Eesti asub Ida-Atlandi rändeteel ning oma madala rannikumere ja arvukate meremadalike tõttu on ta atraktiivne toitumisala miljonitele vee- ja rannikulindudele. Kuna lindude ränded on äärmiselt energiakulukad, siis etendavad säärased toitumisalad rände ja ka pesitsuse õnnestumise seisukohalt ülitähtsat rolli.

Armastame rõhutada, et Eesti on mereriik ning oleme selle üle uhked. Kuid siis tuleb selle kohaselt ka käituda. Needsamad veelinnud pakuvad üha suuremat huvi paljudele loodushuvilistele nii meil kui ka piiri taga. Päevselgelt peame lõpuks endale teadvustama, et meile antud ainulaadset rikkust tuleb väga hoolikalt hoida.

Teatavasti sõidavad Soome lahel ja Läänemerel aastas kümned tuhanded laevad. Arvestatav osa Venemaa naftast liigub Lääne-Euroopa suunas – mitte kaugel meie rannikust ja mitte kaugel meil peatuvatest lindudest. Teame, et laevadelt on kombeks lasta merre pilsivett ja muud sodi, ning teame sedagi, et mida väiksem kontroll, seda suurem on ahvatlus seda teha. Ja hoidku jumal selle eest, kui juhtuks suurem katastroof tankeriga.

Eesti on teinud viimastel aastatel (eriti pärast Nõva õnnetust) suuri samme nn. õliseire tõhustamiseks ja ka õnnetuste tagajärgede kõrvaldamiseks. Seda kummastavam on kuulda, et valitsusel on või oli plaan riigieelarve puudujäägi tõttu kärpida selle valdkonna rahalisi vahendeid. Vastupidi: toimida tuleks nii, et kõik laevnikud teaksid une pealt, et siin kandis ei mõisteta nalja.

Siiski on selge, et nii suure laevatuskoormuse tõttu on võimatu merereostust täielikult ära hoida, ning varem või hiljem oleme jälle silmitsi lindudega, kes meie randades surnult lebavad või õlisena hinge vaaguvad. Nüüd kerkibki raske küsimus: mis nendega teha? Lihtne oleks küsida seda lindudelt enestelt, kuid ei mäletata enam ussisõnu ja nõnda ei jää üle muud kui loota iseenese tarkusele. Selle probleemi kallal on aastakümneid päid murdnud paljud mereriigid ning arvamusi on seinast seina. Osa pooldab raudkindlalt lindude pesemist, osa teeb mingi valiku (nt. pesevad ohustatud liike), osa pooldab õliste lindude halastussurma.

Ka Eestis on hakatud üha enam sellel teemal rääkima, ennekõike Nõva õnnetuse kogemustele toetudes. Meie laiuskraadi ning liigilise koosseisu kohta tuleb tõdeda, et tegemist on enamjaolt arktiliste rändlindudega, kes veedavad oma elu külmades vetes ega kannata soojades niisketes pesemisruumides pikalt viibida. Tihtipeale võib nende lindude esmane surma põhjus olla söögitoru seenhaigused. Õlise linnu sulestik laseb vett läbi, seetõttu on ta külmunud ja tunneb ennast äärmiselt halvasti; sulgi puhastades on ta neelanud hulganisti õli. Kui nüüd linnu kinni püüame ja soojas vannis Fairyga puhtaks peseme, tekib tahes-tahtmata küsimus: kas anname sellele linnule uue elu või lihtsalt solgutame teda ning pikendame tema vaevusi. Varem või hiljem tuleb meil sellele küsimusele vastus leida. Kindlasti ei ole see kerge, sest konkreetseid tõendeid arktiliste veelindude ellujäämusest pärast pesemist napib. Tundes paljusid ornitolooge ja biolooge nii meil kui ka mujal, tean, et enamik on lindude halastussurma poolt ning seda arvamust kaldun ka mina pooldama. Sellise otsuse ainukene vastukaal saab olla üksnes õlireostust ennetav tegevus ning seda tingimusteta.