Aare Mäemets

18. jaanuar 1929–24. november 2002

Eesti tuntud loodusteadlane, zooloog ja järveuurija Aare Mäemets sündis Tallinnas. Lõpetanud 1949. aastal Tallinna X Keskkooli, astus loodusehuviline noormees Tartu ülikooli põllumajandust õppima, aga läks varsti üle bioloogiasse. Üliõpilasena osales Aare Mäemets agaralt 1951. aastal alanud Eesti järvede uurimise ekspeditsioonil.

Pärast ülikooli lõpetamist (1954) sidus ta end Zooloogia ja Botaanika Instituudiga, kus uuris põhjalikult järvede loomset hõljumit (zooplanktonit), eriti vesikirbulisi. Nende kohta kaitses 1961. aastal Tartus ka kandidaadikraadi. Samast aastast kuni surmani elas ja töötas Aare Mäemets Võrtsjärve limnoloogiajaamas. Meie tuhandest järvest on ta läbi käinud kindlasti üle poole. Rahvusvahelist tunnustust pälvis Aare Mäemets eelkõige Eesti järvetüüpide uurijana: oma 1974. aastal ilmunud ingliskeelses artiklis eristas ta meil kuut tüüpi järvi, kokku 25 alatüübiga. Tema toimetatud on järvede-ekspeditsiooni aegumatu töövili – 1968. aastal ilmunud koguteos “Eesti järved” (sai riikliku preemia 1972), millele järgnesid 1977. aastal tema enda kirjutatud “Eesti NSV järved ja nende kaitse” ning mitu väiksemat raamatut. Peale selle rohkesti populaarteaduslikke kirjutisi ajalehtedes, ajakirjades ja matkajuhtides. Vaadates Eesti Looduse üheksaga lõppevate aastakäikude jaanuarinumbreid, leiame neis juubelijutu asemel pigem mõne Aare enda artikli järvedest. Detsembrinumbris 1990 on ta aga Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia saamise puhul ise kahel leheküljel kokku võtnud oma eluloo ja elufilosoofia.

Aare Mäemets on kuulunud mitmesse teaduslikku seltsi ja osalenud aktiivselt TA looduskaitse komisjoni töös (palju aastaid selle aseesimehena). Suure ajaloohuvilisena juhtis ta aastaid Rannu muinsuskaitse klubi. Eesti Vabariik hindas Aare Mäemetsa elutööd mullu Valgetähe teise järgu teeneteristiga. Lahkunust jäid järele kaks tütart, kaks poega ning seitse lapselast. Ja üks maailmatasemel teadusharusid Eestis – järveteadus ehk limnoloogia.