Lukashenko hirmuvalitsuse maa. See oli suuresti kõik, mida enamik Tartu üliõpilaste looduskaitseringi Valgevene-ekspeditsioonist osavõtjaid sellest maast enne sõitu teadis. Üheksa päeva kestnud käikudest, kohtumistest ja ettekannetest selgus aga selle maa kohta nii mõndagi huvitavat.

Valgevene pinnamood on suuremalt jaolt tasane. Põhilist vaheldust toovad vaatesse maa põhjaosa saarkõrgustike kuplid, seevastu lõuna pool võib täiesti tasasel Polesje (valgevene keeles Palesse) madalikul veeta väga üksluiseid tunde kas ainult põllu või metsa vahel kihutades. Looduse poolest on Valgevene huvitav üleminekumaa, mille põhja- ja idaosas laiuvad suured sood ja metsad ning maastikku rikastavad arvukad jõed. See ala on kui viimane boreaalne refuugium enne Kesk- ja Lääne-Euroopa kultuurmaid. Siin leidub mitmeid põhja- või idapoolse päritoluga linnuliike, kes on Eestis lausa haruldased, näiteks habekakk, madukotkas, suur-konnakotkas. Samas on Valgevene lõunaosa looduses juba stepimaastike ja -elustiku elemente, nagu kurvitsaline jämejalg ja liivastel kallastel elutsev sookilpkonn. Poolaga piirnevad Biaùowieýa metsad esindavad aga kunagist Lääne-Euroopale omast loodust, mille tunnusliigid olid piison, hirv ja metssiga.

Järvistu ja kõrgustik. Esimesena tervitas meid Valgevene järvistu oma liivaste kuplite, õunaaedade ja järvesilmadega, mida Valgevene loodususulised peavad pühapaikadeks. Nägime Valgevene suurimat järve Naratði (80 km²), mida ääristas peaaegu katkematu alevikorstnate ja suvilate rida. See piirkond on Ida-Euroopa tähtsaim linakasvatusala, kus tehtud riiet kasutavad ka Eesti luksusmööbli meistrid.

Peale järvistult lahkumist ronis meie buss taas kõrgemale: kuivale ja põllustatud Minski kõrgustikule. See on kõrgeim läbi Valgevene südame kulgevas saarkõrgustike ida-läänesuunalises jadas, mida tuntakse Valgevene kõrgustiku all. Siin asub ka Valgevene kõrgeim tipp Dzerþinski mägi [5].

Pidime sellelt mäelt suure pettumusega lahkuma. Valgevene kõrgeimast punktist avanev vaade piirdus endise sovhoosi õuega, kuna tipp ise asus seljandikul, mis ongi Minski kõrgustiku valdav pinnavorm. Vaatamisväärsuse rõhutamiseks oli “tippu” kuhjatud paari meetri kõrgune pinnaskoonus, mille leidmisega mahakantud põllutööriistade hunnikust nägime kurja vaeva. Tipu ümbruses ringi vaadates tundus, et see oli tähistatud vales kohas. Võib-olla selle tõttu lahknevad andmed punkti kõrguse kohta. Tippu asetatud kivile oli märgitud 345 meetrit üle merepinna, tunnustatud geograafid annavad kõrguseks 346 meetrit [3].

Palju rohkem tipu moodi oli naaberkõrgustiku Navagrudoki kõrgeim punkt Lossimägi, mis oli meie retke mõnusaim piknikukoht. Seda paika on ilmekalt kirjeldanud Eesti rännumeeste klassik Edgar Kant: “Gora Zamkovalt vaatavad vanad varemed alla, kaugele üle poolesaja kilomeetri avarduva silmapiiri, kuhu astangutena vajub Lida-maa, ja kus Neemeni ääres laiuvad ürgmetsad.”[1: 63] Paremini eo saagi seda öelda.

