Karstialade loodus, ennekõike veesüsteem on õrnem, kui me arvata oskame. Sestap seataks kaevanduste rajamisega tõsisesse ohtu meie arvukaimate ning suurimate karstiväljadega piirkond Harju lavamaal.

Karstivormide teke on seotud karbonaatkivimite lahustumisega vees ning lahustumatute osakeste ärakandega. Viimane soodustab omakorda lahustumist. Ülo Heinsalu [2, 3] on Eestis eristanud kaheksat kartivormide geneetilist tüüpi ja viit karstivaldkonda: Kohtla-Järve, Pandivere, Kohila, Lääne-Eesti saarte ja Kagu-Eesti valdkond. Harju- ja Raplamaad hõlmava Harju lavamaa karstivormid kuuluvad Kohila karstivaldkonda (vt. # 1).

Tegu on paekivilavaga, mis koosneb ordoviitsiumi ja siluri karbonaatkivimitest ning mida läbivad arvukad tektoonilised lõhed. Piirkonna õhukese, kuni poolemeetrise pinnakattega paetasandikud on tugevasti karstunud [5]. Õhukese ja keskmise paksusega muldadel levivad liigirikkad puisniidud, põhjaosas lood ja loometsad. Kulutusnõgudesse on tekkinud sood, mille vesi toidab karstialasid. Karsti- ja allikaaladel võib leida kasvamas arvukalt haruldasi taimi.

Rohkelt karstivälju. Harju lavamaa lõunaosa suurim karstiala on Kuimetsa (30 ha). Osalt kamardunud karst levib sealsetel loopealsetel ordoviitsiumi ladestu Porkuni lademe lubjakivides. Arvukatesse karstikoobastesse neelduv Vaopere oja vesi avaneb allikatena Kuimetsa ja Oblu külas ning Atla jõe ääres Ördes. Vesi pärineb Mahtra soostikust ja moodustab piirkonnas ühtse süsteemi. Üsna suured karstialad Raplamaal on veel Pae, Palamulla, Aandu, Märjamaa järtad ja loometsad Vardis ning Lipstul. Viimastes ulatub pinnakatte paksus kõigest mõnekümne sentimeetrini.

Mahtra soostikust saab oma vee ka Tuhala karstiala Harjumaal. Sellel Eesti ühel suuremal karstialal katab 1–8 meetri paksune moreenikiht ülemordoviitsiumi Vormsi lademe lubjakivi. Pirita jõe vasakpoolne lisajõgi Tuhala voolab karstialal kuus kilomeetrit maa-aluse kolmeharulise karstijõena [4, 6]. Selle vesi avaneb osaliselt Kalda ja Veetõusme allikates. Ajutistest tõusuallikatest on eriti huvipakkuv aga Tuhala Nõiakaev. Sellel karstialal maapinnale avaneva vee vooluhulk on viiendiku võrra väiksem neeldunust. Seetõttu võib järeldada, et Kurevere karstiala on maa-aluste vooluteede (need ei järgi maapinna reljeefi) kaudu seotud Tuhala karstialaga. Vesi tuleb osaliselt maapinnale Nõmme (Tammemäe) allikates.

Kurevere karstialal leidub kaheksa maa-alust karstijõge [4, 7]. See karstiala paikneb Vääna jõe ülemjooksul, millest osa vett juhitakse Angerja kanaliga Pirita jõkke ja sealt Ülemiste järve. Maasiseste jõgede vesi tuleb osaliselt välja Paekna allikajärves.

Neid (ja teisigi) karstialasid on möödunud sajandil põhjalikult uurinud Ülo Heinsalu (1928–1994), praegusajal jätkavad seda Ants Talioja, Rein Hanstein ja Heiki Potter. Kurevere karstiala on üsna põhjalikult 1965. aastal kirjeldanud ka geograaf Endel Varep [8].

Suurematest karstialadest väärivad Harju lavamaal tähelepanu veel Kostivere ja Kuivajõe. Kostivere asula juures kaob Jõelähtme jõgi maa-alustesse karstiõõnsustesse ja avaneb 2,5 kilomeetri kaugusel Jõelähtme külas. Selle salajõe kohal on 19 hektari suurune karstiväli, mida tähistavad maapinnal avalõhed, karstilehtrid ja langatusvormid. Kuivajõgi kaob maa alla samanimelise küla ja Kose-Uuemõisa vahel, voolates salajõena umbes 2–2,5 kilomeetrit.

