2009/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2008/8
Kas Tunguusi plahvatus jbki mistatuseks?

Sajand tagasi, tpsemalt 1908. aasta 30. juuni hommikul kell 7 kohaliku aja jrgi toimus Siberis, Podkamennaja Tunguska je lheduses plahvatus, mis oma ainulaadsuse tttu on aastakmneid kitnud nii teadlaste kui ka huviliste meeli.

Iseranis salapraseks teeb Tunguusi plahvatuse asjaolu, et hoolimata vhemalt sadade inimeste jupingutustest pole plahvatusainesest ehk meteoorist siiani kegakatsutavaid jlgi leitud. Meteoor, pigem komeet kui asteroid, oli aga Maa atmosfri sisenemise ajal vga suur: teoreetiliste arvutuste jrgi oli tema lbimt 50100 meetrit ja mass ligikaudu 100 000 tonni. Sraste mtmetega klalised vivad Maale sattuda vaid korra kolmesaja kuni tuhande aasta vltel. Ent kui too sndmus oleks juhtunud kaheksa tundi varem vi hiljem, oleks see tabanud hoopis Phja-Ameerika vi Euroopa mnda tihedalt asustatud piirkonda.

Sndmuse salaprasus, ennekike aga see, et meteoriitsest ainesest pole midagi leitud, on ajendanud nii mnegi fantaasiavalda kuuluva kuulsusejanuse teooria tekke. Neid teooriaid on peaaegu niisama palju kui toona piirkonnas murdunud puid: niteks oletus, et must auk tungis lbi Maa; arvati ka, et tegu oli keravlgu, metaaniplahvatuse, antiainest koosneva meteoriidi plahvatuse vi isegi tuumakatsetusega. Fenomeni on seostatud koguni tulnukatega, kelle kosmoselaeva mootorid plahvatanud. Vi siis olevat tegu olnud tulnukate heateoga: nad hvitanud Siberile lheneva meteoori igel hetkel vlja tulistatud raketi abil.

Plisrahva evenkide arusaama jrgi laskus aga Maale suitsus ja leekides evengi vaimude kskija, jumal Agd, phjustades palju segadust. Seepeale kuulutasid amaanide kohe selle koha phaks paigaks, kuhu hauataguste judude hirmus minna ei tohtinud.

Jlgides nende, vaid he sajandi vltel vlja meldud Tunguusi-teooriate vrvikirevust, vib ette kujutada, millist mju on meteoriidiplahvatused, olgu siis atmosfris vi maapinnal, avaldanud erisuguste legendide, primuste ja kroonikate tekkele.



Lgid ja shvatused, tormituul ja tulekahjud. Podkamennaja Tunguska ja Kimtu je vahelises piirkonnas (vt. # 1) maapinnale lhenenud meteoori pealtngijaid ning plahvatuse tunnistajaid oli Siberis sadu. Kirjeldusi hakati koguma aga alles kahekmnendatel aastatel, mil Tartus sndinud Venemaa teaduste akadeemia meteoriitikakomitee teadlane Leonid Kulik (vt. # 3) korraldas mitu ekspeditsiooni Podkamennaja Tunguska jgikonda.

Kohalike elanike meenutused viitasid atmosfris toimunud plahvatusega kaasnevatele nhtustele: lklainele, kuumale tormituulele ning seismilistele lainetele. Sndmusele kige lhemal olnud evenkidest pdrakasvatajad mletasid tugevat vlgatust, lke meenutavaid hli, puude langemist ning tulekahju. nnekombel viibis enamik kohalikest elanikest tol hetkel oma jarangades vi piisavalt kaugel, mistttu sndmus piirdus vaid murtud luude ja mneks ajaks kaotatud knevimega, ent paraku sai surma vrdlemisi palju phjaptru.

Plahvatusele kige lhemal (65 km) asuvas Vanavara klas tundsid vljas viibinud inimesed kuuma lainet, millele jrgnes aknaid lhkuv lklaine. Keskmest kaugemal asunud tunnistajate tluste phjal on jutud jreldusele, et klaline saabus kagust (120130, arvates phjasuunast) tavaprasest teoreetilisest (45) mrksa madalama nurga all.

l vastu 1. juulit 1908 ja mni aeg hiljemgi mrgati peaaegu kogu Euraasias ebatavalisi atmosfrinhtusi: valgeid id, helendavaid hbedasi pilvi ning halo. Neid nhtusi ning ka magnetvljas registreeritud anomaaliat (juba tol ajal registreeriti Irkutskis pidevalt Maa magnetvlja komponentide tugevusi) seostatakse atmosfri lemiste kihtide tropo-, strato- ja mesosfriga. Meteoor hvis umbes 68 kilomeetri krgusel ja selle kigus vabanes eri hinnangutel 520 megatonni TNT-ekvivalendis energiat see vrdub 520 miljoni tonni trotli plahvatamisel vabaneva energiaga. Seega mjutas Tunguusi sndmus vrdlemisi suuresti atmosfri elektrilisi ja optilisi omadusi. Seda mistatuslikum on asjaolu, et maapinnalt pole siiani leitud htki meteoriiditkki.



