2008/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Üheksa korda mõõda, üks kord ehita! Ehitiste ja keskkonnaga seotud probleemid Võrumaal

Keskkonnainspektsioon avastab alatasa ebaseaduslikke ehitisi Võrumaa kaitsealadel või veekogudel ja nende kallastel.

Võrumaa on järve- ja jõerohke maakond. Siin on palju kenasid veesilmi, mis meelitavad inimesi nii Eestist kui ka väljastpoolt just oma looduslikkuse ja puhkeväärtusega. Paljud naudivad siin avalike veekogude hüvesid, kuid leidub neidki, kes soovivad osakest loodust omada ja on nõus selle eest maksma. Seetõttu on n.-ö. arendajad kohalike omavalitsuste (mõnikord vaikival) heakskiidul asunud hõlvama veekogude atraktiivseid looduslikus seisundis kaldaalasid ja kaitsealade loodusmaastikke. Komme kaitsealadele mõnekümne elamuga kompaktasumeid rajada ei ole maruroheliste väljamõeldis, vaid tegelikkus.
Kui linlane ehitab maale suvila, ei kipu tema esmane eesmärk olema sulanduda küla- ja looduskeskkonda ning järgida kohalikke tavasid. Inimene kardab tundmatut ja püüab end ümbritseda millegi järeleproovitu, kindla ja turvalisega. Maastikuauto haagiselt laaditakse maha murutraktor, ATV ja muud abivahendid, mis pakuvad võõras aegruumis toetuspunkti. Säärased turvalise “oma ruumi” otsingud ei sobi aga paraku looduskaitsealale. Hektarite kaupa pügatud aiamuru hind võib olla paljude liikide hävinud elu- ja toitumispaigad. Loodusmaastikest kultuurmaastikke kujundades tuleb hoolikalt jälgida, et ei ületataks ökosüsteemi puhverdusvõimet [3].

Paidra järv. Paidra järv ja selle ümbrus on juba aastakümneid olnud kogu Eestis tuntud puhkeala. Praegu on idapoolne järvekallas riigimetsa majandamise keskuse hallata ning rõõmustab külalisi ettevalmistatud lõkke-, grillimis-, suplus- ja puhkekohtadega. Säärased puhkekohad suunavad inimeste käitumist ja soodustavad nõnda ala jätkusuutlikumat kasutust. Teisest küljest meelitavad need aga inimesi ligi kaugelt rohkem, kui mahutada suudavad. Tagajärg on tihti ebaseaduslikud lõkkekohad, suur tuleoht ning prügistatud ja tallatud loodus.
Järve läänekalda mets ja endine põllumaa on erakätes; omanik on soovinud sinna rajada eramukrundid. Seetõttu on maa kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega tükeldatud umbes kahehektaristeks maatulundusmaa tükikesteks (# 1). See ei meeldi külaelanikele, kes on liitunud seltsinguks ja soovivad, et ala võetaks looduskaitse alla. Seda plaani toetab ka nende tellitud ekspertiis [11]. Paidra järv ja selle ümbrus on rohelise võrgustiku tugiala ja kuulub kultuuri-, ajaloo-, loodus-, puhke- ja identiteedi- ning esteetilise väärtuse tõttu ka Võru maakonna väärtuslike maastike nimistusse [12]. Järve väärtuslikkusele teaduslike uuringute objektina ja maastikuelemendina on viidanud järveuurija Aare Mäemets [9]. Praegu koostatav Lasva valla üldplaneering peab tooma selgust järve saatuse kohta.

Väike Pirita. Haanja looduspargi servas asuv Viitina on ilus koht, kus mõisaajal elu kees ja kohapeal toodeti kõike eluks vajalikku, ka viina. Praegu on mõisahoonetest järel vaid varemed. Leidus huviline, kes vana viinavabriku varemed ja lagunema kippuvad hooned ära ostis ning sinna oma suvekodu soovis rajada.
Kuid nagu ikka, asus uus omanik liiga agaralt tegutsema. Et veekaitsevööndis asuvat vana sauna laiendada, saadeti keskkonnaministrile taotlus vähendada ehituskeeluvööndit. Sellal kui ministeeriumis plaani läbi vaadati, tekkis kodanikul vastupandamatu soov ehitama hakata. Endine saun lammutati vundamendini maha ning paigaldati tulevase sauna kanalisatsiooni- ja veetorustik.
Keskkonnainspektsioon karistas kärsitut ehitajat rahatrahviga. Ent suvi on puhkuse aeg ja piisavalt pikk, et kogu saun ilma ehitusloa ja detailplaneeringuta valmis ehitada (# 2). Nii pidi keskkonnainspektsioon sügisel kodanikule eelmisest tunduvalt kopsakama rahatrahvi abil uuesti selgitama seaduste täitmise kohustust.
Kokkuvõttes läks kodanikul siiski õnnelikult, sest minister vähendas järve ehituskeeluvööndit. Nõnda ei pidanud keskkonnainspektsioon ega kohalik omavalitsus seekord rakendama neile seadusega antud õigust seadusvastane ehitis lammutada.

Veekogud. Ebaseaduslikud või muidu sobimatud ehitised veekogude kallastel pole ainukene veekogude ja ehitistega seotud keskkonnaprobleem. Tehisveekogude, ka tiikide rajamine on samuti ehitustegevus, mis nõuab ehitusluba või kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut. Soo asemele kaevatud tehisjärv võib küll mõnele pakkuda meeldivat vaatepilti, kuid teisi samavõrra häirida, samuti võib ohtu sattuda ümbruskonna veereþiim ja pöördumatult kahjustuda elustik.
Vooluveekogusid võivad rikkuda asjatundmatult ja keskkonnamõjusid hindamata rajatud või taastatud paisud. Rein Järvekülje sõnutsi ohustaksid need paljude jõgede kalavarusid ning elektritootmine võib seda mõju võimendada [4]. Ka vanad, halvas seisukorras ja tihti peremehetud tõkestusrajatised kujutavad endast ohtu: tõkke purunemisel liigub allavoolu suur kogus setteid, mis hävitavad elupaiku ja reostavad vee.
Avalike veekogude puhul peab maaomanik tagama vaba ligipääsu kallasrajale. Seda nõuet rikutakse väga tihti, sulgedes kallasraja veekoguni ulatuva aia või muu ehitisega. Värav kallasrada sulgevas aias võib küll läbi lasta inimesed, kuid ei tohi unustada, et ka metsloomadel on kombeks tihti just mööda veekogude kaldaid liikuda. Teinekord pääseb kallasrajani ehitatud aiast küll veekogu poolt mööda, kuid aiaga piiratud alal jalutab vasikasuurune paljastatud kihvadega koer. Looduskaitseseaduse järgi peab kallasrajale juurdepääsu tagama kohalik omavalitsus – planeeringute kaudu [8].
Paljud veekogud kuuluvad tervenisti või osaliselt Euroopa Liidu Natura 2000 loodusalade võrgustikku. Selliste veekogude puhul peab kohalik omavalitsus (annab välja ehituslube ja ehitise kasutuslube), või maakonna keskkonnateenistus (annab välja vee erikasutuslube ja muid keskkonnakasutuslube) alati kaaluma, kas tuleks hinnata kavandatava ehitustöö keskkonnamõjusid.

Pärandkultuurmaastik. Võrumaa suurima kaitseala Haanja looduspargi kaitsekorralduskava [5] järgi on kaitstavate väärtuste seas väga olulisel kohal traditsiooniline pärandkultuurmaastik, ajaloopärand ja põlisasustus, traditsiooniline elulaad ning maakasutus ja säästev looduskasutus. Looduspargi ülesanne on neid väärtusi hoida ja tutvustada [5]. Samalaadsed sihid on seatud ka näiteks Karula rahvuspargis.
Pärandkultuurmaastikul tuleb väga hoolikalt planeerida mobiiltelefonside- ja raadiomastide, vaatetornide ning muude suuremõõtmeliste ja ajalooliselt tavapäratute ehitiste paigutus, et need ei rikuks vaatepilti. Reklaamtahvlid ning muud visuaalselt pealetükkivad ehitised säärasesse maastikku ei sobi. Elektriliine, kraave ja teid rajades tuleb majandusliku külje ja maastiku liigenduse loodusmõjude kõrval järgida ka maastikukujunduse nõudeid.
Tee peaks olema sobitatud maastikupilti nii, et see võimalikult hästi näitlikustaks ümbruskonna visuaalseid väärtusi. Kuigi tee on paratamatult tehiselement, tuleb selle mulde ja süvendi nõlvad kujundada võimalikult looduslike pinnavormide sarnasteks. Looduslähedus saavutatakse, asendades sirgjooned ja tasapinnad kõverjoonte ja -pindadega. Näiteks tee mulde nõlv ei tohiks olla tasapind, nagu see enamasti on, vaid jalamil lamedam ja sujuvalt maapinnaks üle minev [10]. Lõuna-Eestis laialt levinud nn. tapjakraavid teeservades peaksid pärandkultuurmaastiku kaitse aladel olema keelatud.
Ehitustegevus võiks üldiselt püüda järgida traditsioonilist asustusstruktuuri ja pinnamoodi. Lõuna-Eestile on ajalooliselt omane hajaasustus: kaks kuni neli majapidamist ühel ruutkilomeetril [7]. Meie maakonna valdade praegustest üldplaneeringutest leiame paraku mitu korda väiksemad numbrid. Näiteks Võru valla üldplaneeringu seletuskirja projekt pakub hajaasustuse vähimaks krundi suuruseks ühe hektari [13].
Pärandkultuuri kaitse aladel ei vasta selline kinnistu suurus kindlasti kaitse vajadustele. Praegune Haanja looduspargi kaitsekorralduskava vähimat krundi suurust määranud ei ole, kuid viitab vajadusele töötada välja ning rakendada sätted, mis kaitsevad paigale omast asustuse struktuuri ja ehitustraditsioone. Kindlasti oleks mõistlik rajada uued ehitised pigem ajaloolistele taluasemetele kui puutumata loodusesse.
Pärandkultuuri hoiu ühe kitsaskohana toob Haanja looduspargi kaitsekorralduskava esile metsa ülestöötamise ja veo piirangud. Elatusallikana on metsavarumine olnud siin kandis tavapäraselt olulisel kohal. Probleeme tekitab inimeste harjumus rajada hooneid ebasobivasse kohta, küsimata luba. Muret teevad ka traditsioonilise elulaadi ja maakasutuse muutused: põllumajandus on loovutamas kohta muudele maakasutuse viisidele, näiteks elamutele.

Kiirusta aeglaselt. Eestlane on ehitamisel vanast ajast saati alati reeglitest lugu pidanud. Hoolikalt valiti ehitusmaterjali hankimise aega. Puu tuli raiuda talvel, kui “puu on surnud” (novembris, detsembris või jaanuaris), ja vanal kuul. Ka sammal, kivid ja ahjumaterjal tuli hankida vana kuu ajal. Üksiti otsustati ehitamise algusaeg kuu faase ja tuule suunda järgides. Hoone asukohta paika pannes jälgiti loomade-lindude käitumist ning veesooni [6]. Praegu tavaline praktika – kuu ajaga mõttest teostuseni – ei tulnud kõne allagi.
Tänapäeval juhtub tihti, et ehitama hakates ei oodata ehitusloa kättesaamiseni, isegi selle aluseks oleva planeeringu valmimiseni või ei küsitagi omavalitsuselt ehitusluba. Ei tasu loota sellele, et valmisehitatud suvilale saab tagantjärele dokumendid vormistada. Ehitusseaduse § 40 lõige 2 ütleb: “Õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.” [1]
Ehitist kavandades, eriti kui tegu on tundliku alaga, nagu kaitseala või veekogu kallas, tasub aegsasti välja selgitada võimalused ja piirangud. Pole mõtet osta kallist maatükki kohta, kuhu ehitada ei tohi.

