2008/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/12
Soojad talved on hljestele saatuslikud

Mistmaks kliimamuutuste mju meie lhimbruse hljestele on oluline ja otstarbekas tagasi vaadata nende omapraste elukate pritolule.

Mereimetajate teke sai tenoliselt alguse troopilistel aladel, kus soe vesi vimaldas hljeste ja vaalade eellastel kohaneda uudse keskkonnaga. Miljonite aastate jooksul on eri esivanematest vlja kujunenud mitu, praegu eluviisilt ja isegi vliselt sna sarnast veeloomade rhma, kellel leidub maismaal sugulasi karude, saarmaste, veiste, elevantide ning jehobude seas.

Lbi aegade on sellest mitmekesisest eellaskonnast kujunenud liigid kohastunud uut elukeskkonda paremini tundma. Toitumisretked on esialgsetest elupaikadest jgedes vi kaldarses vees viinud avaookeani avarustele ja sgavustesse. Vees liikuda on mneti mrksa lihtsam kui kulgeda kva pinda mda ja sestap avastasid mereimetajad paremad toidulauad kerge vaevaga. Aegade vltel kadus vaalaliste eellastel igasugune vajadus kuiva maa jrele, hljeste esivanemad prdusid kvale pinnale vaid aeg-ajalt, et sigida ja puhata.

Peaaegu kaaluta olek vees vimaldas loomade kehamtmetel suureneda ja kujunes vlja nahaalune rasvakiht, mis annab kehale voolujoonelise kuju ning hoiab hsti sooja. Suuremad ja rasvasemad loomad pelgavad vhem klma ja peagi avastati arktilised mered, kus toidulaud on rikkalik ning konkurente karmide keskkonnaolude tttu vhe.

Valdavalt rndavad vaalad praegugi aasta lbi soojade troopiliste ja klmade arktiliste vete vahel, sest sigimiseks ei ole neil enam kuiva maad enam tarvis. Seevastu hljeste enamik on psivalt kolinud aladele, kus talviti klmuv meri klbab kvaks aluseks, kuhu snnitada pojad. Paljud hlgeliigid veedavad elu, katsumata kordagi kivi, sest merej on oma retu ulatusega hea pelgupaik maismaakiskjate eest ning igal aastal uuesti tekkiva klma alusena vaba paljudest pinnases peituvatest haigusetekitajatest. Seetttu on mistetav, et enamik tnapeva prishlgeid (Phocidae) elab suurte laiuskraadide klmuvates meredes. Kll pole sinna ilmselt kunagi judnud nende rgseim vorm munkhlged, kes asustavad Vahemere koopaid ja Vaikse ookeani palmisaari.


Meie Lnemeres elavad kolm hlgeliiki on eeskujulikult jaotunud le laia kohastumise skaala. Phjapoolseim viigerhljes on teline pagofiil ehk jlemb, kes oma pojadki peidab jvljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhljes kuulub nndanimetatud servaelupaikade liikide hulka, kes ldjuhul eelistavad kindlasti jd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lunapoolseim, Eestisse pigem eksiklalisena sattuv randal on selline hljes, kes on oma arengus jvljadelt soojematesse oludesse tagasi prdumas. Randali pojad nimelt snnivad suvisel ajal rannale, kuid emasas on nad siiski arktilistele hljestele omases valges titekarvas, mis enne sndi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu.


Kahe meie hlgeliigi elus mngivad klmad talved vga olulist rolli. Viigril nnestub poeg edukalt les kasvatada, kui merej psib poolteist kuud ja lumevaalud jl on piisavalt paksud, et koopaid kaevata. J kadudes tmmatakse alus hlgepoja alt ning varajane vette siirdumine ei vimalda tisvrtuslikult elu alustada. Hlgepoeg peab ngema tavaprasest hulga enam vaeva, et ppida kalastama ja koguda jrgmiseks talveks kllaldased varud. Hallhlgele on jvli eelistatud ja kindlalt parem sigimispaik, kui vtta arvesse poegade tervist ning iseseisva elu alustamiseks vajalikke tagavarasid. Maismaal saavad nad kll hakkama, kuid vrreldes jvljadel lapseplve nautinud liigikaaslastega on emalt saadud energiavarud kesisemad ning sedavrd on neil ka viksemad vljavaated ellu jda ja jrglasi saada.

Lnemere ja teiste suletud veekogude hljestele on kliimamuutus sedajagu raskem katsumus, et nad on oma jrvede ja merede vangid. Kui kliima soojenemine ei peatu, ennustavad Soome juuringud Lnemerele sajandi lpuks vaid mnendalast jkatet ja sedagi mitte igal aastal. Kui niteks Phja-Jmere hljestele jb ehk vimalus otsida jd avaookeanilt, hljates oma ndseks vlja kujunenud asualad, siis maismaaga mbritsetud jtuvate merede ja jrvede hljestel pole kusagile siirduda.

Vhene jkate surub hlged rannikule, kus nad satuvad maismaal elavate kiskjate rvretkede ulatusse, lumevaestel talvedel kukuvad kokku viigrite pesakoopad ning kotkad ja rebased maiustavad kaitsetute hlgepoegadega. Sraseid koloogilisi lkse olen ninud tnavu kevadel Prnu lahel, kus merikotkad ja rebased vheselt jlt enamiku Eestis sndinud viigripoegi nneks vtsid. Ka Kaspial olid poegivad kaspia hlged mullu kevadel surutud ranna rde, kus ebatavalisi olusid olid ra kasutamas sajad kotkad, aakalite ja huntide karjad. Saimaa ja laadoga hlge lumepesi seirates on mu kolleegid ninud viimastel aastatel rohkem kiskjate rsteretkede jlgi kui varem.

Need lksud ei ole ka paraku looduslikult isetaanduvad, nagu eeldab klassikaline ettekujutus kiskja-saaklooma suhtest. Nimelt on hljes kotkastele ja koerlastele juhuslik talvetoit, seetttu ei piira hljeste arvukuse vhenemine oluliselt kiskjate arvukust. Aastate edenedes muutuvad halvad olud asurkondadele aina koormavamaks: puudust kannatavate vi ra sdud jrglaste osahulk kasvab ning vananevad vetevalla rahvad ei suuda end enam taastoota.

Olen kuulnud arvamusi, et eks loomad ole kavalad ja kohanemisvimelised, kllap leiavad endale muutuvas keskkonnas uusi vimalusi. Ma ei ole sellega pri: et meres ellu jda, peavad valikud olema vga peenelt hlestatud. Keskkonna esitatud nuded on vga karmid ja ruumi katsetada on hljestel vga vhe. Nii vtab kohastumine muutunud keskkonnaga aega kmneid plvkondi ehk, arvestades hljeste eluiga, vhemalt sadu aastaid. Seda aega ei ole Euraasia sisevete hljeste ngitud ja madalseisus asurkondadele sna ilmselt antud. Tuleviku saab tagada pigem pakane ja talvised tuisud ning inimeste pd vltida hljeste surma nii palju kui vimalik.



Mart Jssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet