2008/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/7
Soo-krjeherilane oma majale katust ei ehita

Putukate maailm on mitmekesine ja pakub inimesele tnapevalgi palju llatusi. Huvitavamalt kituvaid putukaid on hiselulised herilased, keda Eestis on 11 liiki. Meile on nad tuntud tlikate manulistena suvel moosikeetmise ajal ja hallikate siidja kattega marate pesade vi hiiglaslike vaablase- ehk vapsikupesade jrgi kusagil pningul. Soo-krjeherilane on ks nende seast, kuid neb veidi teistmoodi vlja kui tavaline herilane, oma pesale mbrist ei ehita ja moosi ligi ei kipu.

Alamsugukond Polistinae on liigirikkamaid herilaste (Vespidae) sugukonnas. Perekonda Polistes kuulub le maailma 204 liiki ja 99 alamliiki. Enamik elab troopikas, Euroopas on teada kaheksa liiki. Kolm neist on nn. inkviliinid, kes ise pesi ei ehita, vaid elavad teiste sama perekonna liikide pesades. Eestis pole inkviliine teada.

Liigi Polistes nimpha kirjeldas Christoff juba 1791. aastal. Eestis leidis tema pesa esimesena Vambola Maavara alles 1980. aastal, vikesest rabast Vrska lhedal [3]. Pesast kasvatas ta vlja mned tlised, kelle jrgi mras liigi. Maavara arvas, et tegu ongi soiste alade liigiga ja nimetas ta soo-krjeherilaseks. Hiljem on siiski selgunud, et liik asustab igasuguseid biotoope. Nii et eestikeelne nimetus on veidi eksitav.

Vib arvata, et see liik ilmus Eestisse umbes samal ajal, kui leiti esimene pesa, vi siis oli populatsioon siin elutsenud juba varem, kuid vhearvukana. Soomest on teada varasemaid leide [4], tnapeval on Polistes nimpha isendeid leitud Luna-Soomes. Kuigi meil on viimastel aastakmnetel herilasi ja muid astlalisi kiletiivalisi tsiselt uuritud, pole soo-krjeherilast kohatud mujal kui Kagu-Eestis. Prast Maavara leidu hakati soo-krjeherilase pesi taas leidma alles selle sajandi algusaastatel, ja ha sagedamini. Vrska vallas avastas Risto Laineste selle liigi isendite suure koloonia ja vaatles seda mitmel aastal.


Vlimuselt on soo-krjeherilane sna sarnane tpilise herilasega (# 1). Kehapikkus on tlisel 1214 mm, pesarajajal emasel 16 mm. Keha on veidi sihvakam kui teistel hisherilastel. Tagakeha katab iseloomulik muster, esimesed tumedad vdid on keskel hendatud. Tagakeha tipp on teravam, keskosa aga laiem kui tpilisel herilasel, tundlad on pruunid ja laluad mustad. Tumedal rindmikul paikneb hulk kollaseid laike.


Pesa. Soo-krjeherilase eluviisi on uuritud pris vhe. Pesitseda vib ta taimedel, rstaalustes ja ka suletud nsustes: ventilatsiooniahtides, pesakastides, thjades metallkarpides. Luna-Euroopas meeldib soo-krjeherilasele pesa ehitada pajuvaagi sugulase Inula viscosa varrele. Pesa krgus maapinnast vib olla mitmesugune, mnest sentimeetrist le poole meetrini.

Eestis on pesi seni leitud peamiselt taimedelt. Valdavalt on need kinnitatud kuivanud krrele, kuid ka niteks noorte, meetrikrguste mndide okstele, ksikutel juhtudel saviseinale (# 2). Suuremad seni Eestis leitud kolooniad asuvad pikesele avatud niitudel, ksikuid pesi on leitud rabast, metsasihilt ja metsalagendiku servalt. Taimedel on pesad ehitatud olenevalt maastikust luna- vi kagukljele. Rstapesade puhul on eelistatuim idasuund, sest sel juhul hakkab pike pesa soojendama kige kiiremini.

Nagu herilastele omane, valmistatakse pesa sljega segatud taimekiukestest. Kujult meenutab see varrekese kljes rippuvat vihmavarju, mille alakljel paiknevad tihedalt ksteise krval pesakambrid (# 4). Pesa lbimt varieerub neljast kaheksa sentimeetrini.


