Eestis lindude ja nahkhiirte märgistamist korraldav Matsalu rõngastuskeskus oli kuni viimase ajani riikliku looduskaitsekeskuse talitus. Praegu on Eesti looduskaitsesüsteem reformituulte meelevallas. Millise asutuse haldusalas ja kuidas Eestis lindude märgistamist jätkatakse, näitab lähitulevik.

Rõngastamine kui meetod on osutunud kasulikuks kõigis lindude bioloogia valdkondades, kus on vaja eristada kindlaid isendeid ning jälgida nende elukäiku paljude aastate vältel: olgu näiteks populatsiooniökoloogia või rändebioloogia. Ehkki rõngastamine, mis nõuab küll teadmisi, täpsust ja mitmesuguseid oskusi, ei ole siiski otseselt teaduslik tegevus, on näiteks teave rõngastatud lindude taasleidude kohta kahtlemata suure teadusliku väärtusega.

Esimesed linnud rõngastati Eestis juba 1910. aastal Saaremaal Kihelkonnal. See oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht Tsaari-Venemaal. 1922. aastal hakati linde rõngastama Tartu ülikooli juures asuva looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni (praegune Eesti ornitoloogiaühing) algatusel.

Alates 1947. aastast olid Eestis tarvitusel Moskva rõngastuskeskuse rõngad. Uued, Eesti omad rõngad, pealdisega “ESTONIA MATSALU”, võeti kasutusele 1970. aastal ja nüüdseks on nendega märgistatud peaaegu kolm miljonit lindu.

Tõsiselt võetava keskusena pildile. Aja jooksul on Matsalu rõngastuskeskusesse kogunenud hulganisti rõngastus- ja taasleiuandmeid. “Praeguseks oleme seega jõudnud sinnamaani, kus tuleb igati soodustada nende andmete kasutamist,” ütleb rõngastuskeskuse direktor Olavi Vainu ja lisab, et praegu muudetakse andmestikku elektrooniliseks, samal ajal andmebaasi arendades. “Esmajärjekorras püüame elektroonilisse andmebaasi märkida kõik taasleiud. Rõngastusandmed sisestame esialgu vaid alates aastast 2000. Praegune baas ei võimalda tervet rida päringuid, mis oleksid kokkuvõtete tegemisel hädavajalikud. Täielikult puudub andmete elektroonilise arhiveerimise võimalus nahkhiirte ja välismaal rõngastatud lindude kohta, kuid seda võimalust praegu luuakse,” võtab Vainu kokku keskuse sisemise töökorralduse muutused.

Kuni aastani 2000 on Matsalu rõngastuskeskus suutnud trükis avaldada kõik andmed rõngastamise ja taasleidude kohta. Viimastel aastatel on nende kokkuvõtete tegemine soiku jäänud, kuid rõngastuskeskus kavatseb neid kindlasti jätkata. Pikaajalise plaani järgi ei tuleks ülevaated avaldada mitte ainult kuiva statistikana, vaid pakkuda lugejale ka köitvamat teavet, näiteks eraldi kokkuvõtteid mõne liigi või liigirühma kohta. Üks lähisihte on oma veebileht, kust huvilised leiaksid uudiseid, juhendeid, viiteid jms.

“Üks kesksem suund on pakkuda rõngastajatele projekte, kus linde märgistataks vajadusel ka värviliste rõngastega,” räägib Olavi Vainu. “Et rõngastamisel oleks ikka kindel eesmärk, mida ja keda uurida, seda aitab saavutada ka rõngastuskeskuse teadusnõukogu. Mõistlik on teha teiste keskustega koostööd ja osaleda jõukohastes rahvusvahelistes projektides. Eesti on liiga väike selleks, et ise kõike teha ja korraldada.”

Uus looduskaitseseadus, mis sätestab ka rõngastustegevuse Eestis ja nõuded lindude rõngastajatele, on peatselt valmis. Seaduseelnõu tutvustas mullu juunis Hiiumaal Paladel peetud Eesti ornitoloogiaühingu suvepäevadel ja rõngastajate vabariiklikul kokkutulekul riikliku looduskaitsekeskuse liigikaitsespetsialist Ivar Ojaste. Eelnõu tekitas palju küsimusi ja arutelu. Hoolimata ühisest murest järelkasvu pärast karmistuvate litsentsimisnõuete tõttu, olid kohalviibijad ühel meelel, et Eestis tuleks lindude märgistamises lõpuks ometi saavutada Euroopa tase. See tähendaks ka täiuslikku litsentside süsteemi, alates rõngastajaks pürgivate noorte koolitusest kuni kogenud tegijate täiendusõppe ja atesteerimiseni.

