikäes ning seekordki tuli palju improviseerida ja kohapeal leiutada. Siiski võib loodud tingimusi pidada headeks. Omajagu tüli tegid siiski vana hoone paratamatud vead, nagu nõrk elektrivarustus ning sooja vee kvaliteet, hulk ja surve.

Tagantjärele hinnates kerkib probleemina esile ka päästetööde küllaltki kaootiline korraldus. Puudu oli juht, tegutseti pigem perekonnana kui otstarbeka struktuurina. Päästjaile endile on säärane tegevusvorm ehk meeldivam, kuid lindudele mitte, sest vead on kerged tekkima. Suurem hulk linde ja päästjaid nõuaks kindlasti läbimõeldumat tööjaotust.

Puudu oli vereanalüüsi aparatuur, mida ei saanud hankida pika tarneaja tõttu. Nii jäädi hätta sobiva dieedi määramisel ning mõnegi linnu kaal kõikus esimese nädala jooksul tugevalt. See halvendas nende rasket seisundit veelgi.

Juhtumi miinuspoolele tuleb kindlasti arvata tõsiasi, et reostusallikas pole ka seekord teada. Surnud linde leiti kokku 146, neist 138 olid aulid.

Kas üritus oli edukas? Kiiresti ja iseseisvalt ajutist linnuhaiglat püstitada oli väärt õppetund. Üksiti saame rahul olla sellega, et vabaks lasti üle poole haiglasse toodud lindudest. See on väga hea tulemus: üldiselt peetakse päästetöid edukaks, kui vabastada õnnestub üle kolmandiku ravitud lindudest. Loomulikult erineb edukus liigiti ja piirkonniti. Üks edukamaid juhtumeid oli näiteks Treasure laevaõnnetus 2000. aastal Lõuna-Aafrika ranniku lähedal. Täislastis kaubalaev uppus ja merre sattus 1300 tonni kütust. See kandus saartele, kus asusid olulised aafrika pingviinide pesitsuskolooniad. Üle 20 000 linnu määrdus, kuid puhastada ja päästa õnnestus neist koguni 90%.

Kahjuks ei ole sedalaadi abi saanud linde kuigivõrd seiratud, seetõttu ei saa teha põhjapanevaid järeldusi nende edasise saatuse kohta. Üksikud taasleiud küll kinnitavad, et linnud on looduses elus püsinud veel aastaid pärast puhastust, kuid pole teavet näiteks selle kohta, kui edukalt on neil õnnestunud pesitseda või kui terved on nende järglased.

Sõrve linnuhaigla töötas ööpäev läbi 2.–29. veebruaril. Kokku tegutses seal 57 inimest, nii riikliku loodukaitsekeskuse töötajaid kui ka vabatahtlikke. Kui palju see kõik maksma läks, ei ole veel välja arvutatud, summa võib jääda umbes 100 000 krooni piiresse. Nii tuleb ühe vabastatud linnu ravi hinnaks pisut üle 3000 krooni. Loode-Eesti juhtumiga võrreldes on see imekspandavalt väike summa: tookord arvutati ühe linnu ravikuludeks ligikaudu 25 000 krooni. Väiksemad kulud on kindlasti tingitud ka sellest, et suurem osa varustust oli juba olemas, linnud ei olnud nii halvas seisus kui Nõvalt leitud ning kogu abi tuli Eestist.

Aeg on teha valik, kas panustada edaspidigi eelkõige tagajärgedega tegelemisse – muretseda rohkem ja paremaid linnuravivahendeid – või püstitada ennekõike eesmärk tabada reostajad ja karistada neid, et sääraseid juhtumeid tulevikus vältida. Otsus tuleb langetada valitsuse tasemel.

Et linde õli eest hoida, tuleks eelkõige tabada ja karistada tahtlikke reostajaid. Seni ei ole neid üldjuhul avastatud. Lootust annab see, et nii keskkonnainspektsiooni kui ka piirivalve seirevõimekus on viimase aasta jooksul tunduvalt paranenud. Lühiajaline intensiivne seire valitud eriti ohtlikes piirkondades, nagu Saaremaa lõunarannik, võib anda parema tulemuse kui juhuslikud seirelennud. Lisaks tahtlikule reostusele püsib õnnetuste oht: seni, kuni pole otsustavalt piiratud vanade ja ühepõhjaliste tankerite liikumist ning ühtlasi tõhustatud kontrolli selle üle nii merel kui ka sadamates.

Ent seni, kuni Eesti on praktiliselt võimetu õlireostust vältima, peame olema valmis taastama kahjustatud lindude elujõudu, ehk nagu kohalik meedia tabavalt märkis: “pesukausside ja Fairy’ga rannas ootama”. Sõrve jaanuarikuine reostus ei ole kindlasti viimane, juba veebruaris ilmusid teated Hiiumaal Ristnas leitud õliste lindude kohta, kellest üks ka Sõrve kosuma toodi. Hea uudis on, et Hiiumaa rannikut reostanud laev tabati Eesti ja Hollandi ametivõimude heas koostöös Hollandis ning määrati 5000 euro suurune trahv. Seega on pretsedent loodud ning jääb vaid üle soovida ametivõimudele edu võitluses reostajatega. Et tulevikus ei peaks me elama ootushirmus: millal ja kus ilmneb järgmine õlireostus?