Elukik. Emaherilane rkab niipea, kui kevadine soojus on tunginud talvituspaika. Huvitaval kombel tulevad emaherilased prast talvitumist pesa rajama kunagise snnipesa juurde. Varjulistes kohtades on need silinud sna hsti, mida aga ei saa elda rohttaimedele kinnitatud pesade kohta. Pere rajatakse pris varakult, Eestis leidus tnavu pesas mune juba mai keskpaiku. Millegiprast on taimedele ehitatud pesadel tavaliselt ks rajaja, rstasse asutavad neid aga umbkaudu 40% juhtudest kaks vi enam de.

Emaherilane hooldab vaid esimese kurna jrglasi, edaspidi phendub ainult munemisele. Pesakond ei ole kuigi suur, korraga tegutseb 1040 isendit. Kui ema hukkub, asub tema asemel munema kige aktiivsem, vib-olla ka kige agressiivsem pesakonna liige. Kui pesa on asutanud mitu emast, siis munema hakkab neist vaid kige vimukam; tema ed hakkavad tlisteks. On theldatud juhuseid, kus ks emane vtab teiselt vimu le ja hakkab ise munema, endine kuninganna aga taandub tliseks.


Vastseid toidetakse lbimlutud putukavastsete massiga. Valmikud ise toituvad nektarist. Kui vastne on kps nukkuma, suleb ta krjekannu (# 2). Koorunud noor herilane nrib kaane lahti ning vljub krjekannust. Seejrel kann puhastatakse ja kuninganna muneb sellesse uue muna.


Vaenlased. hes uuringus on leitud, et kui taimedele ehitatud he emasega pesades elasid pered keskmiselt juuli lpuni, siis mitme ema asutatud pered rstas tegutsesid septembri lpuni [1]. Peamine phjus oli see, et kuni 60% taimedele kinnitatud pesi hvitasid linnud, kuna rstapesade puhul tuli lindude rstet ette vga harva. Seega viks arvata, et rstas pesitsejatel on suur eelis rohus pesitsejate ees, kuid pris nii see ei ole. Nimelt rndavad rstapesi innukalt kiletiivalised parasitoidid. Eestis pole soo-krjeherilase parasitoide uuritud, aga Luna-Euroopas on ks tavalisemaid Endurus argiolus. Rohus pesitsejaid vaevavad parasitoidid aga harva. Arvatavasti on rohus pesitsemine kohastumus parasitoidide rnde vastu.


Kolooniad. Varem leiti Eestis enamasti ksikult paiknevaid pesi, ent viimasel ajal on sagenenud leiud, kus sobiva lunakaldega mahajetud niitudel asub ksteise krval kmneid pesi. Kige suuremaid kolooniaid on leitud Eesti leiuala lunaosast, suurim 2007. aastal Matsuri kandist Petseri lhedal. Vikseid kolooniaid on mrgatud ka Otep mbruses (# 3).


Levila. Soo-krjeherilane on meist luna pool laialt levinud: Phja-Aafrikas, Madeira saarel, Lne-Euroopas kuni Luna-Soomeni, Vike-Aasias, Lhis-Idas, Iraanis, Kesk- ja Ida-Kasahstanis, Luna-Uuralis, Luna-Siberis, Kesk-Amuuris, Altais, Tuvas, Pakistanis, Mongoolias, Indias ja Hiinas. Rootsis leiti see liik Skne lhedalt tammemetsast alles 2006. aastal [2].

Tegu on jrjekordse putukaliigiga, kes laiendab oma levilat phja poole vi taasasustab neid alasid. Mis tingimused seda toetavad vi phjustavad, ei ole veel teada. Kliima soojenemise mju pigem selle liigi puhul ei oletaks. Igal juhul on tegu Eestis levikut laiendava huvitava liigiga. Autorid on tnulikud iga leiuteate eest!


1. Cervo, Rita, Turillazzi, Stefano 1985. Associative Foundation and Nesting Sites in Polistes nimpha. Naturwissenshaften 72, Springer-Verlag: 4849.

2. Franze, Markus 2007. Polistes nimpha (Crhist 1791) en fr Serige ny geting (Hymenoptera: Vespidae). [Polistes nimpha (Christ 1791) a new wasp (Hymenoptera: Vespidae) in Sweden.] Entomologisk Tidskrift 128 (4): 149150.

3. Maavara, Vambola 1984. Herilane ei heida meelt. Eesti Loodus 35 (7): 431437.

4. Pekkarinen, Antti, Gustavsson, Bert 1999. The Polistes species in northern Europe (Hymenoptera: Vespidae). Entomol. Fennica 10: 191197.



Mati Martin, Jaan Luig
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet