Kes teie meelest on toimetuses olulisim tegelane? Hulgi levinud arvamuse kohaselt on see pea- või vastutav toimetaja, viimaste arvates aga hoopiski keeletoimetaja. Küllap sama meelt on enamiku ajakirjade väljaandjad – hea keeletoimetaja selja taga võib end julgelt tunda. Meil Eesti Looduses on Monikaga kahtlemata vedanud ning kogu vastutuse õige ja ilusa eesti keele eest võin kõhklemata usaldada talle.

Kah mul asi, arvab nüüd mõni pisut kibestunud autor, kui tema suure vaevaga kokkusätitud sõnaseadmiskunstist on pärast toimetamist üpris vähe järele jäänud. Õnneks on Eesti Looduse autorid hea keelekasutusega ning, mis olulisem, suhtuvad toimetaja pakutud muudatustesse heatahtlikult. Püüame tekstide omapära võimalikult säilitada, muidugi kui see ei koosne ainuüksi õigekirjavigadest. Oleme kuulnud ka autori hinnangut: toimetatud teksti lugedes on ta ise lõpuks aru saanud, mida oma artikliga tegelikult öelda tahtis.

Kui Monikalt hajameelselt küsisin, mida võiksin autoritele ette heita kui korduma kippuvat väärkasutust (KKV), sain vastuse: seda tead ise paremini, sest põhitöö teevad toimetajad ning keeletoimetaja näeb juba suuremate õigekirjavigadeta, peaaegu valmis artikleid. Ei tahaks siin õpetusi jagada – toimetajale on hoopis olulisem, et autorid teeksid kaastööd lubatud ajaks mingilgi kujul valmis. Mis see toimetaja töö muud ongi kui autori tekstist avaldamiskõlblik lugu vormida. Muidugi koostöös autoriga ja tema arvamust arvestades.

Õigekirja olulisim alus on õigekeelsussõnaraamat ÕS, mis jätab ometi silmapaistvalt rohkesti võimalusi kahelda ja vaielda. Näiteks lubab ÕS ainult sõna “loodusuurija” ja kui mõni aeg tagasi saatsin Eesti looduseuurijate seltsi (panete ikka tähele neid normitud väikseid algustähti?) teabevõrku reeturliku ässituse ehk võõrsõnaga provokatsiooni muuta seltsi nime, siis vastasseis oli ootuspäraselt tormiline. Ei aidanud ka keeletundjate veenmised s-lõpulise sõna nimetavalisest liitumisest – sel juhul tegeleks jänestega jänesuurija? Ükski piibel pole päris veatu ja nii ongi keeletoimetaja tänamatu ülesanne leida kesktee ÕSi, lõputult muutuvate keelenormide ja autori keelevarjundite vahel.

Paraku ei suuda toimetajadki Trükiveakuradit iga kord üle kavaldada. Nii ilmus akvaariumiraamatu tutvustusse “laevafrakk” ja eelmises numbris roomavale akakapsale hoopis püramiid-akakapsa ladinakeelne nimetus, hoolimata kolme botaaniku (autor ja kaks toimetajat) vastupidistele püüdlustele. Vast oleme suurema osa trkvkrdi poristest kabjajälgedest siiski üles leidnud ja kahjutustanud. Jätkame seda endise hooga ka uuel aastal.