Tiina Elvisto (aastani 1989 Ksenofontova) on sündinud 2. veebruaril 1957 Amblas Järvamaal. Lõpetas 1975 Tartu 5. keskkooli ja 1980 Tartu ülikooli bioloogina. Kaitses 1987 Tartu ülikoolis bioloogiakandidaadi töö. Olnud 1983–1992 zooloogia ja botaanika instituudi teadur, 1992–1993 loodusõpetuse, bioloogia- ja terviseõpetaja Pelgulinna ja Tallinna Sõle gümnaasiumis, alates 1993 Tallinna ülikooli bioloogia õppetooli dotsent. Uurinud taimekoosluste produktsioonibioloogiat, roostike ning lammi- ja puisniitude aineringet, tegelenud didaktikaga. Kirjutanud ligi 40 teadusartiklit, kooliõpikuid, artikleid entsüklopeediatele. Toimetanud harrastusbotaanikute teatajat Rukkilill ning ajakirjas Eesti Loodus rubriiki “Gaia”.
Kas Tallinna ülikoolis õpetatakse vaid loodusteaduste õpetajaid?
Tallinna ülikool on mitmest asutusest kokku pandud ning üks neist on tegelenud õpetajakoolitusega juba alates 1919. aastast. Algusest peale on siin õpetatud ka loodusteadusi, kuna valmistati ette koolmeistreid, kes andsid esimestes klassides kõiki õppeaineid.
Praegusel ajal koolitame nn. klassiõpetajaid, kes peavad suutma anda loodusaineid esimesest kuuenda klassini. Seal taga on suur hulk loodusteaduste mitmesuguseid keerukaid valdkondi. Keemia kallale väga ei minda, aga elusloodust, geograafiat ja füüsikat õpetatakse neis klassides küllaltki mitmekülgselt.
Peale selle on õpetatud ka bioloogia- ja geograafiaõpetajaid 1960.–1970. aastatel ning uuesti 1990. aastatest. Kui me õpetaksimegi vaid klassiõpetajaid, peaksid meil ikkagi olema tööl väga head loodusteadlased. Väljastpoolt tulnud füüsikud, geograafid või bioloogid kasutavad oskussõnaderohket teaduslikku keelt ning klassiõpetajad peavad selle lastele eakohasesse keelde tõlkima. Klassiõpetajatel ei ole aga selleks piisavalt loodusteaduslikke teadmisi! Esimestes klassides tuleb vältida abstraktsete mõistete kasutamist, sest lapsed ei mõtle veel abstraktselt. Neile on oluline oma meeltel põhinev kogemus ning oskus seda kogemust endale ja kaaslastele arusaadavate ning sisuliselt õigete sõnadega väljendada.
Klassiõpetajaid on igal aastal päevaõppesse vastu võetud umbes kakskümmend ja üle selle, on olnud ka aastaid, kus neid on olnud kuuskümmend. Kaugõppes on veel viisteist kuni nelikümmend üliõpilast. Klassiõpetajad kuuluvad kasvatusteaduste instituudi juurde ja neil on erandina viieaastane õpe nagu näiteks hambaarstidel, nad lõpetavad magistritena. Loodusteaduste instituudis on vastuvõtt bioloogia, geoökoloogia ja füüsika suunale. Magistrikoolituses jagunevad need teoreetiliseks ja õpetajakoolituse suunaks. Üliõpilasi on nii palju, kui suur on olnud riiklik tellimus. Kõrvalainena võib võtta ka keemia ja saada ühtlasi keemiaõpetaja kutse.
Meie ülikoolis valmistatakse ette veel matemaatika-, informaatika-, ajaloo-, kunsti-, käsitöö-, tööõpetuse ja tehnoloogia, eri keelte ja teisi õpetajaid.
Oled õpetanud Tallinna ülikoolis viisteist aastat. Kuidas on üliõpilaste tase selle aja jooksul muutunud?
