Mererannaga harjunule tundub kuum Peipsi suvepäev liiga sisemaine. Hoolimata vastu rannaliiva või muulikive loksuvatest lainetest, hoolimata silmapiirini avarduvast veeväljast. Muidugi, lõhnad on ju teised. Ja on teadmine: järv jääb siiski järveks.

Ent talve-eelne Peipsi muutub tundmatuseni. Liikunud risti läbi lumise külmakraadide hõlmas Mandri-Eesti, on järve äärde saabumine justkui vabanemine, kui väljajõudmine ilma serva peale. Juba enne Kallastet jääb silm pidama taamal laiuvale kummalisele tumehallile vööndile raagus latvade ning valgete katuste kohal. Seal allamäge ta on – Peipsi.

Eestis pole teist säärast pangapealset linna kui Kallaste. Lähestikku asetsevate puitmajade värvikirevus ilmneb iseäranis selgesti lumevalevuse taustal. Kui vähegi võimalik, on majad tikkunud ohtliku pangaserva lähedale. Nõnda on piki rannatänavat tekkinud suur kõlakoda. Peipsi lainete hääl kajab kõikjal majaseintelt vastu: sahh-sahh …
Siin-seal laskuvad trepid järsakust alla, rannale. Et veeseis on vihmase aasta tõttu kõrge, trügivad lained tükati üsna järsaku jalamile. Nii ei saa piki pangaalust jalutamisest suuremat asja. Ikka ja jälle jään toppama jääkoorikuga kaetud rändkivistel neemekestel ning järsakutel. Seal peituvaid jalgumurdvaid lõhesid varjab lumi ning ogaliste põldmarjade vääditihnik. Niisiis ei tule meeldiv uitamine sedakorda kõne alla.

Kõndides mööda paljanduvate pankade jalamit, oleks üpriski keeruline kokku lugeda Peipsi uuristatud koopaid. Parem on lihtsalt imetleda seda Eesti kõige kooparohkemat rannalõiku. Kiigata avaustesse, leida ootamatult sügavale keerduvaid võlvkäike, lasta mõttelennul piki neid rännata maailma, kus muistendid ei tarvitsegi olla pelgalt muistendid.

Kujutlustest äratab ühes järjekordses lahekäärus ette tulev mitmekeelne teabetahvel. See kõneleb 390 miljonit aastat tagasi settinud punakatest põimjakihilistest devoni ajastu setetest ehk Aruküla lademest. Siit on hulganisti leitud devoni kalajäänuseid, teiste seas 10–15 meetri pikkuste lõuatute kalade, rüükalade, kopskalade ja vihtuimsete omi. Vihtuimsed olid devoni merede ja randade kiskjad. Küllap meie esivanemad, kahepaiksete eellased. Pealekauba annab teabetahvel teada, et Kallaste pank on Eesti suurima kaldapääsukeste asurkonna pesitsuspaik. Selles ei pea kahtlema. Pangaste ülaserva kirjavad rohked avaused otsekui auklikul juustul.

Kaldapääsukesi sel jõulukuisel, alles valgenenud hommikul mõistagi kohata ei õnnestu. Mingi sulekera siiski vupsab ühest august välja ja kaob õhku.

On küllaltki tegu, et libedast-lumisest-kivisest põldmarjanõlvast üle ukerdada. Ent vastutasuks avaneb lõpuks Kallaste panga lõunapoolseim, kõige suurejoonelisem lõik. Sedapuhku ilmutab ta end iseäranis lummavalt. Punakate kaljuseinte turjasid katab kontrastne valev lumi, jalamile jääb kitsuke lume- ja liivariba, tumendavad rändkivilasud ning järve suurvett rüüpavad kaardus pajuoksad. Siin-seal on lained kuhjanud paari jala kõrgusi järvekarpidest ja teokodadest valle. Merekarpidega harjunu jaoks on kuhjatises leiduvad lubijäänused õige eksootilise moega.

Halli Peipsi lained aga muudkui tulevad ja tulevad. Siin ei kosta nad sahh ja sahh nagu taamal Kallaste rannatänava majade vahel. Siin teevad lained randa veeredes mitu korda tugevamat häält. Otsekui trotsides oma jäätuma kippuvaid lahesoppe, tõukab Peipsi Kallaste kohal laineid vastu maad iseäranis rahutult. Selles puudub merelainete sügavamalt hingav, mõõdukam intervall. Ei, Peipsi hingab tõtlikult. Ta laksutab vastu rannakive, saadab kiiresti ühe vahuharja teise järel liivale või rannakarbikuhjatistesse. Jäätuvatest pritsmetest tekivad pajuokstel ja pillirookõrtel kumavad klaasskulptuurid.

Peipsi laksub rutakalt, solistab iseteadvalt rändkivide vahel. Selles kiirustamises on senikogematu lumm, paeludes end unustama, kuulama üsna pikaks ajaks. Samal ajal uitab pilk lainetest voolitud neemejalamil, liigub mööda punetavat liivakaljut üheksa meetri kõrgusele lumisele harjale ning siis tagasi halli vee ja halli taeva kohtumisjoonele. Tõtlevad lained eksivad oma teel panga varingust alles jäänud koopasoppi. Tosina aasta eest oli koobas hoopis avaram: seal sees punasel sõmeral devoni liivapõrandal sai toona mugitud Hiiumaa leiba ja kilu ning kuulates lainete liivale sumbumist tõdeda, et Kallaste kohal on Peipsi vaata et merisem kui päris meri ise.

Nüüd noolib Peipsi meri vees istuvat kaljujalamit eriti jõuliselt, tuletades meelde suisa Pakri neeme. Nii karges õhus pole tunda ka erinevust reetvaid lõhnu. Nagu oleks tõesti suure mere ääres, millele vastu astuv kaljupank on lihtsalt teist värvi: kambriumi ebamäärase pastelse pruunkollaka asemel sooja punakat karva. Kui nüüd veel päike need kaljud hõõgvele loidaks.

Selle asemel rühib kagust piki niigi halli veevälja lähemale veelgi tihedam hall mass. See on tavaline detsembrihägu, mis varsti üürikese selge nähtavuse endasse matab. Ent veel enne, kui ta kohale jõuab, tuleb mul bussi peale kiirustada. Idarannikult tagasi läbi lumise Mandri-Eesti läänesaartele, kus rohi haljendab endistviisi hilissügiseselt, kirendades valevatest kirikakraõitest ning peites endas esimesi arglikke sügavrohelisi märtsikellukeste leheotsi.

Talvehaku Peipsi hääl saadab mind veel nädalaid hiljem, püsivalt vaba mere keskel. Kuidas ta seal lumistel Kallaste tänavatel kajas. Kuidas Peipsi enne jäätumist oma jõudu näidates punaste kaljude all mäsles, tõtlikult hingas.