1960. lõpuaastatel, tehes Tartu ülikoolis diplomitööd botaanika alal, anti mulle taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri nn. muuseumisse oma töölaud. Kõrvallaua taga istus aeg-ajalt emeriitprofessor Karl Eichwald. Ta uuris herbaarlehti, sirvis vahepeal ka mõnd paksu võõrkeelset monograafiat või taimemäärajat. Eichwald oli suur, tugev ja tüüakas mees; tuli vaikselt, aegamööda, toetudes kepile, ning läks varsti jälle.

Mina üliõpilasena ei osanud Eichwaldist midagi arvata. Me üksnes teretasime, kuid muudmoodi ei suhelnud. Professor oli meie kokkupuutumise ajal vähemalt 80 aastat vana ja mina 25-aastane või teisiti öeldes: tema oli ligi kuuekümnene, kui mina alles sündisin. Panin tähele, et kateedris suhtuti temasse lugupidavalt: ta oli sellal ainus professor kateedris. Eichwald enam ei õpetanud ega juhendanud, ka kateedri töös ei osalenud ta kuigivõrd, ehkki minu üliõpilaspõlve algul võttis ta asendajana vastu mõne praktikarühma arvestusi.

Tegelikult oli ta doktorikraadi saanud alles 70-aastaselt, s.o. 1959. aastal, ja professoritiitli veel hiljem – 1965, tervelt viis aastat pärast eelmise professori August Vaga surma. Kas olid sel ideoloogilised põhjused, eluaegne konkurents umbes samaealise August Vagaga või hoopis midagi muud, on praegu raske öelda. 1976. aasta Eesti Looduse augustinumbris avaldas järelehüüde Karl Eichwaldile tema kauane kolleeg Erich Kukk. Seal märgib ta, kuidas Eichwaldi kahe ja poole lehekülje pikkusest soomurakate artiklist Eesti Looduse esimese aastakäigu esimeses numbris (1933) kujunes 25 aastaga 300-leheküljeline monograafia ja doktoritöö.

Hiljuti möödus professori surmast 30 ja sel aastal sünnist 120 aastat. Loodan, et mõni tema kaasaegne kirjutab Eesti Looduses, mis mees Eichwald oli, kuidas ta suhtles, õpetas, annaks hinnangu tema teadustööle. Muidu meenutame teda vaid “Eesti entsüklopeedia” napi teabe najal: Eichwald oli “Eesti NSV floora” autoreid ning “avaldas a-st 1924 uurimusi taimegeograafia ja -süstemaatika ning looduskaitse alalt”. Aga need read võivad kehtida vähemalt paarikümne Eesti botaaniku kohta.

Karl Eichwaldi kirja- ja teadustöödest võib huviline saada hea ülevaate Toomas Kuke raamatust “Eesti taimestik” (1999), kus Eichwaldi bibliograafiat hõlmab üle 130 nimetuse. Enamjaolt on need laiemale lugejaskonnale mõeldud kirjutised ajakirjades (peamiselt Eesti Looduses), kogumikes jm. Karl Eichwald on koostanud aastatel 1948–1966 mitu taimemäärajat ja osalenud „Eesti NSV floora“ üheteistkümnest köitest kaheksa koostamisel, kusjuures kogu 300-leheküljeline kümnes köide lõikheinalaadsetest on üksnes tema kirjutatud. Suurematest kaastöödest märkigem paljasseemnetaimede hõimkonna ja roosõieliste sugukonna käsitlust esimeses ja teises köites. Muudes köidetes on tema hooleks olnud näiteks kassinaeriliste, palderjaniliste, konnarohuliste ja linalehikuliste sugukonna ning võõrkakarde perekonna kirjeldus.

Karl Eichwaldi esivanemate kohta leiab teavet kirikukirjadest. Esimene esivanem, kelle kohta sain andmeid Rõngu kiriku personaalraamatust (1862, lk. 151), oli Han Zolk. Võõrapärasest nimest hoolimata osutus ta meetrikaraamatute põhjal siiski kohalikuks: pärit Rõngu kihelkonnast ja Väike-Rõngu (Klein-Ringen) mõisast, kus Mikohanni Adol ja Marril oli kolm poega: Jaak (1772), Han (1775) ja Mihkel (1784). Perekonnanime Zolk said nad 1825/26. aastal.

Arvatavasti see mõisniku pandud nimi järgmisele põlvkonnale ei meeldinud: Jaagu pojad Han ja Ado võtsid 1858. aastal koos oma peredega uueks liignimeks Rosenfeld. Hani pojad Jaak, Peter ja Ado eelistasid aga nime Eichwald. Mihkli pojad Peter ja Simon koos oma kolme pojaga jäi truuks Zolgi nimele. Han oli omaaegne kirjapilt hilisemast Hainist või Ainist, mis oli Rõngu kihelkonnas laialt käibel.

Professor Karl Eichwald oli Mikohanni Adost arvates viies põlv (sugupuu-tabelis on meesliin esitatud vertikaalselt üksteise all). Tõenäoliselt rajas talu sellesama esimese Ado isa Han, kes pidi olema Miku poeg, siit tuleneski talu nimi Mikohanni. Keeleuuenduse ajal 19. sajandi lõpul lühenes see suupärasemaks – Mikani.

