Võõrliikide invasiooni uurivatele teadlastele on 2008. aasta juubelihõnguline. Viiekümneaastaseks saab Inglismaalt pärit zooloogi Charles Sutherland Eltoni (1900–1991) raamat “The Ecology of Invasions by Animals and Plants”, mille ilmumist on hakatud kokkuleppeliselt pidama invasiooniökoloogia kui iseseisva teadusharu tekkeajaks.

Loomaökoloogidele seostub Charles Eltoni nimi eelkõige tema varasemate töödega (nt. “Animal Ecology”, 1927), mis on pannud aluse paljudele nüüdisaegse populatsiooni- ja koosluseökoloogia valdkondadele. Kes ei teaks selliseid mõisteid nagu toiduahel, ökoloogiline niðð või ökoloogiline püramiid? Noort Charlesi köitsid eriliselt populatsioonid, mis olid võimelised plahvatuslikult paljunema ja oma leviala laiendama.

Räsitava Teise maailmasõja ajal täitis Elton enda loodud loomapopulatsioonide büroo (The Bureau of Animal Population, asut. 1932) ülesannet: töötada välja tõhusad meetodid, piiramaks invasiivsete kahjurite, nagu rotid, hiired ja küülikud, üha suurenevat arvukust. Pärast sõda huvitus ta muude probleemide kõrval ka invasiivsete liikide mõjust looduslikele ökosüsteemidele. Tolleaegne teadlaskond pidas invasioone looduse uurimist segavateks anomaaliateks ja nende mõjude ilmsikstulekut püüti näiteks välitöid kavandades igati vältida. Erinevalt teistest märkas Elton juba pool sajandit tagasi, et inimese tegutsemisega kaasnevad protsessid, mis pikemas ajaskaalas muudavad oluliselt planeedi looduslikke kooslusi.

Millest Elton kirjutas? Populaarteaduslikus võtmes kirjutatud raamat sidus esimest korda teemad, mida seni oli käsitletud eraldi – biogeograafia, looduskaitse, epidemioloogia, inimasustuse ajalugu, populatsiooniökoloogia jne. – ja näitas omakorda nende valdkondade otsest seost invasioonidega ja rände võimalikku mõju Maa elule.

Juba 50 aastat tagasi spekuleeris Elton globaalselt kehtivate invasiooniökoloogia seaduspärasustega, mis alles hiljaaegu on ka statistiliselt tõestatud. Näiteks troopiliste alade parem vastupanu invasioonidele, kui võrrelda parasvöötme aladega või saareliste süsteemide invasioonitundlikum loomus niisama suurte maismaaosadega võrreldes. Mõned Eltoni tõstatatud uurimisvaldkonnad on senini tähelepanu keskmes: ikka seletatakse leviku ja levimisega seotud mehhanisme, kirjeldatakse mõju eluslooduse mitmekesisusele, vaadatakse häiringute olulisust invasioonide avaldumisel jne.

Eltoni mõju nüüdisaegsele invasiooniökoloogiale näib aina suurenevat. Pärast 30-aastast ooteaega (sarnane nn. lag-faasiga, mis on omane ka paljudele liikidele enne invasioonilist paljunemist) on Eltoni teosele alates 1990. aastatest järjest sagedamini viidatud. Raamatut on nimetatud „invasioonibioloogia piibliks”, „invasiooniökoloogia nurgakiviks” ja „üheks perspektiivsemaks teoseks ökoloogia vallas”. Tema tööd on rahvusvaheliselt tsiteeritud üle 1500 korra – märksa rohkem kui selle valdkonna teisi tähtpublikatsioone. Ühtaegu on teost alati mainitud konkreetse hüpoteesi kontekstis, mitte lihtsalt üldiselt invasioonidele viitava allikana. Aastas lisandub ühtesoodu umbes sada tsiteeringut, ühtaegu juhtub sagedamini ka invasioone.