2008/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/6
Kauge ajaloo sündmused Haanja kõrgustikul

Mis oli varem? Kuidas elati vanasti? Lapsed küsivad seda oma vanematelt ja vanavanematelt. Täiskasvanud loevad raamatutest. Ajaloolased uurivad vanu ürikuid ja käivad arheoloogilistel väljakaevamistel. Geoloogid uurivad maa ehitust, setteid ja kivimeid. Et teada saada, mis oli siis, kui meid veel polnud.

Järvedesse aastatuhandete jooksul kuhjunud setted ja nendes säilinud õietolm on väga hea materjal piirkonna toonaste kliima- ja loodusolude, samuti inimtegevuse kirjeldamiseks. Nõnda oleme koos Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteaduri Leili Saarsega saanud palju põnevat teada ka Haanja kõrgustiku, selle taimestiku kohta. Et saada võimalikult hea ettekujutus, on uuritud kolme kõrgustiku eri osas paiknevat järve: Plaani järve kõrgustiku keskel (# 1), Verijärve kõrgustiku põhjanõlval (# 2) ja Lasva järve kõrgustiku jalamil (# 3). Need veekogud asetsevad peaaegu põhja-lõunasuunalisel teljel.

Sette koostis ja õietolm. Uurimistööks vajaminev järvemuda on võetud talviti järvede keskelt läbi jää puurimise käigus. Pehme muda puhul ei puurita selle otseses tähenduses, vaid kasutatakse turbapuuri, mis surutakse settesse ning mille sisse sete lõigatakse. Kõige ülemine, vett täis konsolideerumata pehme mudakiht külmutatakse enne pinnale tõstmist selle algses lasumuses vee all – sedasi saab vältida segunemist pealmiste kihtidega (# 4). Seejärel on rakendatud peamiselt kahte meetodit: uuritud sette koostist seda kuumutades ning analüüsitud setetesse aegade jooksul sattunud õietolmu.

Sette kuumutamise käigus on võimalik teada saada selle orgaanilise aine osakaal (orgaaniline aine põleb ära temperatuuril 525° C), karbonaatsete ühendite osakaal (lenduvad temperatuuril 900 °C) ning see, mis neist üle jääb (peamiselt liiv ja savi). Kui sette koostis on määratud, saab hakata tegema järeldusi taimse ainese, vee temperatuuri, voolu hulga ja kiiruse kohta, samuti settematerjali rohkuse või vähesuse kohta.

Õietolmu eraldamiseks mudast tuleb seda esmalt töödelda sool- ja fluoriidhappes (lahustuvad karbonaatsed ja räniühendid – liiv ja savi), siis kuumutatakse setteproovi tugevas aluses (lahustuvad humiinhapped). Sellele järgneb kuumutamine väävelhappe ja äädikhappe segus, mille käigus eemaldatakse tselluloos. Õietolmuterad jäävad alles ka pärast seesugust keemilist töötlust, andes aimu sellest, kui tugeva materjaliga on tegu. Hea säilivus ja laialdane levik teevadki õietolmust mineviku uurimisel tänuväärse materjali. Õietolmu põhjal saab teada seda, mis taimed ja kui suurel hulgal olid toona uuritava järve ümbruses levinud. Taimekooslused omakorda aitavad interpreteerida selle aja kliimat ja üksiti iseloomustavad erisuguseid maastikutüüpe. Paljud inimtegevusega seotud taimeliigid näitavad aga, kui aktiivselt siin on tegutsetud. Kahte eelmainitud meetodit kombineerides saab teha veelgi täpsemaid ning tähendusrikkamaid järeldusi, näiteks on võimalik taastada huvitavaid sündmusi piirkonna ajaloos.


Viirkihilised setted ja nende vanuse määramine. Eesti Looduse 2003. aasta jaanuarinumbris oli põhjalikult juttu Rõuge Tõugjärve viirkihilistest järvesetetest [8]. Selliseid setteid on paljud eri valdkonna teadlased hinnanud väga kõrgelt: need asuvad rikkumata lasuvuses, s.t. põhjaorganismid pole neid segi pööranud, settekihte kokku lugedes saab aga koostada uuritava materjali kohta väga detailse ja täpse vanuseskaala. Seda laadi viirkihilised setted on iseloomulikud ka Lasva ja Verijärvele.

Meie uuringus kasutatud setete vanus määrati nii kihte loendades kui ka radiosüsiniku meetodil. Verijärve settekihikesed on keeruka struktuuriga ja nende loendus ei pruugi anda üheti mõistetavaid tulemusi. Seetõttu dateeriti Verijärve settetulba ülemine ots ka 137Cs, 241Am ja 210Pb meetodil. Pliisisaldus oli kooskõlas kihikeste loendusandmetega, mis tähendab, et iga loetud kihike ehk varv vastab aastasele settimisele. 137Cs ja 241Am kõveratel on märgata kahte tippu, mis vastavad Tðernobõli katastroofile 1986. aastal ja tuumakatsetustele aastast 1963. Need sündmused vastavad samuti kihtide loendusel saadud vanustele, kinnitades, et kihikesed on settinud aasta jooksul. Üsna huvitav on märgata, et 1963. aasta tuumakatsetust märkiv tseesiumi ja ameriitsiumi tipp on tunduvalt kõrgem kui Tðernobõli oma, andes aimu toonaste katsetuste ulatusest (vt. # 5).


Kuidas muutusid siinse kandi metsad? Esimesed andmed Haanja kõrgustiku taimestiku kohta tulevad praeguses uurimuses Verijärvest, mille läbilõike alumine ots on pisut alla 10 000 aasta vana. Toona oli Haanja kõrgustik kaetud kase- ja männimetsaga, kus kasvas arvestataval hulgal jalakaid. Üsna rohkesti leidus ka paju ja haaba, samuti tarnasid ja kõrrelisi. Seega võib arvata, et selleks ajaks polnud maastik veel täielikult metsastunud ning kannatas liigniiskuse all.

Umbes 10 000 aastat tagasi muutus Verijärve sette sissekanne järsult: liiva-savi osakaal vähenes 80%-st 50%-ni. Samal ajal kasvas karbonaatse aine osatähtsus 10-st 45%-ni. Seesugune muutus võis olla seotud sissevoolu katkemisega: mõni algne oja lakkas voolamast.

Umbes 9000 aastat tagasi hakkasid metsad jõudsalt levima: kase, männi ja jalaka kõrvale lisandusid lepp ja sarapuu. Sarapuu oli 9000–5000 aastat tagasi eriti rohkelt levinud Plaani piirkonnas, olles seal viie enim levinud puuliigi hulgas. Inimeste mõju ei olnud toona, varases mesoliitikumis (enne 8500 aastat tagasi), kuigi oluline. Mõningaid jälgi inimeste tegutsemisest selles piirkonnas võib aimata ruderaal- ehk prügitaimede (puju, malts, nõges jt.) pideva leviku ja vähem levinud kuivade karjamaade taimede õietolmu järgi. Samas võivad need võrdlemisi vähesel hulgal levivad indikaatorid olla üksnes looduslikud.

Umbes 8400 aastat tagasi kliima siin kandis tõenäoliselt mõneti jahenes. Sel ajal vähenes jalaka, lepa, sarapuu ja teiste laialehiste puude õietolmu osakaal ja sissekande kiirus, samuti orgaanilise aine sisaldus settes. Suurenes karbonaatide osatähtsus settes ning kase ja kuuse õietolmu hulk. Samalaadne kliima jahenemise episood on kajastunud ka Rõuge Tõugjärve mudas (vahemikus 8400–8200). Seda on seostatud ülemaailmse kliima jahenemisega umbes 8200 aastat tagasi. See ajajärk on “salvestunud” Gröönimaa jäässe hapniku isotoopkoostise muutustena [9]. Toonast kliimat iseloomustasid külmad talved, niisked suved ja kontrastsed aastaajad [1, 6].

Umbes 8000 aastat tagasi alanud kliima soojenemine tõi Haanja metsadesse uued puuliigid, suurema osakaalu saavutasid pärn ja kuusk. Kuusk jõudis Eesti aladele kagust ning kasvas seetõttu Haanjas varem kui mujal Eestis. Tamm ja saar lisandusid metsadesse mõned sajandid hiljem kui pärn ja kuusk. Soojenemine ja rohke orgaanilise aine hulk muutis järve vee happelisemaks, mille tõttu karbonaatse sette osakaal vähenes tasapisi 8000–6000 aastat tagasi. Inimtegevuse mõju hilismesoliitikumis (8500–6900 aastat tagasi) oli samuti vähene (vt. # 6), kuigi pidev ruderaaltaimede, kuivade karjamaade ja puisniitude taimede õietolm setteis (eriti puju, malts ja nõges, samuti kilpjala eosed) võib osalt olla seotud just tolleaegsete inimeste tegutsemisega Verijärve ümbruses. Sama võib arvata ka Plaani ümbruse kohta, sest selle setteis leidub hulganisti rohttaimede ja söe osakesi.