Sndmust on proovitud ka matkida. Peale laborikatsetuste on Venemaa teaduste akadeemia teadlased ajakohaste vimaluste arvuti ja vastava tarkvara abil koostanud arvutianimatsiooni Tunguusi sndmusega seostatava kosmilise keha liikumise ning ainese hajumise kohta atmosfris (vt. # 4) [4]. Selle phjal on nha, et 68 kilomeetri krgusel on meteoor suurenenud rhu tttu tielikult pihustunud kuuma hu ja meteoorse materjali seguks. Pilve liikumiskiirus pidurdus oluliselt vrreldes atmosfri sisenemise kiirusega (keskmine 20 km/s, minimaalne ja maksimaalne vimalik on vastavalt 11,2 ja 78,2 km/s). Ajal, mil lklained juavad maapinnale, on ainese lbitud atmosfriosa (jlg) hakanud vaakumis kuuma ja gravitatsiooniliselt kergemat ainest tagasi lespoole tirima. Pihustunud meteoorainest aitas lespoole kergitada ka maapinnalt tagasi prkunud lklaine. Modelleerimise tulemusel vidavad teadlased, et sndmuspaigale ei judnud tkikestki algset materjali, vaid see kandus pihustunult atmosfri kaudu kuni tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ainese levik atmosfris selgitab ka eelmainitud ebatavalisi atmosfrinhtusi.



Esimesena asus asja kallale Leonid Kulik. Toona ja praegusajalgi on raske uskuda, et nii suur sndmus ei ole jtnud kindlaid testusmaterjale. Juba aastakmneid on Tunguusi plahvatuse piirkonnas, mda Kuliku radu, kinud paljud kuulsuseihalejad uurijad ning seiklejad, kaasas labidas, metalliotsija, vits, puur, magnetomeeter vi seismiline aparatuur; on olnud ka selliseid, kes asunud otsima pelgalt naiivse lootusega pimedale nnele.

Kui Leonid Kulik aastal 1927 teist korda (esimene 1921.1922. aasta ekspeditsioon oli lppenud rahapuudusel) ekspeditsiooni ette vttis, judis ta murrualani, kus langenud puud lebasid ksteise krval, kigil ladvad ala piiri poole [5]. Jrgneva nelja (kuni 1939. aastani) ekspeditsiooni kigus uuris ta sndmuskohta iseranis phjalikult: puurides, kaevates, kaardistades ning pildistades (vt. # 5). Mnedest ekspeditsioonikirjeldustest vib lugeda, et Kulik oli keeruka iseloomuga ning raske t tttu ei osalenud kski tema kaasttajatest enamal kui hel ekspeditsioonil. Vlitde kigus ning ortofotode abil kaardistati kogu murruala piir ja murdunud puude suunad. Selgus, et ala pindala ulatus 2150 ruutkilomeetrini ning oli liblikat meenutava kujuga (vt. # 6). Selle keskosas olid puud psti jnud, kuid kaotanud kik oma oksad, mistttu neid hakati kutsuma telegraafipostideks. Kohta koordinaatidega 60 53' 09" pl ja 101 53' 40" ip peetaksegi Tunguusi sndmuse keskmeks, kuna seal oli maapinnale saabuv lklaine peaaegu vertikaalne. lejnud alal paiknesid murtud puude ladvad korrapraselt, suunatud keskmest eemale, kusjuures tvede suund olenes mnevrra reljeefivormidest.

1950.1960. aastatel korjati sndmuskohalt mningad imepisikesed magnetilised terad ehk sfrulid, millest heksa judsid mingil moel Ameerika hendriikidesse. Ndisaegsed analsimeetodid nitasid aga, et sfrulid koosnesid puhtast rauast raudfosfaadi lisandiga, olles seega inimtekkelised. Pisut olulisemat teavet vivad sisaldada vahetult meteoori saabumistee alt, keskmest sadakonna kilomeetri kauguselt avastatud sfrulid: saja aasta vanusest turbakihist leiti hiljuti ligikaudu 30 mikromeetri suurused sfrulid. Paraku pole neid siiani keemiliselt analsitud.



Vaidlused Teko jrve pritolu le. Tunguusi sndmuse keskmest pisut le kaheksa kilomeetri kaugusel loodes asub salaprase tekkega Teko jrv. Idee, et see veekogu on plahvatustekkeline, prineb 1960. aastatest. Arvatakse, et jrve teke on seotud meteoori langemisega Maale: mni meteoori suurem fragment vis edukalt lbida atmosfri ning juda maapinnale. Teko jrv on pealtvaates pisut elliptiline ja batmeetriliselt koonusja kujuga, sgavus kuni 45 meetrit (# 8), ent tavaliselt on jrved selles piirkonnas lameda phjaga.

Viimastel aastatel on knealust jrve hoolega uurinud Bologna likooli teadlased: nad on teinud jrvel seismilisi mtmisi ja kogunud phjasetteid. htlasi on nad uurinud vanu kaarte, mille phjal tuli ilmsiks, et enne 1928. aastat trkitud kaartidel Teko jrve ei ole. Seismilistele andmetele toetudes selgus aga, et meteoor vib ikka veel jrve phjas lebada. Jrgmisel aastal ongi itaallastel kavas teha sgavpuurimine seismilise anomaalia asukohas, et tpsustada jrve pritolu.

Seniste tde phjal on Bologna likooli uurimisrhm samuti jreldanud, et jrv on plahvatustekkeline. Seda arvamust hakati aga ka kohe gedalt kritiseerima [1]. Nimelt kehtivad kraatristruktuuri meteoriitse plahvatuspritolu testamisel omad reeglid: et veekogu srast teket teaduslikult vita, on vaja kindlaid vaatlustulemusi vi meteoriidifragmentide leide, kuid muude lgimoonde jlgede (niteks suurel rhul tekkinud mineraalid, lgikoonused, kvartsi planaarne lhestumine), plahvatuse kigus tekkinud kivimite (bretad, sulakivimid), topograafiliste jlgede (mar svik, vall) vi geofsikaliste (magnetiline, elektriline vi raskusju anomaalia) ning geokeemiliste (plaatina rhma elementide suurenenud sisaldus) nitajate puhul on nutav, et neist vhemalt kaks oleksid korraga olemas. Teko jrve uuringute tulemused pole aga piisavad, et selle plahvatustekkelises pritolus saaks kindel olla. Teoreetiliselt on vimalik, et tkk ainest (lbimduga umbes 40 meetrit, maandudes kiirusega kilomeeter sekundis) ji atmosfrsel plahvatusel alles ja judis maapinnale. Kuid isegi vga vikese kiiruse puhul oleks suur osa Teko jrve sisemusest prinevat materjali vlja paiskunud. Paraku ei ole sellest materjalist ega kraatrivallist jlgi leitud. Enamgi veel: veekogu serval asuvate puude vanus kndib le saja aasta, jrve meteoriitse tekke korral oleks lklaine tttu need puud kindlasti murdunud vi mattunud vlja paisatud materjali alla. Vljapaiskematerjali puudumist phjendatakse omakorda sellega, et pehme pinnas on neelanud meteoori energia.



On selge, et miski pole selge. Tunguusi sndmusest on ndseks mdunud sajand, kuid hoolimata paljude uurijate jupingutustest pole ikkagi veel rahuldava lahenduseni jutud. Lhitulevikus ilmselt ei jutagi teprase kirjelduseni. hte meelt ollakse kummatigi vaid selles, et taevane oht on olemas ja inimkonna vimuses ei ole meetodit, millega katastroofilisi kokkuprkeid vltida; pealegi on kokkuprked Maa geoloogilises ajaloos tavalised protsessid. Seega vib Maad tulevikus tabada samalaadne sndmus, mille tttu vivad mned, paljud vi isegi kik liigid hvida. Juhtimaks krvale seda laadi ohte, planeeritakse esimesi samme teha asteroidi Apophis ohu tttu: 13. aprillil 2029 mdub see 270 meetri suurune asteroid Maast vaid 38 000 km kauguselt. (Apophis on Egiptuse mtoloogias kirjeldatud kurjuse, pimeduse ja kaose deemoni kreekakeelne vaste.) Praeguste arvutuste jrgi on Apophise ja Maa kokkuprke imevike vimalus aastal 2036, mil asteroid on oma jrgmisel ringil.



1. Collins, Gareth et al. 2008. Evidence that Lake Cheko is not an impact crater. Terra Nova, Volume 20, Issue 2: 165168.

2. Gasperini, Luca et al. 2007. A possible impact crater for the 1908 Tunguska Event. Terra Nova, Volume 19, Issue 4: 245251.

3. Longo, Giuseppe et al. 2005. A new unified catalogue and a new map of the 1908 tree fall in the site of the Tunguska Cosmic Body explosion. Asteroid-comet Hazard-2005. Institute of Applied Astronomy of the Russian Academy of Sciences, St. Petersburg, Russia: 222225.

4. Shuvalov, Valery V.; Artemieva, Natalia A. 2002. Numerical modelling of Tunguska-like impacts. Planetary & Space Science, Volume 50: 181192.

5. Vronski, Boriss 1994. Tunguusi katastroofi lugu. Olion. Tallinn.



Jri Plado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet