Metsloomade sigimisaja algusega hakkavad riikliku looduskaitsekeskuse (LKK) loodusvahtidel taas kiired päevad, mis kipuvad kestma sügiskuudeni. Paljuski tingib selle inimeste pisut liiga tormakas abivalmidus.

Soojade ilmadega satuvad inimesed järjest enam loodusesse ning kohtavad tihedamini linde ja metsloomi, sageli ka nende järeltulijaid. Pahatihti arvatakse, et ilma vanemateta leitud loomalapse on vanemad maha jätnud. Inimene on väga kaastundlik olevus, oma hooliva südame sunnil haaratakse väeti loomakese või linnupoja järele, saati veel siis, kui see on imearmsas udusulis, teeb peenikest kaeblikku häält või vaatab suurte niiskete silmadega. Stopp! Sellest hetkest hakkab olulist rolli mängima see, kas inimene on koolipõlves bioloogia õppetükid selgeks õppinud või lasknud need lihtsalt mööda külgi maha voolata.

Üldjuhul ei ole ükski loomalaps jäetud omapäi. Tavaliselt on kusagil läheduses inimese toimetamist jälgiv ärev silmapaar − loomavanem, kes on märganud lähenevat inimest ammu enne, kui inimene teda, ning taandunud. Oma vanemlikke õigusi kaitstes ei ole enamik loomi kohastunud võitlema inimesega, nende ainuke lootus on varjevärvus, mis jätab nii loomavanema kui ka järeltuleva põlve inimese kui võimaliku vaenlase eest märkamatuks.

Ometi juhtub, et inimene leiab kaitsetu poja või siis pealtnäha viga saanud looma ning arvates, et teeb heateo, vallandab terve sündmuste ahela. Sageli helistatakse keskkonnainspektsiooni valvetelefonile ning sealtkaudu jõuab teave LKK Nigula metsloomade turvakodusse. Selliseid kõnesid saabus 2007. aastal ligi tuhatkond. Enamik neist koondus kevad- ja suvekuudele. Loodusvahid tegid ligi pooltuhat väljasõitu, mille jooksul sõideti läbi üle 30 000 km. Paraku, kolmandik nendest olid n.-ö. tühisõidud. Kohale jõudes kas enam ei leitud looma või osutus “vigane ja väeti” lind, oh üllatust küll, täiesti lennuvõimeliseks. Tihtilugu piisas sellest, et ðokis olev loom transporditi mõnda inimkaugesse paika, kus ta toibus ja asus taas oma toimetuste juurde.

Valdavalt leitakse vigaseid ja “hättasattunud” loomi nädalavahetusel või siis õhtutundidel pärast tööpäeva lõppu. Nõnda peab LKK loodusvaht oma vabad õhtud ja nädalavahetused pühendama loomadele. See tähendas eelmisel aastal ületöötunde peaaegu kümnele inimesele. Kokku 700 ületöötunnist ligi 90% tegid vaid neli loodusvahti! Enamik väljakutseid jaotub kolme suurlinna, Tallinna, Tartu ja Pärnu vahel. Kõnealusteks liikideks olid kõige sagedamini hõbekajakas ja valge-toonekurg (kolmandik väljakutsetest), järgnesid sinikael-part, kodutuvi, metskits, kühmnokk-luik ja hallvares. Teiste liikide osakaal jäi alla 5%. Kaitsealuseid liike oli 23, kokku sadakond isendit, kellest peaaegu kolmandik olid valge-toonekured.

Nigula metsloomade taastuskeskusesse toodi paarsada patsienti 56 liigist, kõige sagedamini valge-toonekurgi ja sinikael-parte, järgnesid orav, metskits, siil, hallvares ja kalakajakas. Vaid 5% patsientidest suri. See näitab eelkõige head koostööd veterinaaridega, kes teevad looma esmase läbivaatuse ja kui paranemislootust ei ole, surmavad ta kohe. Nii tuuakse Nigulasse eelkõige vaid need loomad, kellega on tõepoolest mõtet tegelda.

Rahaliselt läks abi hättasattunud loomadele – transport, loomaarsti teenus, toit ja ravi Nigulas ning tööjõud – möödunud aastal maksma ligi kolmveerand miljonit krooni. Nii et tasub mõelda, kas esmase kaastunde ajel telefoni haarata on siiski heategu. Tavaline näide: talve hakul saabub kümneid teateid jäässe külmunud luikede kohta. Peaaegu kõik need on osutunud inimeste väärarvamuseks, ikka on “kinnikülmunud” luiged suutnud edukalt lendu tõusta. Jää on sel ajal tihti veel liiga õhuke inimese raskust kandma. Kas tasub luike “päästes” seada ohtu inimelu?

Vahel tõesti leidub lindude hulgas mõni nõrkenud isend, kuid säärased kuluvad talvel teistele loomadele toiduks. Selle teadmisega ei suuda tavainimesed kuidagi leppida ja sarjavad looduskaitsetöötajaid aastast aastasse. Inimesele tundub looduse seadus liiga karm: kes on jäänud põduraks või saanud viga, sellest saavad kõhu täis teised, olgu siis mõni röövloom või -lind, või siis hulk putukaid ja ussikesi. Igaüks neist vajab toitu ja ei saa pahaks panna, kui toiduks osutub mõni inimesele sümpaatne olend. Inimene oma aruga ei suuda kunagi valitseda looduse ringkäiku, selle olemus ja seosed on meile paljus hoomamatud. Mõnikord tuleb sellega lihtsalt leppida ja arvestada, et ka inimene on osa looduse ringkäigust ning peab alluma selle seadustele.