6500 aastat tagasi saavutasid oma maksimumleviku jalakas ja pärn, 4500 aastat tagasi tamm ja saar. Kuuse leviku maksimumid on erisuguste järvede ümbruses langenud eri aegadele, jäädes vahemikku 4500–3000 aastat tagasi. Soojalembeste liikude laiaulatuslik levik annab tunnistust pehmest kliimast, mis sobis nii taimedele kui ka inimestele. Kuigi õietolmuspektri järgi ei olnud inimtegevuse mõju Haanja kõrgustikul neoliitikumis (6900–3800 aastat tagasi) kuigi suur, on sellest ajast teada juba esimesed asulad. Verijärvest seitsme kilomeetri kaugusel paiknes 6000–3600 aastat tagasi Tamula neoliitiline asula [2, 7]; samasse perioodi jäi ka laialehiste metsade ja jalaka-pärna leviku lühiajaline vähenemine, mis võis olla seotud inimtegevusega. Lasva läbilõikes tuleb esile, et rohttaimede osakaalu järsk kasv ning laialehiste metsade kahanemine langeb ajaliselt kokku Kääpa asula rajamisega [3]. Neoliitikumist alates võib väga väikesel hulgal leida nisu ja rukki õietolmu koos kassitapu, nõgese ja kanepi, samuti rukkilille õietolmuga – see viitab piiratud maaviljelusele. Üldiselt oli haritava maa indikaatorliike (teraviljad, lina, kanep, kassitapp, rukkilill ja nälghein) neoliitikumis vähesel hulgal, kuid siiski võrdlemisi pidevalt.

3450 aastat tagasi räsis Verijärve ümbrust tõenäoliselt suurem tulekahju, mida näitab järvemuda sees asuv rohkete söeosakestega savikiht. Samal ajal vähenes puude õietolmu sissekande hulk settesse ning suurenes taimede liigirikkus. Kõik viitab sellele, et põles mets – selle tagajärjel suurenes maapinna erosioon, metsast vabanenud maal said võimaluse levida erisugused rohttaimed.

Uurides soojalembeste puude levikut (vt. # 7) Haanja kõrgustikule, võib täheldada, et lõunapoolsemas Plaani ümbruses on nad kohal mitu sajandit varem, neid on arvukamalt ning nad on püsinud kauem ulatuslikemate kasvualadena võrreldes 15 kilomeetrit põhja pool asuva Verijärve ümbrusega. Lasva järve läbilõike alumine ots on aga kahjuks liiga noor: tema põhjal ei ole võimalik iseloomustada toonast aega, kuna selle kihi settimise ajaks on enamik puid siin juba kasvuala leidnud. Üldse tuleb arvestada, et Haanja kõrgustik on väga mosaiikne: palju on eri tüüpi muldasid, eri nõlvadel kasvab erilaadne taimestik jne. Isokroonkaarte [4] uurides on näha, et Haanja kõrgustik moodustab nn. silla, kus lõuna poolt pärit soojalembesed liigid on päral varem ning levivad siit madalamatele ümbruskonna aladele. Laialehised metsad kasvasid Haanja kõrgustikul veel umbes 3000 aastat tagasi, siis aga vähenes nende osatähtsus üsna järsult. Pärast nende taandumist domineerivad jälle kase- ja männimetsad.


Inimene asub maastikku kujundama. Alates pronksiajast (3800–2500 aastat tagasi) on juba kõigi kolme järve setete läbilõikes rukki õietolm. Hilisel pronksiajal hakkas nii Plaani kui ka Verijärve ümbruses piiratult levima nisu ja oder. Haritava maa indikaatorite (teraviljad ja kanep) levik jääb siiski katkendlikuks, olles Verijärve ümbruses pisut pidevam. Pronksiajal arenes Verijärve ümbruses ka karjakasvatus, mida näitab rohttaimede, eriti kõrreliste, samuti kadaka ja kilpjala suurem osakaal. Kilpjala eoste ja söeosakeste hulk kajastavad regulaarseid tulekahjusid, mis on ilmselt alguse saanud alepõllundusest või koldetulest. Enne mainitud suur metsatulekahju võis olla samuti inimeste käest valla pääsenud. Jalaka ja pärna vähenemine, kase ja kõrreliste hulga suurenemine ning süstlehise teelehe leiud viitavad sellele, et hilispronksiaja alguses metsaalad taandusid ja agaramalt tegeldi karjatamisega.