Aastad ja tudengid on väga erinevad, ikka on olnud andekamaid ja neid, kes välja langevad või eriala vahetavad. Meilt on paljud läinud edasi tööle mereinstituuti. Eesti mereinstituudist on saanud küll Tartu ülikooli allasutus, aga meri on ikka jäänud oma kohale ning enamik töötajatest Tallinna. Nad võtavad meelsasti meie tudengeid välitöödele kaasa ja paljud meie lõpetanud töötavad mereinstituudis.
Kuidas on olukord välipraktikatega? Kümmekond aastat tagasi olid Tallinna ülikoolis vaid mõnepäevased välipraktikumid ja Tartu ülikoolis kestsid need tunduvalt kauem, nüüd on Tartu praktika lühiduselt Tallinnale järele jõudnud.
Meil läbivad kõik bioloogid bakalaureusetasemel kahel aastal seitsmepäevase välipraktikumi, lisaks magistritasemel ühe, geograafidel on kaks õppesõitu mööda Eestit. Praktilisi teadmisi loodusest jagame kahel suvel ka algklasside õpetajatele. Paaripäevase välipraktikumi läbivad rekreatsiooni eriala tudengid, kes õpivad terviseteaduste ja spordi instituudi juures. Meie õppejõud käivad ka tehnikaülikoolis õpetamas geenitehnolooge, kellest osa õpib oma vabal soovil meie õppejõudude käe all väliolukorras loodust tundma.
Välibaase Tallinna ülikoolil vist enam pole. Kus te praktikal käite?
Värska ja Arbavere baas on tõesti ära antud ja Tallinna ülikoolil bioloogidele välibaasi ei ole. Ööbime välipraktikumide ajal koolimajades. Endal on ka huvitavam, kui praktikum on igal aastal uues kohas. Heal kolleegil Tõnu Ploompuul on arvamus, et ei võigi mitu aastat järjest samas kohas praktikumi teha, huvitavamad umbrohud korjatakse lihtsalt ära. Oleme Tallinna ülikooli floristikapraktikal nõudnud üliõpilastelt endiselt sada herbaarlehte ja kogutult ka kakskümmend viis sammalt ning samblikku. Korraldame asja nii, et üks praktikum oleks Eesti paealal ja teine liivakivialal.
Kas taimetundmine on nüüdisajal alla käinud, nagu vahel arvatakse?
Kui on tegu maalastega, siis vähemasti puid tunnevad nad ikka. Aga linnalapsed või maa-asula korrusmaja elanikud kipuvad taimi tõepoolest kehvasti tundma. Nad võivad küll praktikumi käigus hoolega õppida, aga mõni kohe ei saa tavalisemaidki taimi selgeks, kuna see on nende jaoks uus asi.
Väga olulised on olnud loodusmajad ja looduse süstemaatiline tundmaõppimine. Taimetundmine on otsekui viiulimäng: kui mõni aasta vahepeal taimi ei vaata, siis need ununevad. See tundmine taastub küll kiiresti, aga alus peab olema sel juhul tugev. Kahel suvel taimi õppida on natuke vähevõitu selleks, et inimene oleks hea taimetundja. Keeleinimesed on väitnud, et võõrsõna täielikuks kinnistumiseks peaks seda vähemalt 40 korda kasutama.
Viimastel aastatel on välipraktikumidest osa võtnud mõned päris head taimetundjad, kes on oma suvesid veetnud su kirjutatud ja Guara Muuga ning Sirje Vabriti illustreeritud “Eesti taimede kukeaabitsa” seltsis.
Välipraktikum annab üliõpilastele vähemasti ettekujutuse, et roheline muru ei koosne ühest liigist, vaid seal on erisuguseid liike. Meil määravad tudengid ühe harjutusena 2 x 2 m niiduruudul taimi, et nad saaksid kogemuse, et murulapp võib olla liigiliselt mitmekesine.
Millal peaks lastele loodusest rääkima, et neil tekiks huvi?