Ühisettevõte. Valgevene põldudel avanes nostalgiline pilt meie 1980. aastate ääretutest kolhoosipõldudest. Tihti diktaatoriks nimetatud Aleksander Lukaðenko ei ole pidanud võimalikuks maad erastada ja nii käisid sügisesed koristustööd ikka kolhoosi- ja sovhoosipõldudel. Need on küll ümber nimetatud “ühisettevõteteks”. Ka tööstuses moodustavad ühisettevõtted enamiku.

Ühes endises sovhoosis otsustas looduskaitseringi spontaanne seltskond ka maha hüpata ja tutvumise eesmärgil koristustöödel abi pakkuda. Sohvoos Komsomolets asus Minski kõrgustikul, samanimelisest linnast nelikümmend kilomeetrit õhtu pool.

Kohalikud kontoriametnikud tegid suured silmad: “Meie sovhoosi noori ei saa väevõimugagi põllule, kõik kaovad Minskisse. Nüüd Eestist tulevad appi! Kas teil omal siis kartul võetud? Tublid!” Esimees, kes oli päevinäinud Saksa autoga sovhoosi õuele vuranud, säilitas ilme, nagu oleks seitsekümmend keskpäevast abipakkujat seal kandis tavaline. Kohe juhatas ta meid linapõllule, kus meie töö oli aidata neljal sõduril linu hakkidesse panna. Alles hakke veoauto kasti loopides sai sõna “hoogtöö” õige sisu. [Foto 1]

Vestluses esimehega selgus, et kuigi riik ostab ettevõttelt kogu toodangu, tuleb tasu kuude kaupa oodata. Põllumaa erastamisele ei tasu sellegipoolest loota, kuna pole kedagi, kes hakkaks peremehena maad harima. Kõik vähegi jõukamad tegutsevad linnas. Valgevene põllumajandustoodangu maht on jäänud endiseks, kusjuures nisu, kartulit ja lina on hakatud märksa rohkem kasvatama.

Kui küsisime ühisettevõtte esimehe arvamust Venemaaga ühinemise kohta, oli reaktsioon selline: “Aga kuhu meil pääsu?!” Valgevene on parlamendi otsusel majanduslikult Venemaaga liidetud ja Vene kaupu oli lettidel vaat et rohkemgi kui omamaist toodangut.

Valgevene rahvas. Ühisettevõte oligi ainus koht, kus kuulsime valgevene keelt: muidugi mitte esimehe, vaid kartulikühveldajate suust. Valgevenelased on äravahetamiseni sarnased venelastega: niisama sõbralikud, temperamentsed ja viinalembesed. Tihti küsiti meilt, kas Valgevene tundub teistmoodi kui Venemaa. Mõistagi vastasime jaatavalt, kuigi ainuke märkimisväärne erinevus oli see, et Valgevenes ei ole sellist korralagedust nagu Venemaal. Kes sedagi teab.

Valgevenelasi on üha enam hakatud nimetama fiktiivseks rahvaks ja etniliseks jäänukiks [4]. Näiteks muusikapoodides või tänavanurgal kuulutusi silmitsedes jäi mõistatuseks, milline on valgevene, milline vene muusika. Veel 1980. aastatel teatasid etnograafid, et valgevene kultuuri kants, mis päästab rahva, on Valgevene küla. Surmahoobi sellele lootusele andis Tðernobõli katastroof, mis peaaegu lõpetas suurel maa-alal ühiskondliku suhtluse [2]. [Foto 2]

Minsk. Esimene mulje oli hingemattev: kõik on nii suur ja särav! Ei ühtki tavalise suurusega maja. Stalinistlikult pompoosne Minsk jättis puhta ja korras mulje. Isegi paneelelamurajoonid ületavad rõõmsuse, puhtuse ja originaalsuse poolest oma Tallinna vellesid.

Pealinn, mis on kodu 1,7 miljonile inimesele, paistis olevat jõukal järjel. Üllatusena oli harva näha Vene suurlinnade tavalist rahvariiet – sünkmusta nahkjopet. Minskilased käisid riides üsna tallinlaste moodi: omalaadselt ja värviliselt. Ja tüdrukudki olid ilusad.

