2008/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Võrumaa pargid tõusevad unustuse hõlmast

Põhja-Eesti ja ka paljude teiste Lõuna-Eesti parkidega võrreldes iseloomustavad Võrumaa mõisaparke mõnevõrra tagasihoidlikumad ja lihtsamad pargielemendid. Seevastu peitub neis kõigis omalaadne võlu ja salapära.

Võrumaal arenes pargikunst 19. sajandil võrdlemisi kiiresti. Selle põhjuseks oli Riia lähedus: siinsed mõisnikud käisid Riias maapäevadel ja vaimustusid sealsetest kaunitest parkidest. Tähtsad olid ka Riias tegutsevad suured puukoolid, kust sai väga mitmekesist taimematerjali. Nõnda hakati parke rajama ka oma häärberite ümber.

1870.–1890. aastatel, kui parkide rajamine Lõuna-Eestis hoo sisse sai, töötasid Riia linna ülemaednikena Georg Kuphaldt ja hiljem Walter von Engelhardt, kelle nimedega seostubki baltisaksa pargikultuur. Nende meeste käekirja kopeeriti üsna palju ka Võrumaa mõisaparkides.

1870.–1890. aastatel, kui parkide rajamine Lõuna-Eestis hoo sisse sai, töötasid Riia linna ülemaednikena Georg Kuphaldt ja hiljem Walter von Engelhardt, kelle nimedega seostubki baltisaksa pargikultuur. Nende meeste käekirja kopeeriti üsna palju ka Võrumaa mõisaparkides.


Kaitsealused pargid. Võrumaal kuuluvad eraldi looduskaitse alla üheksa parki: Kreutzwaldi, Rõuge, Vana-Antsla, Uue-Antsla, Väimela, Järvere, Sõmerpalu, Mõniste ja Urvaste. Kaitsealade koosseisus on kaitse all ka Uue-Saaluse, Vana-Vastseliina, Rogosi ja Viitina park ning põlispuude rühmana veel omajagu vanu mõisaparke (vt. tabelit lk. ). Kohaliku tähtsusega on Linnamäe, Tsooru ja Sänna park.

Sellest loetelust võib kõige pargilikuma ilmega parkideks pidada Vana-Antsla, Väimela ja Kreutzwaldi parki. Samas ei pruugi see väide juba paari-kolme aasta pärast paika pidada, sest igas Võrumaa vallas korrastatakse oma mõisaparke aina usinamalt ja kutsutakse seejuures üha sagedamini appi spetsialistegi. Kindlasti andis parkide taastamisele mõningase tõuke maakonnalehes Võrumaa Teataja ilmunud artikliseeria, kus on kõne all kaunimate parkide saamislugu ja käekäik. Artiklite autorina polnud mulle oluline, kas park on kaitse all ja kui palju leidub seal taksoneid. Valisin pargid, mis väärivad käsitlemist. Minu hinnangul tuleks aga Võrumaa kaitsealuste parkide nimekiri kindlasti üle vaadata, sest selles on parke, mida ei tasu enam kaitse all hoida. Võib-olla vajavad kaitset hoopis teised, eeskätt korda tehtud pargid.


Vabakujulise pargi võidukäik. Esialgu rajati Võrumaale pigem barokkparke, kuid nende iga oli lühike – umbes 50 aastat –, sestap pole neist üldiselt midagi järel. Siiski, Väimela pargis on säilinud barokkpargi terrassid. Sovhoostehnikumi ajal olid need külgedelt kaunistatud lillebordüüridega, praegu on terrassid vajunud unustuse hõlma nagu ka vana mõisahoone. Kunagi olid korrapärased barokkpargid veel Urvastes ja Vaabinas. Vaabinas olevat olnud labürintki. Barokkparkide ajast pärineb ka mõisnike dendroloogiahullus. Parkidesse istutati igasuguseid eksootilisi puid ning põõsaid. Meie kliimas need kõik paraku vastu ei pidanud, kasvama jäid ikkagi peamiselt kodumaised liigid.

Barokkpark on noorena ilus, kuid noor ei püsi ta kaua, sest vajab alatasa pügamist. Kuna pügatud puud ja põõsad ei pea vastu pikki aastaid, hakkas pargikunsti tasahilju tungima inglise pargiarhitektuurile iseloomulik vabakujundus. Ühtlasi hakkasid 19. sajandi lõpus parkidele lisanduma parkmetsad.