Kui rääkida laste õpetamisest, siis kogemus ja uuringud näitavad, et lasteaialapsel ja esimese kuni kolmanda klassi lapsel on tõsine ja siiras huvi looduse vastu ja nad õpivad seda huviga tundma. Alates neljandast või viiendast klassist suundumused tavaliselt muutuvad, huvi kandub rohkem sotsiaalsete suhete ja iseenda tundmaõppimise poole. Loodushuvi võib tagasi tulla gümnaasiumis, kui ta on saanud toidet lapsena. Meil on esimeses kuni kolmandas klassis loodusõpetust aga üks tund nädalas. Küsisin Soome kolleegilt: neil on loodusaineid algklassides olenevalt koolist kolm-neli tundi nädalas. Mida sa ühe tunniga ikka jõuad õpetada, olgu õpilase huvi kui suur tahes.
Mikk Sarv propageerib õuesõpet ja kui õpilased tõesti õue lähevad ja seeni, puid ning loomade tegutsemisjälgi vaatlevad, siis saavad nad küll mingi teadmiste aluse ja loodust hoidvad hoiakud edasiseks eluks. Kui hakata teadmisi loodusest jagama alles kuuendas või seitsmendas klassis, on see üsna vaevanõudev ettevõte ja väikese kasuga, sest siis huvitavad õpilast teised asjad.
Oled kirjutanud mitu loodusõpetuse õpikut ja töövihikuid esimesele kuni neljandale klassile. Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole!
See on äärmiselt tähtis valdkond, sest selles vanuses pannakse alus loodushuvile. Teine oluline tahk on, et õpetada tuleb eakohaselt ning traditsioonilist teaduskeelt ei saa kasutada. Lapsed ei mõtle veel abstraktselt: õppimine käib oma kogemuste, meelte ja emotsioonide kaudu.
Oluline on uute mõistete puhul neid õpikus eri peatükkides korduvalt käsitleda. Näiteks neljandas klassis räägitakse, et koosneme rakkudest – see tundub õpilasele ðokina! Raku teemat on hea ka teiste teemade puhul edaspidi korrutada. Evolutsiooniteooria ja ökoloogia aspekti, et inimene on osa loodusest, on hea sisse tuua õpiku mitmes kohas koos asjakohaste näidetega.
Kuidas meie õpikud tunduvad naabermaade omadega võrreldes?
Meie õpikuid kirjutavad enamasti ülikooli õppejõud. Ühelt poolt on see väga hea, sest enamasti kooliõpetaja ei kirjuta head õpikut, see kipub jääma konspektiivseks. Kuid ülikooli õppejõul pole enamasti koolikogemust, nad ei tunne piisavalt hästi last ja tema iseärasusi. Seitsmenda-kaheksanda klassi õpikud, rääkimata gümnaasiumiõpikutest, tunduvad konspektide või teatmeteostena, mida saavad kasutada üliõpilasedki. Tekst kipub olema nii keeruline, et enamik õpilastest loobub selle lugemisest. Meil on kartograafiaõppejõud üliõpilastele öelnud, et kui te tunnete teatud teemat nii palju, kui on antud seitsmenda klassi õpikus, siis on teil teadmisi piisavalt. Minulgi on seitsmenda klassi geograafiaõpikut raske lugeda, kuigi olen lõpetanud geograafia eriklassi.
Loodusainete õpetamisel saab eeskuju võtta võõrkeelte õpetamise metoodikast, see on hästi välja töötatud ja aastakümneid proovitud. Ülesanded on huvitavad, arendavad ja mängulised ning harjutuste tüüpe on lihtne bioloogiasse üle kanda. Bioloogias on ju rikas ja omapärane keel, mida me igapäevaelus kuigivõrd ei kasuta.
Arenenud maades koostab õpikuid terve rühm asjatundjaid, kes tuginevad õppematerjalide uuringutele ning katsetavad tehtut töö käigus õpilaste peal. Õpiku tekst peaks minu meelest olema eelkõige ladus ja mõnus. Mulle meeldivad näiteks möödunud sajandi alguse geograafiaõpikud.
