Roohabekatega puutusin esimest korda kokku aastaid tagasi ühel talvel, kui tulin suusatades Matsalust Penijõele ning Kasari kaldal kuulsin äkki mingit tiksumist. Lähemal uurimisel avanes pilt väikestest üsna julgetest lindudest, kes kaldaroos edasi-tagasi lendasid ja omapäraselt suhtlesid. Seetõttu muutus retk plaanitust pikemaks, aga ka huvitavamaks, sest oli ju tarvis neid veel ja veel otsida ning kuulata, kas kusagilt ei kosta muidki põnevaid hääli.

Edaspidi olen kohanud „habemega tihaseid” linnuloendustel Matsalu lahe rannikulõugaste rootukkades, kus nad kindlalt oma piirkondades paigal püsivad – mingile alale jõudes loodad neid juba trehvata. Samasugune on ka selle pildi saamislugu: Tauksi saare lõunakallast kattev hiiglaslik roolaam sopistub ühel kohal sügavamalt sisse ja seal leiab alati mõned roohabekad tegutsemas. See isaslind ongi pildistatud tänavu mai lõpul sealsamas. Hoolikalt vaadates tundub, et tal on isegi rõngas paremas jalas.

Pildistanud olen kaheksa-üheksa aastat, seejuures viimased neli aastat Canoni peegelkaameratega. Enne seda üritasin linde jäädvustada ka „seebikarbi” ja vaatlustoru ühendamise teel kombineeritud seadeldisega. Kuid seda oli raske püstitada ja käsitseda ning tulemused polnud tihti meeltmööda, nõnda ei jäänudki muud üle kui investeerida peegelkaamerasse.

Tavaliselt on mu kaamera ees Canoni 300 millimeetrine teleobjektiiv. Lemmikuteks on kujunenud linnud. Meeleldi jäädvustan ka muud põnevat, mis jalgu jääb. Viimasel ajal on mulle hakanud huvi pakkuma näiteks maastiku pildistamine teleobjektiiviga.