Võrumaa mõisapargid ei ole pargielementide poolest nii luksuslikud kui Lõuna- või Põhja-Eesti pargid. Aga selleks on ka oma põhjus. Lõuna-Eesti loodus on kaunis ja vormilt mitmekesine, mistõttu vabakujulise pargi loomiseks piisas sellest, et mõisnik hakkas mõnda ilusat metsanurka või veekogu kallast korrastama, lõi teedevõrgu ja tõi juurde eksootilisi puid ning põõsaid – park oligi valmis. Samal põhjusel on siin kandis vähem alleesid. Kauneid pikki alleesid leidub seal, kus Võrumaa hakkab lausikumaks muutuma: Urvaste, Tsooru ja Antsla kandis. Alleesid rajati muidugi mujalgi, sest allee on ju tee, mis viib koju. Põhiline alleepuu oli pärn, kuna see kasvas kiiresti.

Vabakujulise pargi parimad näited on Viitina mõisat ümbritsenud metsapark vaadetega järvele ja selle taga asuvatele küngastele, Vastseliina piiskopilinnuse alla kujundatud parkmets, Rogosi mõisa park Ruusmäel ja ülimalt hästi loodusesse mäeveerule paigutatud Rõuge park. Ilmselgelt oskasid mõisnikud näha oma häärberist kaugemale. Võrumaa loodusolud olid niisuguste parkide tekkeks soodsad ja ühtlasi väärtustasid loodusvaated mõisat ennast.

Võrumaa mõisapargid paiknevad enamasti vee ääres. Praktilistel põhjustel ja ka ilu pärast paisutati veekogusid, liideti neid, kaevati kanaleid, juhiti ojasid uutesse sängidesse, rajati veekaskaade jne. Väimelas, Linnamäel tekkisid nõnda mõisa juurde tiikide süsteemid. Uue-Saaluses sai aga mõisniku eestvõttel seitsmest soojärvekesest kaunis Kavadi järv.

Üks kaunimaid vee ääres asuvaid parke oli kunagi Mõniste park. Praegu tehakse seal põhjalikke rekonstrueerimistöid: järve on süvendatud ja kaldaid puhastatud, parki on istutatud palju uusi puid. Samamoodi käivad taastamistööd Rogosi pargis. Kaevatud on tiigid, korrastatakse sillakesi ja veekaskaadi.

Üldjuhul on paremini säilinud need pargid, kus mõisamajas on tegutsenud kool. Nõnda on hästi hoitud Vana-Antsla park, millega tegeleb kutsekeskkool, ning Väimela park – seal asub Võrumaa kutsehariduskeskus, kes parki hooldab.


Võrumaa kõige pargilikum on Vana-Antsla park. Vana-Antsla praegused mõisahooned on ehitatud 18. sajandil ja umbkaudu samal ajal on loodud ka park. Praegu ulatub Vana-Antsla pargi pindala 15,5 hektarini. Kunagi oli see suurem, kuid osa maad servadest anti elamukruntideks.

Parki ilmestab peahoone tagant algav hobuserauakujuline tiik ja Eestis ainulaadne pudelmaja: kahekorruseline ümmargune ehitis, kus elas aednik. Tiigi ääres kasvab mitut sorti hõbepajusid. Räägitakse, et nood pajud on seal kasvanud juba esimeste mõisnike ajast. Tiigi kaldal talli taga sirguvad aga igivanad tammed. Rahvapärimuse järgi olevat need istutatud siis, kui aednikumajas sündinud Rootsi kroonprintsi Karl IX poeg Carl Philipp. Tiigil oli ka väike paadisadam, kust mõisapreilid paadiga sõitmas käisid – vanad inimesed olevat seda näinud. Kunagi asus pargis ka päikesekell. Praegusajal annavad Vana-Antsla pargile ilme huvitavad teerajad, istumisnurgad ja väikesed looduslikud pargiaasad. Üks Vana-Antsla pargi tunnusjooni on põõsarinne, mis pole vanades parkides tavaline, ja rõkkav linnulaul.

Kui loetleda pargis kasvanud või kasvavaid taimeliike, saab nimekiri võrdlemisi pikk: peale kodumaiste liikide punane tamm, suurelehine pärn, palsami- ja siberi nulg, suhkrukask, paberikask, harilik elupuu ja selle sordid, harilik ebajasmiin, alpi kuldvihm, hõbepaju sort ’Vitellina’, harilik sirel, verev õunapuu jne. Pargiaasadel õitsevad kevaditi valged kirikakrad (marienblumid) ja helesinised mets lõosilmad (meelespead). Kuigi pargimuru pöetakse, lastakse looduslikel lilledel enne ära õitseda – see on uus suund pargihoolduses. Vabakujulises pargis oli pügatud vaid mõisamaja esine ja loodusesse sulandunud pargi osa jäeti lillede õitsemise ajal niitmata.


Salapäraste tiikidega Rõuge park. Rõuge pargi rajas aastatel 1895–1898 mõisnik Samson von Himmelstjerna. Nüüdisajal võtab park enda alla 7 hektarit.

Eri puuliigid on istutatud saludena, mis on osaliselt alles senini. Siit võib leida tamme-, pärna- ja lehisesalusid, okaspuud asuvad eraldi. Eksootilistest liikidest on alles ginnala vaher ja siberi nulg. Põõsarinne on pargis suuresti kadunud.

Rõuge pargis on kunagi olnud mitmesuguseid pargirajatisi, -väljakuid, huvitav teedevõrk ja muidugi lummav vaade Rõugele. Nüüd on park Rõuge valla eestvõttel korrastatud, projekti on teinud Räpina aianduskooli õppejõud Reti Randoja-Muts. Mõisnike suvemaja on renoveeritud ja kõnniteed valgustatud. Siinne vana tiik peidab endas salapära: keegi ei tea, kuidas selle vesi on alati puhas püsinud. Ühena vähestest Võrumaal kaunistab Rõuge parki skulptuur „Kaarnakivi”. Skulptor Tiiu Kirsipuu on selle loonud kirjanik Juhan Jaigi mälestuseks.

Kunagi pargis asunud mõisa peahoonest on järele jäänud üksnes sammaldunud kivid – see maja sai otsa Vabadussõja päevil. Toonase Eesti vabariigi ajal oli pargis kiik ja kõlakoda. Kui koorid laulsid, kajas kogu Rõuge alevik. Ka mõisa viinaköögist on alles vaid kivid. Selle lähedal asub aga üks huvitav koht – veelahe. Näha pole küll midagi, ent kui selles kohas asuksid kaks purskkaevu, siis ühe vesi voolaks Liivi lahte, teise oma aga Peipsi järve. Kui park saab lõplikult korda, märgitakse pargi põnevad kohad kindlasti ka viitadega.

Mõisnik von Himmelstjerna teadis, kuhu park rajada. Siit, ürgoru servalt on näha Rõuge kirik, Eestis ainulaadne leerimaja, ämmamaja (seal asub praegu Rõuge vallavalitsus), Suurjärv, Kaussjärv ja Ratasjärv. Ürgoru serva all asusid mõisa kalatiigid. Kui need uuel ajal välja kaevati, hakkasid veesilmad taas funktsioneerima – nagu vana tiigi puhul, peitub ka nendes mõningane saladus, sest neiski tiikides on puhas ning selge vesi. Nõnda on rääkinud Rõuge parki palju uurinud Jaan Allas.


Vana-Vastseliina park koos piiskopilinnuse varemetega on omapärane kompleks siinpool Emajõge. Pargi rajas ilmselt Gotthard von Liphart 1830. aastate paiku. Teistel andmetel aga hakati parki rajama juba Carl von Lipharti ajal enne 1800. aastat. Niisiis võib park olla isegi üle kahesaja aasta vana.

Vana-Vastseliina park on rajatud vabakujulisena ja see koosnes kahest osast. Ümber mõisa peahoone asunud osa hävis koos majaga 1926. aasta tulekahjus. Teine osa on aga lossivaremete park, kus ennekõike hakkavad silma piiskopilinnuse varemed – mitmevärvilistest tellistest ja lubjakivist ümartornid ning neljakandiline põhjatorn. Varemete jalamile oli park kujundatud ainult madalakasvulistest liikidest, nagu mägimännid, kadakad ja teised dekoratiivsed põõsad. Ületanud silla kaudu otse varemete vastas ürgorus voolava Piusa jõe, jõuamegi pargi põhiossa, mille mõisnik on kujundanud loodusliku puistu põhjal. Puistust raiuti mittevajalikud puud välja ja istutati uusi liike juurde. Liphartid pidasid pargi kujundamisel silmas kontrastsuse printsiipi: hele-tume, madal-kõrge, suvehaljas-igihaljas kõrvuti. Pargis oli ringtee, millest teed suundusid kiirtena linnuse poole.

Vana-Vastseliina park pole kuigi liigirikas, ka pargiteed on kadunud. Kuid juurde on tulnud uued rajad, trepid ja sillakesed üle Piusa, et uudistajad saaksid linnuseni jalutada. Ehitatud on ilus kõlakoda, istumiseks pingid. Jõe kõrgetel kallastel on avatud lummavad vaated piiskopilinnusele. Vastseliina pargile on oma hinge andnud Vastseliina külade ühenduse esimene mees Aado Kuhlap. Tänu temale on park ilus, puhas ja arenev. Räägitakse, et ka Friedrich Reinhold Kreutzwald armastanud Vastseliina parki ja jalutanud siin koos parun Guido von Liphartiga. Kreutzwaldi kirjavahetusest saab teada, et nende sõprus algas siis, kui Lauluisa käis Vastseliina kandis koolerahaigeid ravimas.


Tsooru park on salalik ja hämar, paik, kust õhkub nostalgiat. Siin on käänulisi teid ja nurgataguseid. Räägitakse, et park on rajatud 19. sajandil toonaste puistute põhjal. Tsooru mõis kuulus tol ajal von Budbergidele. Peahoone ees asus traditsiooniline auringiplats ja selle servas lilleklumbid. Park oli regulaarse planeeringuga. Puud olid istutatud korrapäraste ridadena ümber pargiala. Selle sees paiknesid puud aga tavaliselt kahekaupa: ikka kaks nulgu, kaks kuuske, kaks pärna jne. Pargi keskosas paikneb pärnaallee. Kaks pargis kasvavat pärna kuuluvad Eesti kõrgeimate hulka (33,3 meetrit). Aegade jooksul on parki täiendatud võõrliikidega, kuid seal leidub ka looduslikult kasvama hakanud puid. Tsooru park oma loodusliku mitmekesisusega ei vajaks kuigi suuri kulutusi: piisab tavapärasest heakorrastusest ja hooldusest, et säiliks pargile omane kujundus ning puude ja põõsaste rühmad.

Tsooru parki tasub minna vaatama ainuüksi sellepärast, et sinna ei saa muidu, kui tuleb sõita alleed pidi. Alleed kulgevad külla nii Võru kui ka Antsla poolt. Neist ilusam ja jõulisem on Antsla-poolne allee.


Linnamäe mõisahäärber on eraomand. Ümber maja laiub vana park alleega ja tiigid, taamal mõisnike kalmistu. Omal ajal kuulus see mõis von Maydellidele. 1847. aastal ehitatud neorenessanslikus stiilis häärberi viiluväljal seisab tänini Maydellide kolme kalaga vapp. Praegu kuulub mõis Ülo Luhametsale, kes on kandnud hoolt pargi ja mõisnike haudade eest. Ta on siiani kirjavahetuses mõisnike järeltulijatega. Uurimistööd mõisa kohta on teinud ka Osula kooli kodu-uurijad.

Algul kujutas Linnamäe park endast traditsioonilist maastikuparki, kus kasutati ära pinnavorme, sirguvaid suuri puid ja vett. Parki ilmestasid kolm tiiki, valged sillakesed ja vabakujundusega teed. Seal oli palju pargiaasu; mõisahäärberis avanes läbi pargi vaade põldudele ning ilmapiiril asuvale metsale. Tiikide ääres seisis kuppellehtla. Enamiku vana pargi tunnusjooni on praegune mõisaomanik suutnud taastada, ka kuppellehtla, tiigid ja sillad. Korrastatud on pargist Maydellide perekonna kalmistule viiv tammeallee ja kalmistu.

Park pole väga liigirohke, kuid selle korvab omapärane ilu. Linnamäe park peaks jääma maastikupargiks, nagu ta kunagi loodi. Pargi väärtus seisneb eelkõige selles, et ta sulandub loomulikult loodusesse.