Miks on õpikud nii raskeks kujunenud? Kas õppekava on liiga nõudlik?
Erialainimesest autor kirjutab sellest, mis on tema meelest nüüdisaegne, oluline ja huvitav. See võib nii tunduda suhteliselt vähestele õpilastele Eestis. Enamiku meelest on õpikud liiga keerulised: laused on pikad, kubisevad võõrsõnadest ja õpilased lihtsalt ei saa tekstist aru.
Õpik peab toetuma teadusele, kuid arvestama sihtrühma. Näited peaksid olema igapäevaelu ja teiste valdkondadega tihedalt seotud. Näiteks praegu jääb õpilastele sageli ekslik mulje, et looduses on olemas omaette n.-ö. bioloogia-, keemia- ja füüsikamolekulid. Õpik peab olema visuaalselt kena, hästi struktureeritud, joonistel selgitav tekst juures, faktirikkad näited muudest osadest eristatava taustaga, erialainimeste jutud omaette taustaga. Oleme lasknud erialainimestel ka algklassiõpikutes lastele oma tööst kõneleda. Õpik peaks olema õppijale huvitav.
Tänapäeva laps ei taha kuulata õpetaja monoloogi, nad on parema meelega ise tunnis aktiivsed, töötades näiteks rühmana. Aga õpetab siiski õpetaja, mitte õpik. Hea õpetaja saab ka muudele materjalidele kui õpikule ja töövihikule tuginedes eri aktiivõppe vorme kasutades tunni toredalt peetud.
Kui noor õpetaja läheb kooli, siis ta mõtleb alguses eelkõige läbi õpiteemad sellest seisukohast, et millisele vanusele ta õpetab, miks ta seda teemat õpetab, mis on antud teema puhul oluline ja mis peaks õpilastele tunnist meelde jääma. Esimese etapina kipubki valmima monoloog ning õpetajal on veel tükk maad tõsist tööd selleni, et panna tunnis tegutsema õpilased. See eeldab õpetajalt meeletult suurt kodutööd. Et jagada tund ajaliselt mitmesugusteks ülesanneteks – üksi töötamine tekstiga, paarikaupa tabelite ja jooniste täiendamine, neljakaupa katse tegemine, mõiste kasutamine eri kontekstides jne. –, kulub õpetajal selle ettevalmistamiseks päevi. Õpilastel on aga huvitav. Õpetajate liitudest ja mitmesugusest meediast saab selliste tundide kohta juhendmaterjale.
Viimasel ajal on palju räägitud e-õppest. See ei anna aga paraku edasi õpetaja väärtushinnanguid.
Peale selle on maailm endiselt kolmemõõtmeline. E-õppest, internetist saab kahemõõtmelise pildi, mille põhjal ei tunneta objektide tegelikke suurusi ning ruumilisust, mis on elusloodusest ja geograafiast arusaamiseks ülioluline. E-õpe on vajalik füüsika- ja keemiatunnis, et matkida erinevaid nähtusi ja protsesse, sealhulgas plahvatusohtlikke, ning eri algkiirusi, -masse või -kontsentratsioone kasutades saada eri tulemusi. E-õpe on kahtlemata hea meetod.
Viimasel ajal on mind EMÜs õpetades hämmastanud see, et tudengid ei suuda eristada olulist ebaolulisest ning õiget valest. Ilmselt on suuresti põhjus internetis, kus kogu info kipub olema võrdse kaaluga. Mu meelest peaks olulise ja ebaolulise, tõe ja vale eristamine olema kogu koolikursust läbiv teema.