9000 aastat Haanja kõrgustikul laialt levinud lepp hakkas umbes 1500 aastat tagasi kiirelt taanduma: tema levik vähenes poole peale (20%-st isegi alla 10%). Umbes saja aasta jooksul lepa osatähtsus taastus. Eri järvede läbilõikes toimus see erisugusel ajal: umbes 1500 aastat tagasi Plaani ja Verijärve ümbruses, 1200 aastat tagasi Lasva ümbruses. Kuid alati ilmnes see pisut enne, kui neis piirkondades hakati ulatuslikumalt rukist kasvatama. Sama laadi lepa vähenemine on avastatud ka mitmest Lõuna-Soome järve läbilõikest vanusega 700, 1000 ja 1400 aastat [5]. On alust arvata, et see märgib rauaaja inimtegevuse algust: leppa kasutati raua sulatamisel kütteks või puhastati lepikud uute põldude tarbeks.

Rauaajast (2500–800 tagasi) alates on inimeste peamine elatusallikas olnud maaharimine ja inimmõju on õietolmuprofiilides märgata ilma arheoloogiliste taustateadmisteta. Alates varasest rauaajast (2500–1550 aastat tagasi) leidub rohkelt kanepi ja humala tüüpi õietolmu, hajusalt rukki, nisu ja odra õietolmu, suure ja süstlehise teelehe õietolmu ja kilpjala eoseid, mis viitavad väikeste põldude olemasolule järvede lähedal. Plaani ja Verijärve läbilõigete alusel ilmneb, et vanema rauaaja algul, umbes 1900 aastat tagasi vähenesid lühikest aega antropogeensed indikaatorid. Hajusad nisu ja odra õietolmu kõverad näitavad tõenäoliselt alepõllunduse liikuvat iseloomu.

Laiaulatuslik metsade taandumine ja rukkikasvatuse levik algas Plaani ümbruses umbes 1500 aastat tagasi, Verijärve ümbruses 1300 aastat tagasi ning Lasva järve ümbruses alles 800 aastat tagasi – see aeg langeb kokku ristirüütlite tulekuga. Lasva järve ümbruses domineerivad savikad mullad, mis tõenäoliselt polnud sobivad maaharimiseks algelisemate tööriistadega. Metsaraiete ja põllundusega kaasneva maapinna erosiooni toimel leidub sette kõikide läbilõigete ülemises osas rohkesti mineraalainet. Verijärve puhul ilmneb suurem mineraalaine hulk kahe eraldi asetseva tipuna, mis viitab sellele, et põlde hariti vahepeal järvest pisut eemal. Umbes 300 aasta eest hakati taas järve kaldaid harima või karjamaana kasutama.

Avatud maastikus muutus taimestik tunduvalt liigirikkamaks. Plaani piirkonnas pärineb esimene lina õietolmutera 1200 aasta, tatar ja rukkilill umbes 850 tagusest ajast. See on kooskõlas arvamusega, et lina on Eestis kasvatatud vähemalt 10. sajandist alates. Tatra õietolmu on siiani samuti võrdlemisi vähe leitud ja sedagi vaid Lõuna- ja Kesk-Eesti õietolmust. Tõenäoliselt jõudiski tatar Eestisse lõunast või idast.

Ajaloolise aja (800 aastat tagasi kuni tänapäev) eripära kajastub märgatavalt väiksemas puude õietolmu hulgas, seevastu rohttaimi (eriti teravilju, ruderaaltaimi, kõrrelisi) ja söeosakesi leidub nüüd rohkem. Kui võtta rukkilill püsivate põldude indikaatoriks, siis võib rääkida alaliste põldude olemasolust ajaloolise aja algul. Rohked söeosakesed kinnitavad, et alepõllundust viljeldi kuni 19. sajandi keskpaigani.