Kuidas lõõgastub noor inimene Minskis, kui tööpäev lõpeb? Meie mõistes kohvikuid ja baare seal peaaegu polegi. On ainult räpased õllesaalid ja kallid stiilibaarid. Kummassegi Minski noori ei tõmba. Nii täituvad Minski kaunid pargid lõunapausidel ja tööpäeva lõpus õlut rüüpavate noortega. Õlu on ka kõige peenemas kostüümis neidude lemmikjook. Viimasel ajal eelistatakse Venemaa suurlinnades samuti viinale õlut. Minski tänavatelt jäid veel meelde Belarusi traktorid, mida kasutati kõikideks tänavakorrastustöödeks. Samuti veeti sinivalgete miilitsatraktoritega ära parkimiskorda rikkunud sõidukeid. Minski traktoritehase toodang ongi vist eestlastele tuntuim Valgevene kaubamärk, ühegi muu firma traktoreid Eestis nii palju ei osteta.

Polesje. Kui kohalike käest küsida, mis on Polesje, saab vastuseks: “On selline asi, et on suured metsad ja suured väljad vaheldumisi.” Nii muutus bussisõit sellel hiigeltasandikul aeg-ajalt isegi igavaks.

Polesje asustuse kirjeldamiseks anname taas sõna Edgar Kantile: “Külamehe elu-olu on Polesjes mitmeti isevärki. Väikestel põllulappidel pesitseb ta harvadel soosaartel, keset laiuvaid soolahkameid ja tihnikuid. Teid on harva ja needki on imehalvad haguteed, milledel liigelda on vaevaline ja aegaviitev. – On talunikke, kelle põllumaad on paisatud mitmele sookätikule ja needki lapid asuvad üksteisest eemal, kusagil soomülgastiku või tihniku taga. Et kündma minna, selleks võtab ta saha selga ja ajab härjad vee sees kohale. Kui “põllusaar” on kaugel “soomeres”, siis ehitab ta seal endale erakuelamu, senikauaks kui tööd on tehtud. Talvel, kui sood külmunud, veetakse vili koju.” [1: 66] Tavapärase pildi kõrval nägime ka tohutuid kuivendatud soid, kus nüüd künti põldu. Seal meenutas Polesje Hollandit.

Polesje pinnakate on peenike liiv ja löss. See on kõrrekollane tolm, mida tuulel ja veel on kerge ära kanda. Nii võisime Mazõri linna külje all pool päeva matkata mööda sügavaid jäärakuid ehk ovraage. Need on ajutise vooluvee uhutud kuristikud, tüüpilised stepi pinnavormid. Mazõri jäärakute nõlvad olid kinnistatud rangelt rõhtses reas istutatud mändidega, pervi pidasid aga maalilised kasesalud. [Foto 3]

Jõed. Väga oluline osa Valgevene loodusest on jõed. Neist suuremad – Dnepr ja Prõpjats (Pripjat) – on laiad tasandikujõed arvukate lisajõgede, meandrite ja ulatuslike luhtadega. Kuigi paljudes kohtades on jõgesid nii poldreid kui ka tamme rajades püütud suruda põllumajandusele sobivatesse raamidesse, on siiski veel arvukalt heas looduslikus seisundis jõgesid ning neist suuremate veerikkus on muljetavaldav. Nii võib Prõpjatsi jõe üleujutus kesta kokku kuni neli kuud aastas ning kevadine veetaseme tõus ulatuda 3,5–4 meetrini. Sellistel laialdaselt üleujutatud jõetasandikel võib kohata mitmeid mujal Euroopas haruldaseks jäänud kooslusi: luhasoid, tamme-lammimetsi ja muidugi ulatuslikke luhaniite. Luhtade niisked elupaigad on vähemalt kahe linnuliigi ülemaailmse tähtsusega võtmealad. Valgevene jõekallaste tarnastes luhasoodes elab koguni kuni 60 protsenti (umbes 3000 paari) tarna-roolinnu maailmaasurkonnast! Luhtadel pesitseb aga ligi kolm protsenti rohuneppide Euroopa asurkonnast. Seal jahivad oma saaki ka suur-konnakotkad ning need 150–200 paari moodustavad kokku ligi viisteist protsenti liigi kogupopulatsioonist Euroopas. Siin-seal majandatakse luhti veel traditsiooniliselt: hein niidetakse ja varutakse kuhjadesse. Ka võis kohati asulalähedastel luhtadel näha suuri vabalt peetavaid karju ning madalmuruseid karjamaid. Samas on aga ka Valgevenes hakanud luhtade kasutus kiirelt vähenema ning nende loodusväärtuste tulevik pole selge.

