2009/2



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 2009/2
Kuidas luteri kirik suhtub Darwini evolutsiooniteooriasse?

Samamoodi nagu Einsteini relatiivsusteooriasse. Või superstringiteooriasse. Kirik on leppinud, et teadused on täiskasvanud lapsed, kes elavad oma elu ja kelle tegude eest ei vastuta enam eostajad. Küll omad vitsad peksavad, nagu see on sündinud inimtõu parandamise projektidega, olgu sotsiaaldarvinism, eugeenika või (lähitulevikus) tehnogeneetika.

Et luteri kirik kui organisatsioon ei pea vajalikuks suhtuda, ei tähenda, et seda ei teeks teoloogid. Näiteks Uku Masing oli äge Calvini ja Darwini vastane, kes manas “kaldarvinismi”. Max Weber on näidanud, kuidas protestantlik, s.t. kalvinistlik eetika sünnitas kapitalismi. Puritaanide arvates tähendas jõukus ja laste hulk äravalitust. Sobival hetkel võttis predestineerija rolli üle ebaisikuline, kelle vastu ei ole võimalik vaielda! Nature, kes teeb Natural selection’i. Inimkond areneb loomulikul teel, sama printsiibi järgi, nagu looduslik valik kujundab mis tahes liiki.

On sümptomaatiline, et loodusliku valiku printsiip kerkis esile Inglismaal, kus oli olemas kontseptsiooni ühiskondlikuks aktsepteerimiseks vajalik eeltingimus: individualistlik ja egotistlik mentaliteet. Selles printsiibis avaldus täiuslikult “ahnusefilosoofia”, kapitalistlik eetika ja manchesterlik poliitökonoomia. Loodusteaduste praktilised rakendused ehk tehnikateadused olid juba mõnda aega tööstusrevolutsiooni teenistuses, evolutsiooniteooria andis kapitalismile ka ideoloogia. Ühelgi ühiskonnakorral pole oma olemasolu õigustamiseks paremat argumenti kui vastavus loodusseadustele. Malthuse teooria, nii armutu kui ta ka oli, mõistes vaesed nälgima, nägi ühiskasu isiklikest huvidest ülemana. Darwini vaatepunkt oli lihtsam ja halastamatum: evolutsioonil pole ühiskasu, loeb ainult isiklik huvi. Looduses pole heategevust.

Kui tagasi vaadata, võib konstrukti “Darwini evolutsiooniteooria” käsitada kirvesupina. Jah, Darwinil on 19. sajandi teadusloos oma koht Spenceri, Huxley ja Haeckeli kõrval, aga tema enda teooriast on üpris pisut alles jäänud. Steve Jones tunnistab, et ei ole kunagi kohanud bioloogiatudengit, kes oleks lugenud „Liikide tekkimist“. Isegi teadlased, olles (või arvates olevat) tuttavad selle sisuga, kalduvad pidama raamatu lugemist pigem erandiks kui kohuseks. Seda kõrgviktoriaanlikus pateetilises stiilis teost loevad humanitaarainete üliõpilased, sest see on osa nii filosoofia ajaloo kui ka inglise kirjandusloo kursusest.



Toomas Paul, teoloogiadoktor
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012