Karstiveest toitub ka mitu järve. Lavamaa kirdeosas on paenõkku tekkinud Rummu järv, mis toitub suuresti karstiallikate veest. Järve eesvooluks on Kaberla ja Valkla jõgi, mille vooluhulk oleneb karstiala (järve toiteala) seisundist.

Kaevandamine toob hädad. Kirjeldatud karstialad, Mahtra soostik ja Rummu järv on kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Samuti kuuluvad need rohevõrgustikku. Et hoida haruldasi ja teadusliku väärtusega geoloogilisi objekte ning elusloodust, on Harju lavamaa karstipiirkonda rajatud mitu kaitseala: Tuhala, Kuimetsa, Pae, Kostivere, Kuivajõe, Märjamaa järtade maastikukaitseala, Mahtra ja Tammiku looduskaitseala, Aandu, Hageri ja Palamulla kaitsealune karstiala, Rahaaugu hoiuala jt. Eelmisel aastal loodi Kose vallavolikogu otsusega Rahkvälja maastikukaitseala. Ent see jääb riikliku tähtsusega Nabala lubjakivimaardla alla (Tammiku geoloogilise uuringu ala), kuhu lähiajal soovitakse rajada uusi kaevandusi. Seetõttu tühistas Tallinna halduskohus tänavu 13. märtsil volikogu toonase otsuse [1]. Üksiti tunnistati kehtetuks tundlikus piirkonnas paiknev Rehatse maastikukaitseala.

Nabala lubjakivimaardlasse plaanitakse rajada seitse uut lubjakivikarjääri. Kaevandada plaanitakse vee all kuni 25 meetri sügavusel, alandades põhjaveetaset kuni 20 meetrit. Karjäärivesi juhitakse Ülemiste järve, seega Tallinna joogivette. Seeläbi alaneks veetase 60 ümbruskonna kaevus. On suur oht, et rikutakse ära kogu Kurevere–Tuhala–Kuimetsa karstiala ning Mahtra soostiku vesi. Kuna piirkonna põhjaveevaru hulk pole täpselt kindlaks tehtud, siis ei ole teada ka see, millised on võimalused rajada uusi sügavamaid puurkaeve. Paraku ei saa kõiki kaevandustega kaasnevaid keskkonnamuutusi karstialal tavapäraste hüdrogeoloogiliste meetoditega ette näha.

Kuid uusi karjääre ei saa rajada, arvestamata nende vastavust Euroopa Liidu loodusväärtuste hoiu nõuetele. Oluline on ka vee säästlik kasutus. Samuti peaks kaaluma võimalust võtta kasutusele hoopis Ida-Virumaa põlevkivikaevanduste ja karjääride piirkonna aheraine (pae) puistangud selle asemel et asuda rikkuma meie väärtuslikku karstimaastikku ning piirkonna põhjaveesüsteemi.

Hella Kink (1933) on hüdrogeoloog ja looduskaitsja, töötab Pakri looduskeskuses.

1. Aitsam, Viio 2008. Kohus tühistas kaitseala loomise. – Maaleht 12, 20. märts.

2. Heinsalu Ülo 1958. Maa-alused jõed ja nende avaldusvormid. Eluta looduse kaitse. Tallinn.

3. Heinsalu, Ülo 1977. Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s. Tallinn.

4. Potter, Heiki 2008. Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed? – Eesti Loodus 59 (3): 46–50.

5. Raukas, Anto (koost.) 1995. Eesti. Loodus. Tallinn.

6. Talioja, Ants 2001. Tuhala. Tallinn.

7. Talioja, Ants 2005. Hävimisohus on Tuhala Nõiakaev ja mitte ainult see. – Eesti Loodus 56 (10): 20–21.

8. Varep, Endel (koost.) 1965. Kas tunned maad: teatmik Eesti NSV matkajaile ning kodu-uurijaile. Tallinn.