Nii väike! Sellist pettunud hüüdu on kuulnud ilmselt kõik õpetajad, kes on õpilastele rabas näidanud ümaralehist huulheina. Piltidel on huulhein imeilus kastepiiskadena sätendavate õietaoliste lehtedega salapärane taim, kuid rabas on ta vaevu märgatav, sulab punakate turbasammaldega ühte – kui on keskendutud jõhvikate korjamisele, võib ta kahe silma vahele jääda. Putuktoiduline, vahel ka lihasööjaks nimetatud taim peaks ju olema palju suurem – keda säärane kribu siis püüda saab!

Huulheina ladinakeelne nimetus Drosera tuleneb kreeka keelest: droseros tähendab kastet või midagi vesist. Nimi on tabav, sest huulheina lehti hõredalt katvad karvad tipnevad limatilgaga, mis takistab lehele laskunud putukaid lahkumast – see limatilk meenutab kastepiiska.

Justkui juhindudes ütlusest „Parem varblane peos kui tuvi katusel“ püüab huulhein üliedukalt tillukesi, millimeetriveerandiku suurusi kahetiivalisi ning sõna otseses mõttes ei liiguta karvagi, kui tema lehest kõnnib üle sipelgas, kelle püüdmisele ja seedimisele peaks ülearu palju energiat kulutama.

Loomulikult pole see teadlik valik, vaid evolutsiooni jooksul välja kujunenud moodus, mis tagab parima paljunemisvõimaluse. Kleepnõrega karvad – tentaaklid – on erilise ehituse ja talitlusega, mis võimaldab neil ärrituse vastu võtta, lehe teistele osadele edasi anda ning painduda koos kinnipüütud putukaga lehe keskosale lähemale. Seepärast hoiab putukat lehel kinni just nii palju tentaakleid, kui tema suuruse jaoks tarvis.

Seda, et putukad jäävad huulheina lehele kinni, märgati juba väga ammu. Kaheksateistkümnenda sajandi teisel poolel oletati esimest korda, et on taimi, kes suudavad loomsetest kudedest lisatoitaineid hankida. Valgustusajal tegutsenud prantsuse filosoof Denis Diderot kasutas esimesena taime kohta mõistet „lihasööja”. Huulheina putuktoidulisuse pani esmalt kirja Bremeni arst A. W. Roth 1782. aastal. Ta pani tähele, et lehti katvad karvad reageerivad putuka puudutusele, ning oletas, et taim kasutab „loomseid mahlu” toitumisel ja kasvuks.

Huulheina ja ka teisi putuktoidulisi taimi on enim uurinud Charles Darwin. Ta oli väga põhjalik: selleks et ilmutada 1875. aastal raamat „Insectivorous Plants“ (“Putuktoidulised taimed”) eelnes viisteist aastat uurimistööd.

Charles Darwin on kirjutanud: „Suvel 1860 puhkasin Hartfieldi ümbruses, kus kaks Drosera liiki väga sageli ette tulevad. Seal märkasin, et lehed olid arvukalt putukaid kinni püüdnud. Ma võtsin mõned taimed koju kaasa, ja kui ma neile putukaid andsin, nägin ma tentaaklite liikumist. See viis mind mõttele, et putukaid püütakse tõenäoliselt mingil erilisel otstarbel. Õnneks tuli mul mõte teha otsustav katse: nimelt paigutada teatav arv lehti mitmesuguse tihedusega lämmastikuga ja lämmastikuta vedelikesse. Kohe, kui ma märkasin, et esimesed tingisid energilisi liigutusi, sai mulle selgeks, et siin avaneb uus tore tegevusala edasisteks uuringuteks.” [1, 2]

Uus tegevusala ja ennekõike huulhein köitis teda tõesti pikka aega ning jäägitult: putuktoidulistest taimedest raamatut kirjutades olevat ta väitnud, et „praegu huvitab Drosera mind rohkem kui kõikide liikide põlvnemine maakeral”.

Charles Darwin toitis huulheinu mitmesuguste tahkete ja vedelate ainetega, sealhulgas toiduainete, soolade ja isegi mürkidega, ning uuris, millistele neist tentaaklid reageerisid. Ta leidis, et kõige kiiremini, tugevamalt ja pikemat aega vastas huulhein neile ainetele, mis sisaldasid lämmastikku. Muna, juust, inimese uriin ja kobramürk sobisid taimele hästi, suhkur, tärklis ja oliiviõli ei avaldanud aga mingit toimet.

Katsed olid põhjalikud, katseolusid püüti hoida võimalikult ühetaolistena. Huulheina näärmekarvad paindusid märksa kauemaks, kui tegemist oli lämmastikku sisaldavate ainetega. Kui tentaakleid puudutati kivi- või puutükikesega, võisid need vahel hetkeks reageerida, kuid enamasti tegi huulhein söödaval ja söödamatul eksimatult vahet.

Selgitanud, mis aineid huulhein lisatoitaineks vajab, uuris Charles Darwin, kui suurte koguste puhul avaldab taim vastutoimet ning millistel tingimustel on reaktsioon tugevam. Ilmnes, et tentaaklid paindusid kiiremini siis, kui tegemist oli järjestikuste nõrkade puudutustega, mis vastasid väikese putuka käitumisele lehel. Taim on väga tundlik: reaktsiooni kutsus esile juba 0,000822 mg kaaluv juuksekarvatükike, samuti äärmiselt väikese ammooniumisisaldusega lahus.

Charles Darwini üksikasjalikud ja täpsed uuringud panid aluse meie nüüdisaegsetele teadmistele putuktoidulistest taimedest. Tema raamat on siiani kõige põhjalikum teos, mis neist omapärastest taimedest on kirjutatud. Huvi korral võib selle leida internetist [2].

Innuka uurimistöö järeldus, et taimed võivad ärritusele vastata hapet ja ensüüme sisaldava vedeliku eritamisega ning kanda erutust rakust rakku, oli silmapaistev avastus. See näitas, et taimed ja loomad sarnanevad rohkem, kui oleme harjunud arvama.

Tore, et meie õpilastel on võimalus huulheina tema kasvukohas näha. Veelgi parem oleks, kui noorte hulgas oleks neid, kes prooviksid Darwini lemmiktaime tänapäevaste vahenditega uurida, et saaksime sellest väikesest kaunist taimest rohkem teada.

1. Aher, Sirje 1984. Huulhein. Pääsuke 12. Tallinn, Valgus.

2. Darwin, Charles 1875. Insectivorous Plants. London. http://darwin-online.org.uk/content/frameset?itemID=F1217&viewtype=text&pageseq=1

3. Masing, Viktor 1959. Huulhein, Darwini lemmiktaim. – Eesti Loodus 10 (6): 354–359.