Margus Ots, Eesti geenivaramu asedirektor, rõngastuskeskuse teadusnõukogu liige: “Rõngastussporti pole mõtet teha. Kui rõngaid üldse panna, peaks seda tegema nii nagu igal pool mujal maailmas, kus rõngastuskeskused korraldavad lühema- või pikemaajalisi projekte, keskendudes mingile konkreetsele liigile või liikide rühmale. Lindude rõngastamine Eestis peab minema kontrolli alla selles mõttes, et näiteks võrgupüügiloa taotlemisel ei piisa vaid aastasest praktikast ja rasvatihase tundmisest. Litsentside andmise kord ja sellele eelnevad koolitused peavad olema selgelt reglementeeritud!”

Eedi Lelov, Pärnumaa Kadase kooli ajaloo- ja loodusainete õpetaja, Pärnumaa linnuklubi Buteo juhatuse esimees: “Üldiselt pooldan reeglite karmistamist, kuigi mul on siinjuures oma nägemus. Kümme ja enam aastat linde rõngastanud “vanad kalad” peaksid olema vabad igasugu eksamitest ja testidest, sest kogemus iseenesest on ju oi-oi kui väärtuslik asi. Hädasti oleks vaja uut rõngastaja meelespead või käsiraamatut, kus oleksid kirjas senised rõngastamiskogemused, näpunäited ja juhised.”

Mingit ministeeriumi komisjoni, kes hakkaks rõngastajaid atesteerima, Eedi Lelov ei tunnusta. “Säärane komisjon või ajutrust võiks olla küll, kuid rõngastajad peaksid selle ise valima endi seast,” on Lelov veendunud. ”Komisjonis peaksid olema nn. tipprõngastajad, kes asja tunnevad, ja kui neile antakse õigus atesteerida noori või uusi rõngastajaid, siis näen mina, et kõrgharidus peaks selle komisjoni liikmetele olema kohustuslik.” Veel lisab Lelov, et noortele rõngastajatele peaks leitama nn. mentorid kogenud te hulgast. “Üldiselt on skeem õpipoiss-sell-meister end sajandite jooksul igati õigustanud. Muidugi, selles skeemis oleks selli seisuses vast tavarõngastaja ja meistri seisuses mentor, õpipoiss oleks aga see, kes meistri juures tarkust omandab.”

Järelkasvu pole. Tippaegadel tegutses Eestis umbes kolmsada aktiivset lindude rõngastajat ning puudus ei olnud ka noortest huvilistest. Viimase 15 aastaga on olukord täielikult muutunud. “Rõngastajaid on Eestis praegu ligikaudu sada,” räägib Olavi Vainu, “kuid tõsisemaid tegijaid on vaid paarikümne ringis. 2007. aastal märgistati Eestis umbes 33 000 lindu. See on tippaegadest, mil rõngastati kuni 161 000 isendit aastas, oluliselt vähem. Suur osa linde rõngastatakse sügisrändel Kabli, Vaibla ja Sõrve linnujaamades.”

Eedi Lelov: “Pole ju suur saladus, et järelkasvu osas on põud, kuid looduses kulgevad protsessid ikka tõusude ja langustega ning sinna pole midagi parata. Mis edasi? Tähtsad on igasuvised rõngastajate töörühma kokkusaamised ornitoloogiaühingu suvepäevadel. Soomlastel on näiteks tore tava, et igal aastal annavad nad välja nn. rõngastaja karika. Peaks meil ka proovima!”

Kuivõrd võib uus looduskaitseseadus veelgi vähendada huviliste lisandumist niigi hõredatesse linnumeeste ridadesse? Kuivõrd aduvad seaduseloojad, mida võivad kabinettide vaikuses sündinud kavad pikas plaanis kaasa tuua? Kui rõngastatud lindude arvu drastiline vähenemine on ehk pelgalt aja märk, siis ilmselt palju tõsisem probleem on tõsta rõngastamise kui kas või hobi maine kunagisele tasemele. See on väga oluline teaduse tuleviku seisukohalt. Tabavalt on järelkasvu põua sügavama, kuid samavõrd varjatuma sisu võtnud kokku Toomas Tammaru, Tartu ülikooli zooloogiaprofessor ja rõngastuskeskuse teadusnõukogu liige: “Väga palju asjalikke inimesi on tulnud bioloogiasse just rõngastamise kaudu. Seega pean “rohelise” bioloogia järelkasvu mõttes väga oluliseks, et rõngastustegevus edasi kestaks ja et rõngastamisloa saamise kriteeriume ei aetaks nii rangeteks, et uutel huvilistel pole mingit lootust rõngastajaks saada.”