Edgar Kask
5. august 1930–24. mai 2008

Kunagi õrnas lapseeas, kui pere õhtul loomi talitas, kerkis kuu tõllaratas Kasvandu kohale. Tahtsin teda endale. Ema arvas: “Me ei saa teda kätte, ta on kõrgel.” Ütlesin: “Võtame reha.”

Edgar Kask sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Kui poiss kooli viidi, pani õpetaja ta kohe kolmandasse klassi. Kooliaastail palju kõnnumaade metsades luusinud nooruk tahtis õppida metsameheks: Minust pidi saama metsaülem, kuid ei saanud, sest ühel päeval panin tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid.

Temast sai maaparandusinsener. Seitse aastat Tamsalu “mudajaamas”, nagu ta ise sealset metsakuivenduskeskust nimetas, olid nii edukad, et järgnesid kümme aastat peamelioraatori tööd toonases metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis. Aga siis, 1970. aastate hakul, tõi Eesti Looduse algatatud nn. suur soodesõda mehe ellu otsustava pöörde. Pärast ägedaid mõttevahetusi sookaitsjatega ja arupidamisi iseendaga otsustas peamelioraator nüüd tõepoolest haarata “reha” järele: järgmised aastad kulusid kuivendusest puutumata või vähe kahjustatud soode arvelevõtule. Koos meie sookaitse nestori Viktor Masinguga esitati 1973. aastal toonasele valitsusele andmed 200 000 hektari säilitamist vajavate soode ja soostike kohta. Pool sellest pinnast vormistati hiljem sookaitsealadeks.

Leidnud nõnda tasakaalu, pühendus mees nüüd oma meelistegevusele – looduse pildistamisele, ent tasapisi hakkas ka kirjutama. Esimese kaastöö Eesti Loodusele tõi Edgar Kask 1970. aastal, kokku on temalt meie ajakirjas ilmunud üle 60 artikli. Kui algul oli kõne all metsakuivendus ja soode kaitse, siis, mida aeg edasi, seda enam kaldus ta mõtisklema üldisematel teemadel: inimesest looduses ja loodusest inimeses.

Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel, aga ka raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Oma viimasesse, mullu ilmunud kolmeteistkümnendasse raamatusse koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega. Eluõhtul on ta kirjutanud: On uskumatu, et pead elama terve elu, oskamaks näha ilu vihmapiisas, hallaga kaetud lehtedes, ööd ümbritsevas veerandtunnises värvidemängus.

Edgar Kase põrm sängitati tema sünnikodu lähedale – Ambla kirikuaeda.

Tekstikatked on Edgar Kase raamatust “See müstiline armastus”, 2002.