Leedus Kura lahe ääres Nida kandis asuvad suured liivaluited. Kuid need pole piirkonna ainus loodusuhkus: sealt leiab ka omapärased meremudast tekkinud moodustised, n.-ö. rannakaljud Leedu moodi.

Eesti setteline aluspõhi koosneb Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ladestute kivimitest, Läti aluspõhja noorimad kivimid on aga peamiselt Devoni settekivimid (Karboni, Permi, Triiase ja Juura kivimeid on piiratult vaid Kuramaa edelaosas). Ent Leedu aluspõhi on nendega võrreldes palju mitmekesisem: kvaternaarisetete all levivad kirdest ida ja lõuna suunas settekivimid, mille vanus ulatub Devoni ladestust kuni Neogeeni ladestuni. Eesti omaga mõnevõrra sarnane erivanuseliste aluspõhjakivimite avamusribade ida-läänesuunaline vööndilisus ilmneb aga ennekõike Leedu rannikualadel: põhjaosas Triias, keskosas Juura ning lõunaosas Kriit, mille levila ulatub Klaipëdast üle Nida ja Nemunase Preisimaani.

Mõistatuslikud paljandid. Mind ajendasid Leedu geoloogilist kaarti põhjalikult uurima kaks väga napi teabega pilti, mille leidsin läinud suvel Internetist. Fotod olid tehtud sakilistest rannakaljudest, taustaks Nida hiigelluide. Pankrannik Leedus?! Kas tõesti sealsel liivade maal on mingi „anomaalne kerkeala” Ülem-Kriidi Santoni lademe paljandiga?

Sealt kandi aluspõhja võib pidada tähelepanuväärseks. Näiteks on Nida puurauguga jõutud 361–366 meetri sügavusel lasuvate Ülem-Triiase ladestiku helehallide savide, liivade ning aleuriitideni. Nondest kihtidest on leitud Ginkgo acuta, Cycas inaegalis’e ja Bennettites pergrandis’e õietolmu. Veel lõuna pool, Preisimaal, on puursüdamik välja toonud Alam-Juura setteid Araucaria baltica ning Araucaria incelebrata õietolmuga [1]. Võib vaid oletada, millised ürgmetsad vohasid seal miljonite aastate eest!

Leedu kohta leidsin ka aluspõhja kõrgussuhte kaardi: selgus, et kogu rannikualal lasub aluspõhi allpool merepinda, Kura säärel kohati suisa üle 70 meetri sügavusel. Nida kandis on aluspõhja pealispind küll maapinnale lähemal, ent jääb ikkagi 30–40 meetri sügavusele. Seega, Kriidi ajastu kaljudega ei saa siin tegu olla. Ometi on pangad olemas, ja mitte ainult Suurluite (ka Parnida luide; leedu keeles Parnidþio), vaid ka Sklandyti luite jalamil, nagu hiljem kohale jõudes leidsin.

Tegelikult on selle “anomaalia” kohta täiesti arusaadav seletus, ehkki üpris iselaadne: edasi tungivad hiidluited on oma tohutu raskusega välja pressinud lubjarikast laguunimuda. Sattunud Kura lõuka lainetuse mõjupiirkonda, kujunesidki nood vormirohked rannamoodustised.

Esialgu tekitas too teadasaamine mõneti pettumuse: ei mingit Kriidi ladestu kaljut, lihtsalt “uus” meremuda. Leedu geoloogiline kaart on küll üsna kirju, kuid siiski leidub seal üllatavalt vähe aluspõhjapaljandeid. Ta on hoopis erinev naabrist Lätist, mis oma paepankade ning liivakivitaevaskodadega sarnaneb üksjagu Eestiga.

Kaljud Suurluite jalamil. Leedu rannajoon on liivane – liiva jagub pikkade laiade plaaþidena, katkematute luitevallidena. Eestist tulnule muutub säärane maailm üsna ruttu veidi üheülbaliseks. Nii kaugel lõunas kipuvad rändrahnudki harvaks jääma, mistõttu näiteks Palanga väike linnurikas kivikülv osutus ranna kõige paeluvamaks vaatamisväärsuseks. Meie silmale harjumuslikke roostikke jagub Leedus ometi hulganisti. Näiteks avamerest eraldunud Kura lõuka ääres.

Nõrgalt soolakas Kura lõugas meenutab pigem järve. Tõsi, korralikku suurt järve. Võimalik on ronida 52 meetrit kõrgele Nida kohal kummuvale Suurluitele ning sealt imetleda all laiuvat „kõrbemaastikku”, paremal sinavat Läänemerd, vasakul sillerdavat Kura lõugast ja kumavat Leedu rannikut. Kuid järvemeeleolu siiski ei kao. Mis sellest, et ka kõrgelt vaadatuna puutuvad merevesi ning taevas lõunas endiselt kokku, kohtamata maad.