Uusi talusid rajati tollal seetõttu, et Väike-Rõngu mõis oli Suur-Rõngust eraldatud alles 1759. aastal ja arenev mõis vajas töökäsi ning maad. Miko poeg Han ehk Miko Han aga oli just tol ajal parajas eas, et rajada talu.

Et saada andmeid Ado vanemate kohta, pidin läbi vaatama Ado sünnile eelneva 17 aasta laulatuste registri. Sobis vaid üks paar: 1727. aasta lõpul laulatati Pohhu Mikko poeg Hans Pohhuk(ülast) Koggre Pedo tütre Pawoga, kelle päritolu kohta oli märge “korts”. Samal aastal on laulatatud paar, kus peigmehe kohta on ülestähendus “Koggre Rõngo korts”, nii et see “korts” peaks tähendama Rõngu kõrtsi.

Aga Koggre nime seostatakse mõnedes kirikukirjades hoopis Kirepi kõrtsiga, mida praegunegi vanem põlvkond peaks veel Kirepist mäletama. Pawo peaks olema üks kirjapilte hilisemast Pabbost, mis vahel oli tarvitusel kujul Paap; selle nime variante leidub Rõngus palju. Muide, samal päeval Mikko Haniga (dokumentides ka Hans, Ain ja Hain) laulatati ka tema vend Pohhuk(üla) Mikko p(oeg) Jaan Pühhast(e) Mulgi Pedo tütre Pawoga.

Vend Jaan tuli samuti Rõngu külla, elas algul Kapputal, kus temalgi sündis koos Pawoga poeg Han ja ehitas lähedusse uue talu, mida kutsuti Mikkojaani taluks. Pohhuküla oli Aakre mõisa küla ja on siiani Põhu külas / külana/ olemas. Põhu talusid oli 1811. aasta hingeloendi järgi kaks, peremeesteks Poehhu Matto ja Poehhu Micko. Võib-olla olid Matt ja Mick vennad ja rajasid need talud pärast Põhjasõda. Võimalik, et taludele nime andnud mehed olid veelgi varasemad esivanemad.

Professor Karl Eichwaldi vanemad laulatati 1888. aasta 20. märtsil Sangaste kirikus. Tema emapoolsed eellased pärinesid Mulgimaalt – nad olid Jõgeveste Kengu (Kingu) talu peremehe järglased. Laulatustalitus peeti seetõttu Sangastes, et pruudi vanemad ja kaks lelle olid tulnud Mulgimaalt üle Väikese Emajõe Unikülasse talu pidama, Uniküla kuulus aga Sangaste kihelkonda ja valdavalt oli tava laulatada pruudi elukohajärgses kirikus. Üldse on professor Karl Eichwaldi teadaolevad esiisad toonud oma naised kaugemalt, teistest mõisatest.

Eichwaldi nimest veel. Hanil ehk Ainil oli kolm poega, kes kõik võtsid endale perekonnanime Eichwald. Vanimal pojal Jaagul oli viis suureks kasvanud poega, kellest Johan oli Karli isa; kaks poega surid noorena ja Karli lell Karel oli ametilt maamõõtja. Väidetavalt tema mõjutusel oligi Karl valinud loodusteadlase kutse.

Keskmisel pojal Peteril oli ainult üks poeg ja temal omakorda samuti üks poeg (1890), kes suri 12-aastaselt. Nooremal pojal Adol oli kolm poega, kellest kaks surid noorelt, ja kolmandal polnud poegi.

Vanuigi professoriks saanud Karli abielu oli lastetu, tal endal oli ainult neli aastat noorem õde Hilda. Karl Eichwald suri vaikselt oma esivanemate põlistalus ja sünnikodus Rõngu Mikanil, kuhu ta elu lõpuaastail oli tagasi kolinud. Tema linnakorteri tollase Mitðurini (praegune Lai) tänava ülemises otsas, kus ta oli aastakümneid elanud, sai endale mu kursusevenna Tõnu Oksa pere.

Väike-Rõngu mõis oli väike riigimõis. Genealoogiahuvilisele torkab silma, et siinsed inimesed elasid märgatavalt kauem kui mujal. Kas oli siinne keskkond tervislik või hoopis rahva elukombed tervislikud, ei tea öelda, aga seda tasuks uurida. Keda ohtlikud lastehaigused ei suutnud murda, see elas enamasti kaua.

Arvukaid suguvõsasid oli selles mõisas vähe ja peaaegu kõik need on vähemalt ühe haruna Eestis üldtuntuks saanud: Kelt, Laats, Tiks, Kallion, Türk, Pruuli, Urb, Ivask, Täkk, Sööt, Pernakoff, Leesik ja Kompus; viimased kaks suguvõsa on Mulgimaalt sisse rännanud. Professori vanavanaisa Hani ainsale täisealiseks saanud õele Ewale (1762) tuli koduväiks Andres, nende pojad panid aluse tuntud Urbide suguvõsale.

Üldse oli 18. ja 19. sajandi vahetusel Väike-Rõngu mõisas kakskümmend talu, neist Roengo (Rõngo) külas neli talu (Ivaski, Kapputa, Mikkohanni ja Mutsi) ning Memaste külas 16 talu (Kungi, Laatsi, Mikkojaani, kaks Musti talu, Rämma, Reino, kaks Sikka talu, Täkko, kaks Tilga talu, Tõnnise ja Urbaja).