Kas saab ehitada seadust rikkudes? Seadusega pahuksisse minevaid ehitisi soodustab praegusajal selgelt kohalike omavalitsuste nõrkus. Omavalitsused kurdavad, et ehitusvaldkonnas pädevaid spetsialiste lihtsalt ei ole piisavalt või ei suudeta täita nende palgaootusi. Tagajärjeks on lünklik ehitusjärelevalve ja puuduvad või kehvad üldplaneeringud. Võrumaa 13 omavalitsusest on praegu planeeringud kehtestatud kaheksal, sealjuures Võru linna üldplaneeringuna kehtib 1970. aastatest pärinev generaalplaan ja veel nelja omavalitsuse planeeringud on pärit eelmisest sajandist.
Möödunud aastal auditeeris riigikontroll ranna- ja kaldaalade ehitustegevust, selgitamaks välja, kas see tagab avalike huvide kaitse ning välistab looduskeskkonna kahjustamise ja ebaseadusliku ehitamise. Leiti, et Võrumaal see nõnda ei ole. Püsib oht kahjustada ranna- ja kaldaväärtusi nii, et neid on hiljem kulukas või võimatu taastada. Üldsus pole planeerimisse küllaldaselt kaasatud ning ehitamisel lubatakse erandeid ilma nende vajadust ja mõjusid kaalumata. Kohalike omavalitsuste ehitusjärelevalve ja karistused ei ole tõhusad [2].

Kuidas olukorda parandada? Kohalikud omavalitsused peaksid end kokku võtma ja koostama planeeringud arengukokkulepete põhjal. Keskkonnateenistuste, looduskaitsekeskuste, omavalitsuste ja avalikkuse koostöös tuleb kujundada selged arusaamad Võrumaa kaitseväärtustest, kaitse vajadusest ja selle korraldamisest. Sealjuures ei maksa vastandada loodust ja inimest, tehis- ja looduskeskkonda, vaid püüelda n.-ö. integreeritud majandus-ja keskkonnaruumi poole. Keskkonnast hoolivaid inimesi tuleks enam väärtustada ja luua võimalused, et neid tekiks juurde, soodustades kaugtööd jms. Mööda ei pääse karistuste karmistamisest. Koolituste ja majanduslike hoobade abil tuleb suurendada kohalike omavalitsuste asjatundlikkust keskkonna alal ja kohusetunnet teostamaks ehitusjärelevalvet.
Looduskaitset seostatakse tihti vaid ebameeldivate piirangutega. Paljudel on raske taibata, et looduse pakutavat tuleb kasutada säästlikult, paljud ei märka väärtustada oma kodu ümbrust ja taunivad alalhoidlikku eluviisi üleüldse. Teiselt poolt, mõnikord tunduvad looduskaitseideed vanematele inimestele liialt uudsed ja seetõttu vastuvõetamatud.
Seadused ja määrused pole kirja pandud, et teotahtelist inimest kiusata. Ehitist planeerides tasub aegsasti võtta ühendust kohaliku omavalitsusega, kaitseala puhul ka selle valitsejaga.


1. Ehitusseadus: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12926869
2. Ehitustegevus ranna- ja kaldaalal. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, 2007: http://www.riigikontroll.ee/upload/failid/ka_40036_ranna_ja_kaldaala_21.11.2007_lopp.pdf
3. Eilart, Jaan 1976. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Tallinn.
4. Frey, Toomas (toim.) 2003. Kaasaegse ökoloogia probleemid. Tartu.
5. Haanja looduspargi kaitsekorralduskava: www.haanjapark.ee/failid/HLP_KKK_13.06.05.doc
6. Habicht, Tamara 1977. Eesti rahvakunst III. Rahvapärane arhitektuur. Tallinn.
7. Kalda, Toomas; Arik, Aivar 2006. Otepää looduspargi maa-asustuse muutused, Tartu-Pärnu.
8. Looduskaitseseadus: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12889994
9. Mäemets, Aare 1977. ENSV järved ja nende kaitse. Tallinn.
10. Paalmäe, Venno 2001. Teede üldkursus. Tartu.
11. Tomson, Pille 2005. Paidra järve kaitse alla võtmise ettepaneku ekspertiis.
12. Võru maakonna teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”: http://www.werro.ee/mv/mk_plan/Teemaplaneering2005.pdf . Kaardid ja info: http://www.werro.ee/mv/mk_plan/teema.php
13. Võru valla üldplaneering. Seletuskirja projekt: http://voruvald.ee/dmdocuments/seletuskiri_ypproj.pdf



Ain Ruthe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012