See on tänapäeval oluliseks tunnistatud nn. kriitilise mõtlemise valdkond. Päris hea võte on jagada lastele tekste ja lasta neil vigu üles otsida. Kriitilise mõtlemise arendamisel on hindamatu osa õpetajal. Teisalt on ka õpikutes oluline eristada ðriftide ja eri taustadega põhivara, mida peab kindlasti teadma, arusaamist hõlbustavat seletavat teksti ning faktirikkaid lisapalasid arusaamise süvendamiseks. Õpikud on väga olulised neile, kes on kehva kuulmismäluga või on näiteks tundidest puudunud, või siis oli õppijal mõnel päeval mõte lihtsalt kusagil mujal. Õpik on oluline kontrolltööks ettevalmistamisel. Õpik on vajalik, aga klassis annab tundi ikkagi õpetaja.
Loodusainete õpetajatega on meil küllaltki kehv seis: mõni aasta tagasi oli vaid kolmandikul bioloogiaõpetajatest olemas nii bioloogi kui ka pedagoogi kutse. Füüsikas ja keemias oli asi veelgi kurvem. Samas ei saa järeldusi teha vaid paberite põhjal. Näiteks tööõpetuse õpetaja võib olla ka väga hea põhikooli bioloogiaõpetaja, kui tal on huvi asja vastu, ta loeb erialast ajakirjandust, on gümnaasiumi bioloogiakursuse hästi omandanud ning tal on isiklik looduskogemus – ta võib suuta lastele aine tunduvalt paremini selgeks õpetada kui paberitega erialainimene.
Tartu ülikooli viga on varasematel aastakümnetel olnud see, et hästi on õpetatud eriala, didaktikat aga nigelavõitu tasemel.
Endal meenub sisutuna tundunud õppeaine BÕM – bioloogia õpetamise metoodika.
Ja ega ka psühholoogiast, mida õpetati, ei saanud abi koolitunni andmiseks, see tutvustas psühholoogiat kui eriala. Ülddidaktika kippus olema väga teoreetiline ja ega pedagoogika ajalugugi suurt midagi juurde andnud. Paljud Tartu ülikooli lõpetanud õpetajad kipuvad klassis pidama monoloogi, paisates klassi suure hulga huvitavaid fakte. Meie majast koolitunni kuulajad on rääkinud, et “Kuulasime hiirvaikselt, kui huvitavat juttu õpetaja tunnis ajas. Aga me olime ka ainukesed kuulajad. Õpilastele ei läinud see üldse korda”.
Loodus- ja tehnikateaduste üliõpilaste vähene hulk tuleneb siis eelkõige algklasside nõrgast loodusõpetuse tasemest?
Kindlasti on see üks põhjustest. Üks tund nädalas pole ju mingi aine! Sellist ainet nagu polegi – järgmiseks korraks on meelest läinud seegi, kas tund üldse toimus!
Mil moel saaks loodusõpetuse tunde juurde, et teised ained ei kannataks?
Miks peaksid teised ained kannatama? Loodusõpetuse tunnis loetakse ja kirjutatakse ning õpitakse tundma emakeele sõnavara, mis on väga oluline. Peale selle tehakse katseid, see on käeline tegevus ning lapsed käivad väljas, mis on füüsiline tegevus. Loodust õppides joonistame ja laulame ning loomulikult ka arvutame.
Loodus- ja täppisteaduste tähtsusest räägitakse küll, kuid vaadakem meie raamatukogusid. Omal ajal käisin Tartust Tallinnas teaduste akadeemia raamatukogus erialast loodusteaduslikku kirjandust lugemas, see oli väga heal tasemel. Nüüd tulevad uudiskirjandusena peamiselt sotsiaal- ja humanitaarteaduslikud trükised, natuke täppisteadusi, bioloogiat peaaegu üldse mitte.
Vähemasti sundeksemplarid ikka tulevad.
Jah, aga need pole kahjuks kogu maailmast, Oxfordi ülikooli kirjastus ei saada meile sundeksemplare. Eile vaatasin rahvusraamatukogu suundi tutvustavat e-kirja, uudiskirjandust tutvustatakse seal nüüd valdkonniti ja need valdkonnad on: õigus, humanitaar, kirjandusteadus, majandus, poliitika. Kuid mitte ühtegi loodus- ega täppisteaduste valdkonda.
Kas oled ise ka koolis õpetanud?
Jah, Tallinna tulles andsin kahel aastal kahes koolis ühtaegu loodusaineid viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini. See andis hea kogemuse selleks, et õpetada uusi pedagooge: vähemasti on endal tuttav tunne, mida tähendab olla õpetaja.
Mida tähendab olla õpetaja?
Olen tegelikult kolmandat põlve õpetaja ning ülikoolis mõtlesin, et ma ei hakka eales seda ametit pidama, seda ametit kantakse ööpäev ringi kaasas ning perekonnas on õpetajaid niigi juba piisavalt. Minu meelest eeldab heaks õpetajaks olemine ausust, hästi arenenud õiglustunnet, oma aines olulise tunnetamise oskust, huumorimeelt, koostöötahet õpilastega ning elukogemust. Kuigi õpilased eelistavad noori õpetajaid.
Alustasid pärast ülikooli taimeökoloogina. Kas sa pole kahetsenud, et läksid teaduselt suures osas üle teiste õpetamisele?
Kahetsenud ei ole, kuigi ainuüksi teaduses jätkamine oleks olnud ilmselt lihtsam tee. Õppejõutöö algusaastatel oli mul õnn töötada koos väga sisukate loodusainete kooliõpikute autorite, õppejõudude Evi Priki, Osvald Nilsoni ning Vilma Eesmaaga, kaks esimest on kahjuks juba manala teele läinud.
Eks me peame teadusartikleid ka avaldama, see teeb elu küllalt killustatuks. Käisin hiljaaegu Tallinna linnuklubi eestvedamisel Paljassaares roostikke uurimas. Need on hästi rikkad lämmastiku ja fosfori poolest, ilmselt on nii veepuhastusjaam kui ka vana prügimägi Paljassaare järvi tugevasti mõjutanud. Veepuhastusjaama ja järvede vahele on küll rajatud kaitsetamm ja drenaaþ, mis peaksid takistama toitainete kandumist vette, kuid aegade jooksul on järved saanud nii suure reostuskoormuse, et mujal Eestis ja kirjandusest pole ma pilliroos selliseid lämmastikukoguseid veel leidnud. Kõige suurema järve avavee pind oli aerofotode ja kaartide pealt tehtud mõõtmiste järgi 2006. aastaks vähenenud 2,3 korda, võrreldes 1992. aastaga, nii et roostik edeneb seal hästi.
Meil on kahjuks seni vähe uuritud õppevahendite koostamisega seonduvat: mis näitajad teevad õppevahendist õpetaja hea abilise. Mul on olnud õnn kirjutada õpikuid mitme kaasautori ning nõustaja tasemega toimetajatega, oleme saanud seda tehes asju omavahel arutada. Samuti on meil olnud hea koostöö autoritega kaasa mõtlevate kunstnikega.
Soomes kaasatakse õppevahendite loomisesse ka vastavas eas lapsi: tehakse mitu samasisulist, kuid erinevalt üles ehitatud ja kujundatud lehekülge ning kuulatakse laste arvamust nende kohta. Tehakse ühtlasi katseid, milliste variantide puhul on laste õpitulemused paremad. Meil pole selleks tööks inimesi ja õppevahendit koostama asudes võetakse tavaliselt intuitiivselt mingid õpikud eeskujuks.
Mida öelda lõpetuseks?
Olen õpetanud üliõpilasi teistelt erialadelt kui loodusteadused ja siis on mu käest mitmel korral küsitud, et kas ma tunnen üht või teist bioloogi. Inimene on üllatunud, kui kuuleb, et ma ei tunne nimetatuid ega üldsegi mitte kõiki Eesti biolooge – teid on ju nii vähe! Bioloogid ja teised loodusteadlased peaksid Eestis tõepoolest rohkem ühte hoidma ning paremini välja paistma, sest vaadates kas või raamatukogude riiuleid vallutanud humanitaar-, majandus- ja sotsiaalkirjandust tuleb tõesti välja, et meid on vähe.
|