Selle avamerelainetuse eest kaitstud lahe serva, Nidast vahetult lõunakaarde jäävadki Leedu ainsad “rannakaljud”. Esimesel korral neid silmates tundusid kaljud täiesti ehtsatena. Just seal, kus Suurluite vähehaaval edasi tungiv paljasliivajärsak veeni jõuab, sirutus vastu väike haljas neem. Nõgesepuhmaste, pujude ning vilju küpsetava musta leedri lopsakuse jalamil seisis üsna kindlamoelisena kahe meetri kõrgune pank. Õigemini küll pangased. Viltuvaolised, tuhkhallid, konarlikud kaljud, tükati täis tillukeste valgete teokodade kirju. Niiskelt rannaliivalt kerkivate kaljude vahel tumendas kutsuvalt koopasuu. See osutus siiski vaid kahe pangase vaheliseks lõheks. Aga vaade oli igati maaliline.

Kuid millegipärast ei paistnud möödajalutavad leedulastest suvitajad oma ranniku ühest kõige eripärasemast kohast kuigi vaimustunud olevat. Ei mingit takseerimist ega pildistamist. Huvitav, miks? Tõtt-öelda tasuks neid kaljusid fotole jäädvustada küll. Ja võimalikult ruttu. Nood pealtnäha ehtsad rannakaljud on ju vaid kuivas õhus tahkunud meremuda moodustised, mis loodusjõudude toimel võrdlemisi kiiresti murenevad, purunevad, kahanevad, kuni ükskord sootuks kaovad. Üha laienev Suurluide võib samuti kalju järk-järgult enda alla matta.

Jalge all vetruv pind. Kuid on ka teine paljand, märksa elujõulisem, kui nõnda võib öelda. Kõndides Suurluite jalamilt piki randa edasi Preisimaa poole, avaneb ühe neeme tagant võimas vaade hiiglaslikule luitevallile. See on umbkaudu 65–67 meetrit kõrge Sklandyti luide, mille heledale pinnale joonistusid ajuti augustihommiku päikest riivavate pilvede varjusiluetid. Tõsi, Sklandyti luide kuulub Grobðto loodusreservaati, ent arvatavasti pole väike rannaretk tema jalamil eriti suur patt (avamere ääres on sama loodusreservaadi rannikul peesitajad tavaline nähe).

Oma rännakul jõudsin varsti Leedu piiritsoonini. Lähedal paistis nüüd Venemaale kuuluv Grobðto nina. Kuid juba enne seda, luitemäe ning lõuka vahel, võis näha hoopis iselaadset maastikku. Seal kerkis jalgupidi veest tükati kuni 1,8 meetrit kõrge „pank”, jätkudes pikalt Preisimaa piiri poole. Säärast loodusuhkust nähes ei hakanud ma piiritsooni pärast enam kõhklema, vaid tegin kiirretke kuni panga alguseni.

Vaade oli tõepoolest eriline: veest tõusvad tumehallid, lõhesid täis sakilised kaljud; mõned pangased vedelesid eraldi, kumerdudes veest läikivniiskete ja siledatena, otsekui hüljeste või väikeste vaalade turjad. Pangapealset kattis mahlakas rohelus nõgeste, pujude, kesalillede ja teiste taimedega. Päris servas oli pangapealne tükati taimestikuta, paljastades lõhelise kaljupõranda. Kuid sellele jõudes hakkas jalgealune sõna otseses mõttes vetruma. Nagu kõndinuks mööda sitket tarretist. Hoopis pehme oli pinnas all lainepiiril. Seal alalises niiskuses kippus jalg suisa nendest pealtnäha nagu basaldist kaljudest läbi vajuma. Vaid nendes paikades, kuhu veidi liiva oli kuhjunud, püsis jalgealune kindlam. Õhus heljus kõrvuti roiskuvate kalade pealetükkiva lehaga tuntavat mudalõhna. Skeletilahe (leedu keeles Grobðo) rannikul, edasitungiva kõrbeluite jalamil, mudakaljude iselaadses maailmas …

Põnev reisisiht. Kui piiritsooni algust vaid pisut edasi Preisimaa poole nihutada ning siia väike laudtee ehitada, võiks sellest kohast saada väga huvitav matkasiht paljudele loodushuvilistele.

Pealegi satuvad eestlased praegusajal siia kanti juba üsna sageli: käiakse uudistamas ennekõike Kura sääre hiidluiteid. Küllap mõnigi meie rannikuklindiga harjunu vaataks heal meelel üle ka maalilised rannakaljud Leedu moodi. Kes paari keelusilti eirata ei söanda, sellele piisab hõlpsamini ligipääsetavast paljandist Suurluite jalamil.

1. http://www.geo.lt/Litosfera/n5A/S5_4L4.gif