Jälle on saanud kauniks kombeks nimetada röövkapitalistlikku vabamajandust halvustavalt “sotsiaaldarvinismiks”. Räägitakse, et ühiskonnas toimub julm olelusvõitlus nagu looduseski, kus ellu jäävad vaid tugevaimad, ja nii edasi. Selle vastand oleks läbinisti altruistlik ühiskonnakord, kus kõigil on hea elada, sest iga inimese eest hoolitsetakse kenasti. Nagu kommunismis, mis meile veel hiljuti horisondil terendas.

Darvinism kui õpetus eluslooduse arenemisest ehk evolutsioonist pole tegelikult nii ühekülgne. Nimetuse sai ta Charles Darwini (1809–1882), õpetatud teoloogi ja iseõppinud loodusteadlase järgi; oma teooria alused avaldas Darwin aastal 1858. Teooria põhimõte on lihtne: looduses käib kogu aeg ja paratamatult olelusvõitlus, mille tõttu saab enamik isendeid varakult hukka, eelkõige kehvemad, vähem eluks kohased, ning üksnes kõige tugevamad läbi põlvkondade jäävad püsima. Olgu siis “süüdi” külm või kuum, nälg või vaenlased, või hoopis oma liigikaaslased. Niisama, nagu tõuaretaja oma karja valib, valib Emake Loodus kõigi elusolendite seast sobivamaid isendeid. Meeldib see meile või ei, aga me kõik peame kord surema – kes varem, kes hiljem.

On üks oluline nõks selles loodusliku valiku teoorias. Tihtipeale arvatakse, et see rõhutab tugevamate halastamatut vägivalda nõrgemate kallal. Kujutagem aga ette mingit vägevat koletist, kes kõik võistlejad ära hävitab ja üksi maailma valitsema jääb. Kui kauaks? Tuleb surm ja viib temagi ära. Aga pärast surma saab edasi kesta ainult oma järglastes, kes kannavad edasi vanemate pärilikkusainet (inimeste puhul ka õpitud teadmisi ja kombeid). Darvinistlikus olelusvõitluses ei ole edukaimad mitte need loomad või taimed, kes lihtsalt teisi hävitavad või kõrvale tõrjuvad, vaid need, kes suudavad rohkem järglasi anda ja kelle järglastest rohkem üles kasvab. Selle nimel tasub ka teistega koos tegutseda ja neid aidata. Selleks on looduses “leiutatud” perekond, lõimetishoole, kooselu karjas või ühiskonnas koos valitsemis- ja alluvussuhetega, sümbioos. Alati ei peagi ise omataolisi järglasi tegema – näiteks mesilaste ja sipelgate töölised usaldavad paljunemise oma lihaste õdede hulgast valitud spetsialistile ja poputavad toda igati. Looduses leidub lõpmatu hulk kooselu ja vastastikuse abistamise viise nii liigikaaslaste kui ka eri liikide vahel, et sigimist edendada: võtame kas või õite tolmeldamise putukate abil. Eks ole ka koduloomade ja põlluviljade pidamine üks selline vigur, mis nii nondel kui ka inimesel üheskoos “metsiku” looduse kulul laiutada laseb. Looduses ja ka ühiskonnas näeme võitluse kõrval kõikjal sugulaste ja liitlaste abistamist ehk altruismi, isegi eneseohverdust – ikka selleks, et maad omaenda lastega täita. Selle koha pealt on ligimesearmastus vaid üks kaval olelusvõitluse võte.