Meie lühikene retk päikeseloojangul Kesk-Prõpjatsi looduskaitsealale oli muljeterohke. Matk jõekaldal jättis unustamatu mälestuse ka siinsete kahepaiksete kirevast faunast: enamik meist kohtas esimest korda nii järvekonna kui ka rohe-kärnkonna, eksootilisemast lehekonnast ja punakõht-ungist rääkimata. [Foto 4]

Biaùowieýa. Polesje madaliku telge pidi läände liikudes jõudsime kunagistele Poola riigi aladele. Madaliku läänepoolseim ots kuulub praeguseni Poolale, olles riigi selgelt vaeseim osa. Polesje poolapärane nimi on Podlasie ja siin huvitas meid puðtða. Nii nimetavad poolakad Polesje ürgmetsi, millest kuulsaim on Biaùowieýa laas.

Põhimõtteliselt on need metsad selles üle saja tuhande hektari suuruses laamas kasvanud katkematult kogu jääajajärgse 11 000 aasta vältel. Kuid külastuskeskuse juures olev mets ei näi kuigi ürgne, pigem on tegemist tavalise kesk- ja vanemaealise rikka alusmetsaga männikuga. Millegipärast ei ole ka ühtegi õpperada, kus võiks tutvuda nii ainulaadse metsa pärisilmega. Ka piisoneid vabas looduses enamasti ei kohta. Ent neid uhkeid loomi võib näha kaitseala külastuskeskuse juures aedikus, kus nad elutsevad lageraiega kännustatud platsil ning manguvad läbi traataia külastajatelt leiba...

Roostes traattõkked Valgevene ja Poola piiril lahutavad mõlema riigi kolmesajapealisi karju. Kui muuseumis küsisime, kas piisonite sugulusristumise vältimiseks ei oleks vajalik lasta neil vabalt piiri ületada, saime vastuseks, et NATO ei luba aedu likvideerida. Ometi tundub, et 1950. aastatel rajatud piiritõkkeid on riigijuhtidel vaja pigem moraalse kaitsena lääne vabade mõtete eest kui piisonigeenide leviku kartuse tõttu. [Foto 5]

1.

Kant, Edgar 1999. Linnad ja maastikud. Ilmamaa, Tartu.
1.2.

Marples, David R. 1999. Belarus: A Denationalized Nation. Harwood Academic Publishers.
1.3.

Milkov, Fjodor; Gvozdetski, Nikolai 1980. NSV Liidu füüsiline geograafia. Valgus, Tallinn.
1.4.

Pragi, Udo 2002. Euroopa regionaalgeograafia. Loengukonspekti käsikiri Tartu ülikooli geograafia instituudis.
1.5.

Дементьева, Baлентина и др. (peд.) 1965. География Белоусии. "Bысшая школа", Mинск.

Jaan Pärn (1978) on geograafiaüliõpilane, Tartu üliõpilaste looduskaitseringi president.

Mati Kose (1970) on Eesti ornitoloogiaühingu looduskaitse-ekspert