Ajaloosündmused ja taimestik. Ühtlase ja kiire settimise tõttu on Lasva järves kujunenud võrdlemisi paksud aastakihid. Sellisest settest tihedalt võetud proovid annavad väga detailset teavet. Neis tulevad ilmsiks teraviljade õietolmu ja söeosakeste leviku muutused, mida on võimalik seostada ajalooliselt teadaolevate sündmustega (sõjad, katkud, näljahädad jne.; vt. # 8). Näiteks alates Kirumpää linnuse asutamisest võib täheldada inimmõju kajastavate indikaatorliikide pidevat kasvu, mis hakkab uuesti vähenema pärast linnuse hävingut. Esimene tõsine tagasilöök põllunduses oli aga 14. sajandil (1347 a. D.), kui Must Surm levis üle Euroopa. Lasva läbilõikes avaldub see inimtegevuse indikaatorite vähenemises, eriti teraviljade õietolmu sissekandes, samuti söeosakeste hulgas. Suur ikaldus ja näljahäda 1695–1697 ning selle järel alanud Põhjasõda kajastub samuti teravilja õietolmu osakaalu muutumises. Teraviljakasvatus rauges mõneti 1860.–1870. aastail, kui kaotati pärisorjus, asuti rajama uusi talusid rabade, küngaste ja järvede vahele väheviljakale pinnasele ning hakati kasvatama kartulit. Kartuli õietolm kuigi kaugele ei levi, mistõttu on seda järvesetetes üsna raske leida. Ka möödunud sajandil Eesti alalt üle käinud suured sõjad kajastuvad eelkõige teravilja sissekande vähenemises.

Eelmisel sajandil hakati aina rohkem kasutama tööstuslikke väetisi. See ilmneb orgaanilise aine suureneva osakaaluna järvede settekihtides. Viimase 60 aasta jooksul pole aga viljakasvatus Haanja kõrgustikul kuigi hoogne olnud, kuna säärast maastikku pole nüüdisaegse rasketehnikaga kerge harida. Vähenenud on teraviljade õietolmu hulk ning suurenenud puude osakaal. See suundumus on süvenenud alates 1991. aastast agraarpoliitika ja maa omandisuhete muutuste tõttu. Põllukultuuride asemele on ilmunud lepp, kask ja paju, mida näeme ka maanteeääri katva võsana. Haanja kõrgustikul toimunud suuremad muutused on üldjoontes kujutatud joonisel # 9.

Seega siis: kuigi mõned võivad väikseid õietolmuteri allergiatekitajatena nuhtluseks pidada, aitavad need mineviku kohta palju põnevat teada saada.


1. Hammarlund, Dan et al. 2005. Limnic responses to increased effective humidity during the 8200 cal. yr BP cooling event in southern Sweden. – Journal of Paleolimnology 34: 471–80.

2. Jaanits, Lembit jt. 1982. Eesti esiajalugu. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Niinemets, Eve; Saarse, Leili 2007. Fine-resolution pollen-based evidences of farming and forest development, south-eastern Estonia. – Polish Journal of Ecology 55: 283–296.

4. Saarse, Leili 2004. Holocene isochrone maps and patterns of tree spreading in Estonia. Proceedings International Symposium Earth System Sciences 2004. Kelebek & Grafika Grup, Istanbul: 115–129.

5. Sarmaja-Korjonen, Kaarina 2003. Contemporaneous Alnus decline and the beginning of Iron Age cultivation in pollen stratigraphies from southern Finland. – Vegetation History and Archaeobotany 12, 1: 49–59.

6. Seppä, Heikki et al. 2005. Low-frequency and high-frequency changes in temperature and effective humidity during the Holocene in south-central Sweden: implications for atmospheric and oceanic forcings of climate. – Climate Dynamics 25: 285–97.

7. Tamla, Toomas; Laul, Mare 1979. Archäologische ausgrabungen in Kääpa. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Ühiskonnateadused 28, 4: 381–385 (in Russian with German summary).

8. Veski, Siim jt. 2003. Lehitsedes esimesi lehekülgi Rõuge järvemuda raamatust. – Eesti Loodus 54 (1): 6–11.

9. Veski, Siim et al. 2004. Cold event at 8200 yr BP recorded annually laminated lake sediments in eastern Europe. – Geology 32: 681–684.



Eve Niinemets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012