Nüüd siis “sotsiaaldarvinismist”. Kas rikkad ja ilusad ikka on darvinistlikus mõttes edukad? Nad on kogunud teistest rohkem vara, neil on rohkem asju ja lõbustusi. Neil on maja(d) ja auto(d) ja tõukoer või -kass, mõnikord ka üks hoolega hoitud ja hoolitsetud laps. Igas järgmises põlvkonnas on nende geenide kandjaid üha vähem. Seevastu tagasihoidlikumates peredes, kellel pole õnnestunud või kes pole viitsinudki rikkust taga ajada, on keskeltläbi ikka mitu last. Nende järeltulijaid on järgmises põlvkonnas rohkem kui vanemaid; paljud kasvavad suureks ja mõni täiendab ka rikaste muidu kahanevaid ridu. Samamoodi kui perekonnad, erinevad üksteisest ka rikkad ja vaesed riigid või rahvused. Kummad on siis darvinistlikus mõttes edukamad: kas järjekindlalt hääbuvad rikkad või paljunevad vaesed? Sigimisest loobunud (olgugi rikkad) suguvõsad, rahvad ja riigid kaovad, aga lasterohked kasvavad ja arenevad edasi – see on looduslik valik inimkonnas! Ebavõrdsus ja vägivald on iseasi, see kuulub paratamatult iga ühiskondliku süsteemi juurde, kus rohkem, kus vähem, aga ega see pole olelusvõitlus darvinistlikus mõttes. Ühiskonnas tuleb inimene, ülekohtust hoolimata, ikkagi paremini toime ja tunneb end paremini kui üksikul saarel või üksikvangistuses. Paljunemisest rääkimata. Ei ta muidu ühiskonnas elaks.

Kõige rohkem tigedust Darwini vastu on tekitanud see osa tema õpetusest, mille järgi inimene polegi Jumala näo järgi savist voolitud ja erandkorras hinge saanud üliolend. On hoopis osa elusloodusest, üks ahviliste liik. Päris loomulikul teel, veidi teistmoodi esivanematest arenenud nagu muudki loomaliigid. Suure osa ilmarahva jaoks on see jõle jumalateotus. Muidu kõrgesti haritud USA-s on darvinismi õpetamine olnud mõne osariigi koolides keelatud ja tõenäoliselt on seda paiguti veel praegugi. Eks ole ju uhke tunda end Jumala seatud looduse kroonina ja Tema enda näolisena. Seevastu ahvid on inetud, lausa inimese karikatuurid – sest nad on nii inimese moodi.

Kui mõni väidab, et inimene põlvneb ahvist, siis võib kohe kiuslikult küsida: millisest? Ahve elab ilmas kümneid liike, nii sabaga kui ka sabata, aga inimese eellast nende seast ei leia päris kindlasti. Inimestel ja tänapäeva inimahvidel olid minevikus ühised esivanemad, aga need on väga ammu välja surnud. Kaasinimeste lohutuseks võib nentida, et meie liiki eristab kõigist muudest loomadest, ka kaasahvidest, üliarenenud vaimne tegevus ehk mõistus. Mõistuse abil oleme suutnud oma elu nii mugavaks teha, et jääb aega muude sekelduste kõrval ka elu mõtte ja igaviku üle arutleda. Võib-olla on meie esivanemate inimesteks saamisel tõepoolest Jumala käsi mängus olnud – ei Jumala olemasolu ega olematust saa tõestada –, aga siis ikka tasa ja targu. Mitte ühe päevaga, nagu muistsed semiidid oma toonaste teadmiste tasemel ette kujutasid ja hiljem Raamatusse kirja panid. Milleks küll Jumalal sellist jumalavallatut ja aina pahandusi tegevat olendit tarvis oli? Issanda teod on äraarvamatud.

Suvel jalgsi või jalgrattaga maanteel liikudes leiab alatihti tõendeid inimsoo ahviliku olemuse kohta. Teatavasti matavad koer, kass ja paljud muudki targemad maismaaloomad oma väljaheited maha või jätavad kindlasse kohta. Söömast üle jäänud kondid ka. Maa peal tuleb ju tihti samu radu käia, ja kes siis ikka tahaks omaenda kaka sisse astuda. Ahvidel on teisiti. Nemad elavad enamasti puuvõrades; kõik, mis suu juurest või taguotsast pudeneb, kaob silmapilk kuhugi alumisele tasandile, ahvide jaoks olematusse. Kui inimene omil jalul maad pidi kõnnib, on ta enamasti päris ontlik olend, kes vaatab nii jalge ette kui ka selja taha. Aga niipea, kui pääseb sõitma autos või laeval, lööb välja esivanemate ahvilik pärand: mis üle parda, seda pole enam olemas! Seepärast ehivadki teeveeri tühjad Marlboro pakid, Bonaqua pudelid ja õllepurgid. Mereheidiski koosneb peale adru veel rohkest plastist. Süüdi on ikka see vana Darwin.