Mõnest rahvusest mõeldes meenub mingi stereotüüpne või isiklikul kogemusel põhinev ilming. Venelane – aval hing, muretus, voogav, huvitava tämbriga rahvalaul, temperamentsus. Lätlane – vaoshoitus, väärikus, mererahva meelolud, liigo-liigo. Leedulane – kunagise kuningriigi aimdus käitumises ja mõtlemises, katoliikluse hoomatav mõju.

Aga lõunaeestlane ehk täpsemalt võrulane? Jutukas, sõbralik, töökas, aval, usaldav, huumorimeelne, talupoeglikult arukas, vanamoodsalt alalhoidlik, püüdlik. Peaaegu ideaalne ju, nagu kõik tublid inimesed!

Ainelise ja vaimse kultuuri looja on inimene; loome alis aga loodus või ühiskond. Iselaadi võrulane on muutnud ja mõjutanud mõlemat, nii loodust kui ka ühiskonda. Kultuurilugu on jutustus sellest, kuidas ainelisele maailmale tuginedes on arenenud vaimsed tegurid, mis omakorda oluliselt mõjutavad oma tekkekeskkonda, asist maailma.

Kõige arusaadavam ja kultuuri mõiste tavakasutusega sobivam on ehk määratlus, et kultuur on ühelt põlvkonnalt teisele edasiantav teadmiste, väärtuste, tavade jne. kogum, mittelooduslik aineline maailm. Mittelooduslik küll, aga räägitakse millegipärast ikka kultuurkihist, mis seostub ju otsekohe pinnasega. Kihi paksuse üle võib vaielda: oleneb, kuhu labidas sisse lüüa, kes lööb ja millega võrrelda. Võrumaa puhul on seda kihti arvatud paiguti üsna õhukeseks, paiguti päris asjalikuks.

Millal, missugustes oludes toimetades, kannatades või rahul olles muutusime niisugusteks, nagu meid praegu tuntakse või arvatakse tundvat? Mõnd tunnet, oskust või omadust kanname rõõmuga, teist veame taagana kaasas. Kas õnneks või õnnetuseks – muutumine on igavene.

Nüüdse Võrumaa alad vabanesid jääaja vaikusest umbes 12 000 aastat tagasi. Siinne kupliline ja vaheldusrikas loodus on valdavalt just viimase jääaja vormitud. Kütid, ka viimaste Euroopas ringi liikuvate mammutite jahtijad, juhtusid ehk ka Võrumaale, kuigi jälgi nende eluasemetest pole leitud. Meie kultuuriloost kirjutajad on tõdenud, et puhtajalooliselt peaksime kuni 19. sajandi keskpaigani eestlased peaaegu üldse ära unustama. Aga kahju oleks vaprad mammutikütid mängust välja jätta. Isegi kui meis pole piisakestki mammutiküti verd, on teadmine neist siiski meie ajaloolise mälu huvitavaid osi.

Vanim Eesti aladelt leitud keraamika on 7000 aastat vana. Siis elati juba ka Võrumaa pinnal ja kuna savinõude valmistamise oskus on meile levinud kiviviske kauguselt Läti aladelt, oskasid muistsed võrulased kindlasti savinõusid teha. Siit ehk see võrulasele omane lahtine käsi igas asjas, eriti käsitöös. Kaunis loodus, jõed ja järved, oruveerud, metsad oma mitmekesisuses kujundasid inimese ilumeelt, ja sellestki pole nüüdsel võrulasel puudust.

Umbes 5000 aastat tagasi hakati harima põldu. See oskus muutis inimese elus palju: ühte paika jäädi pikemalt pidama, kujunes oma kodu tunne. Lõunaeestlane on väga paigatruu, tal on raske harjuda tänapäevase mõttelaadiga: otsi kodu sinna, kus saad tööd. Seni on kodu olnud ikka tähtsam ja kindlalt esimesel kohal.

Oleme jõudnud aastani, millest alates arvatakse nii-öelda meie aega. Kristuse sündimisest ei teadnud siis Võrumaal põldu harinud ja tarbeesemeid osavalt meisterdanud inimene veel midagi. Ainus teadaolev asulakoht Võrumaal meie ajaarvamise algusest asus Rõuge linnamäe vahetus läheduses. Linnuse kaitserajatised olid tehtud oma aja parema äratundmise järgi. Oskus end vaenlaste eest kaitsta on alati olnud oluline oskus!

Võrumaa loodus hoidis ja varjas oma inimest, siin oli sobilikke kõrgendikke, järsuveerulisi orge kaitseks, kuhu linnus ehitada - käes oli tapluste, rüüsteretkede aeg. Need alatised, sajandeid kestnud ohud on võrulase muutnud otsusekindlalt ettevaatlikuks. Uisapäisa ei tormata: kaijas ja kullõldas, et mis saa. A ku inämb kuigi ei saaq, sis tetäs, mis vaija.

Meie ajaarvamise alguseks oli ka Võrumaa asukal juba midagi päris oma, sest kujunema hakkas eraomand. Paraku oli hõimupiiridel paiknemise tõttu suurem ka võimalus, et selle võtavad baltlased, slaavlased või omad hõimuvelled rüüsteretke käigus. Siit see kindel sisemine teadmine, et vaimne on väärtuslikum kui asine. Vaimlist ei saa nii kergesti võtta, ei saa võtta kogunigi!

Lõunaeestlane õppis sõdima, end kaitsma. Ometi ei ole ta muutunud ega jäänud sõjakaks. Ehk sellepärast, et temalt vist ikka rohkem võeti, kui tema ise suutis krabada. Mure muserdas, aga muutis kaastundlikumaks. Ahneks ja hoolimatuks muudab rikkus, seda pole võrulasel kunagi õieti olnudki.

Talupoeglik elulaad ja ühiskond kõikide oma heade ja halbade külgedega kujunes Eestis juba kaugel rauaajal, aastail 500 e.Kr. kuni 1227 p.Kr. 19. sajandi lõpul hakkas see maailm tasapisi kaduma. Talud on ju õnneks jäänud, aga elulaad on paljuski muutunud.

Talu lõpmata ilusas kohas, kus laudas veel loomad, kartul omal põllul kasvamas; õhtuti tuli aknas ja korstnast suits tulemas; nööril lehvib lastepesu. See nostalgiliselt tagaigatsetud maailm on Võrumaal veel üsna käegakatsutav. Kas ollakse tõepoolest talupojakultuuri viimased kandjad? Hall palkmaja on küll vooderdatud, harv pole kipsplaat, põrandaküte ja veevärk, Kõu kõmistab Interneti kohale. Ometi on Võrumaa talus mingi iseäraline, hinge ja ihu toetav rahulik elulaad alles. Võrulane on talupojausku ka siis, kui tallab suure linna kive.

13. sajandi alguses tulid Eestimaa pinnale ristirüütlid, vaimulikud järel. Alistati ka muinasmaakond Ugandi. Pühasid puid ja veekogusid kummardanud eestlasel tuli ristiusk vastu võtta ja näha hämmastusega, kuidas kerkima hakkavad kirikud ja kivilinnused, uhked häärberid mõne püha veekogu kaunile kaldale.

Eestlaste senist metsikuvõitu, aga siiski loomulikku, loodusega kooskõlas olevat elulaadi hakati korraldama ristiusu paljuski silmakirjalike reeglite järgi. Uhke eestlane pidi trotslikult leppima orja õigusteta olukorraga, meelehärmi ja meeleheidet oli palju, see kandus ka eestlase tegemistesse.

Mujalt tulnud rännumehed rõhutasid Eesti ja eestlase kirjeldamisel vaesust ja armetust. Eestlane märkas isandale maja ehitades või talle põldu harides, suurest ilmast toodud imeasju silmates, et saab ilusamini, paremini, puhtamalt ja asjalikumalt. See, mida praegu peame nii-öelda omakultuuriks, on suuresti õpitud just siis ja just neilt, keda vihati. Võrulasel om hää meelenpidämine: mis aga kuskil nähtud, vaja ka endale soetada. Kui ilusasti ujuvad Võrumaa talude vanadel linaleotustiikidel valged plastluiged!

Isandateks hakanud võõrad, kes oskasid kirjutada ja lugeda, panid meid paberile, kirjeldasid metsikuid laulu- ja tantsukombeid, pühade puude ja pikse kummardamist, paganlikke palveid ja ohverdamisi. Umbes aastail 1587–1595 pani Poola päritolu Laurentius Boierus kirja teksti, kus sees lõunaeestilisi sõnu. Oma (murde)keel, mida me siis kõnelesime ja õnneks veel praegugi, kujunes isegi kirjakeeleks, kuni oli sunnitud 19. sajandi keskpaigas taanduma Põhja-Eesti murretel rajaneva kirjakeele ees. Tallinnakeelsus pole meid veel tallinnameelseiks muutnud!

Praegune rahvakultuur on kihelkondlik: kihelkonniti kõneldud oma keel, rahvarõiva mustrid ja värvid, vana regilaulu temaatika. Missuguste kihelkondade maid hõlmab nüüdne Võrumaa?

Urvastet mainitakse kirjalikult 1437, Püha Urbanuse kirik kauni Uhtjärve kaldal oli juba olemas. 16. sajandil luterluse tulekuga hakati jumalasõna levitama eesti keeles. Urvaste vaimulikuks oli 1630–1656 Johannes Gutsleff, kes sai talupoegade omavahelisest jutust aru ja pani kirja neilt kuuldud paganliku pikse palve. Ikka veel ohverdasid talupojad härgasid pühale jõele Võhandule. Parimas mõttes paganlik, loodusega kooskõla otsiv meelelaad on võrulases alles praegusajalgi.

Põlva kihelkonda on esimest korda mainitud 1452. Bernardiini ordu oli siia, kenade küngaste vahele juba 1240 oma kloostri rajanud. Kui lõunaeestlane tänapäeval siiski rohkem kaubamajja satub kui kirikusse, on kirik tal ometigi meeles isegi siis, kui see pole nii lähedal kauplusele kui Põlvas.

Karula kihelkonda on mainitud 1532. aastal. Maailma veerekese pääl metsade sees ja küngaste vahel elavad inimesed siin praegugi taludes, kus nende oma sugu on ehk juba tuhat aastat toimetanud.

Vastseliina on olnud kunagi Valgatabalve kihelkonna osa, 1342 rajati tema pinnale vana Liivimaa võimsaim piiskopilinnus. Olnud vahepeal Rõuge kihelkonna osa, iseseisvus ta taas 1630. Vastseliina, s.t. uue linna rahvas oskab uuesti alustada, piiril elades on õpitud lootma, võitlema, võitma, aga ka kaotama, näitamata välja kaotusevalu. 1558. aastal alanud Liivi sõda ja Põhjasõda (1700–1710) olid julmad taplused. Eestimaal jagasid omi asju maailma vägevad. “No mis tiit vai õlõt!” laiutab nüüdnegi võrulane kohati käsi ja imestab maailma väikluse ja hoolimatuse üle.

Rõuget on kirjasõnas esimest korda mainitud 1613. Siin, Eestimaa kõige ilusamas kandis elavad tänapäevalgi lihtsalt ilusad inimesed, kes on uskumatult uhked oma looduse üle.

Hargla loodi 1694 Urvaste, Karula ja Koivalinna (Gaujena) osadest. Kas küsis siis keegi võrulase käest nõu kihelkondade liitmise või lahutamise kohta? Tänagi ei jää võrulasel väga tihti muud üle, kui loota – ju targad kaugemal ja kõrgemal teavad paremini. Mõnda neist vanadest kihelkondadest jagame nüüdse Põlva- ja Valgamaaga. 1783. aastal moodustatud Võru maakonna kaks kihelkonda – Räpina ja Kanepi – oleme tänapäeval täielikult naabritele ära andnud. Selle aasta kevadel said Vana-Võrumaa piiridele taas sildid püsti. Kas see on võrumaalase suuruseihalus või ajaloost hooliva nüüdisaegse inimese mõtestatud tegu toetada mõnikord nõdraks jäävat ajaloolist mälu?

Võru linn rajati käsu korras ja plaani järgi 1784. aastal Tamula järve kaldale uue, vast loodud maakonna keskuseks, kihelkondlikult Põlva ja Rõuge kihelkonna piirile. Suuremaid, maakonna keskuseks sobivaid asulaid siinkandis polnud. Linlaseks ei arenetud, vaid lihtsalt saadi Võrru elama kolides, nii on linliku, peenema ja lihvituma kultuuri kiht veel tänagi üpris õhukene.

Maakonna keskus oleks väga vabalt võinud olla Vana-Koiolas, kuhu ta oligi esialgu plaanitud, kui Liivimaa kindralkuberner George von Browne poleks Katariina II-le üles kiitnud kohakest Tamula kaldal, Võru mõisa maadel. Onupojapoliitikat oli ses asjas kindlasti. Õnneks ei ole see joon väga kõvasti praeguse võrulase külge hakanud. Sõber aitab sõpra, sugulane sugulast, seda küll. Ja kui asi kisubki seaduse silmis vildakaks, teeb võrulane suured silmad, seletab asja ilmsüüta ära, ja imestab, et selle ilma seadused mõnikord inimlikkust karistavad. Teinekord on tal õiguski.

1802 algas Aleksander I välja antud vallasvara korraldava seadusega talupoegade järkjärguline vabastamine pärisorjusest. Omaenda maa, mis kunagi ammu ristisõdijatele teenete eest läänistati, tuli nüüd tagasi osta. Seegi uskumatu ülekohus on üle elatud. Eestlase, sealhulgas elujaatava lõunaeestlase vaim on kõigest hoolimata valmis olnud muudatusteks. Üks meie sisemise kultuuri ja loomuse osa on alatine alateadvuslik hirmukahkvel valmisolek: mis nüüd tuleb, mis nüüd jälle saab. Sedakorda läks nii, et 1868. aastaks oli Lõuna-Eestis päriseks ostetud 1500 talu, Põhja-Eestis sadakond.

Rahvuse kujunemisloole mõeldes jäädakse kusagile sellesse ajajärku pidama. Tehakse kokkuvõte, et 20. sajandi alguse võrulane oli töökas, haritud, edasipüüdlik, teadmisjanuline ja et just need omadused on meid edasises aidanud. Kas puudub ajaline distants, hindamaks viimaseid aegu? Või ei taha me tunnistada, et just neil kiirete muutuste aegadel omaks võetud jooned ja käitumismallid, meie teod, pole enam nii loodushoidlikud ega inimest säästvad? Aineline keskkond annab meile küllaga võimalusi, aga me kas ei oska või ei taha neid tulemuslikult, ennast, loodust ja ühiskonda säästes rakendada.

Õnneks peab nüüdne võrulane ilusaks sama vaadet, mida imetles Tamula asula muistne inimene 4500 aastat tagasi päikeseloojangul; silm läheb võrulasel märjaks, kui noored poisid Teppo lõõtsa mängivad ja kevaditi ronib võrulane oma järsule mäenõlvapõllule kartuleid panema. See annab lootust.