Kreutzwaldi park Võru linnas. Võrumaa parkidest rääkides ei saa üle ega ümber Tamula kaldal asuvast Kreutzwaldi pargist. Ehk on nimi tulnud sellest, et Friedrich Reinhold Kreutzwald armastas seda parki väga. Tõenäolisemalt pandi tema nimi pargile aga pärast seda, kui siia oli püstitatud Lauluisa monument – see Amandus Adamsoni tehtud kuju paigaldati parki 29. augustil 1926.

Igal võrulasel on pargiga seotud oma mälestused. Veel pool sajandit tagasi oli park linlaste eelistatuim jalutuskoht. Nüüdseks on ajad muutunud, aga tundub, et kui vahepeal pargist võõrdutigi, siis praegusajal seatakse sinna sammud üha sagedamini.

Täpselt pole teada, millal Kreutzwaldi parki rajama hakati. Sestap on mõttekas alustada 1749. aastast, kui Väimela mõisast eraldati mõisnik von Mülleri tütre jaoks Võru mõis. See müüdi 1771. aastal von Mengdenile. 1784. aastal omandas mõisa territooriumi Katariina II korralduse alusel kindralkuberner George Browne, et rajada sinna kreisilinn. Esimesel linnaplaanil parki ei olnud. Oletatavasti hakkas park siiski tekkima mõisa ajal. 1838. aastal istutatud kasesalu kandis esialgu Võru linna puiestiku nimetust. Kasesalu keskel kõrgus Võru linna vapipuu kuusk.

Räägitakse, et pargi tegelik rajaja oli kooliõpetaja H. Hörschelmann. Linn sai tema käest pargi märksa hiljem. Esialgu oli tegemist regulaarpargiga, selle põhiteljed on praeguseni säilinud. Pargiteedega lõpevad kaks linna tänavat: Katariina ja Koidula. Parki piirab ringtee. Kõik väiksemad teed koonduvad keskteljele. Järvest tüki maad kõrgemal asuvas pargist viivad trepid alla kalda äärde. Peale Kreutzwaldi monumendi on pargis väike kõlakoda, palju pinke ja hea valgustus. Pargi järvepoolset serva palistab madal hekk, millest üle vaadates paistab Tamula sillerdav veeväli.

Omal ajal oli pargis palju rohkem hekke, nüüd on need suurelt jaolt kadunud. Siin kasvavad põhiliselt harilikud pärnad, tammed ja vahtrad, vähesel määral on arukaske, künnapuud, harilikku jalakat ja saart. Okaspuudest leidub palju siberi nulgu. Eriti kaunid on need Katariina allee lõpus, moodustades seal midagi loodusliku värava taolist. Põõsastest kasvab sirelit, villast lodjapuud, läätspuud ja läikivat tuhkpuud. Paiguti leidub ka rododendronit.

Katariina allee kuulub lahutamatult pargi juurde. See kulgeb pargis Võru vanima majani. Tegu on 17. sajandil rajatud härrastemajaga, kus praegu tegutseb kool. Alleed ääristavad pärnad ja teised lehtpuud. Praegu arutletakse Katariina allee uuendamise üle. See on linlastele valus teema, kuid kunagi tuleb vanad puud siiski maha võtta ja uutega asendada. Kogu allee tuleks uuendada korraga.


Igal vallal omad pargid, mida armastada ja hoida. Kõikidel parkidel on oma võlu, neid korrastades peaks lähtuma sellest, et meile pole vaja ühesuguseid parke. Ennekõike peaks park sobima kokku ümbruskonna loodusega ja vastama ajaloolistele traditsioonidele; iseäranis austavalt tuleb suhtuda vanadesse parkidesse. Vallad, kes on eraldanud palju raha nende taastamiseks, leiavad loodetavasti pisut raha ka selleks, et võtta tööle inimene, kes pargi eest edaspidi hoolt kannab. Oleks ju ideaalne, kui igal korralikul pargil on oma asjatundlik aednik-pargivaht.


Võrumaa parkide uurimisel on mind aidanud paljud kohalikud inimesed, noored kodu-uurijad, Võrumaa koduloomuuseum ja keskkonnateenistus ning kindlasti parkide asjatundja Veljo Ranniku – nendelt kuuldud lugude, mälestuste ja muude materjalide eest olen äärmiselt tänulik.



Ivi Kaarna
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012