Olen talviti käinud ikka otsimas ja üle vaatamas öökullidele sobivaid õõnsusi. Ühel talvel leidsingi kaseõõne, kus kodukakk aeg-ajalt oma öistest toimetustest puhkamas käis. Tavaliselt istus ta sügaval õõnsuses, välja paistsid vaid sabasuled – seal oli kitsas. Teinekord aga piilus ümbrust, silmad pilukil. Käisin seal õige palju kordi, kuid kakk oli alati loid, nagu öökullile päevasel ajal kohane. Tegusaks muutus ta alles siis, kui minu silm toimuvat enam ei seletanud.

Ma ei andnud alla: nädalas korra või paar sattusin ikka teda vaatama. Kevadel, kui park oli täitunud värvulistega, kuulis juba kaugelt, kui kakk oli kodus puhkamas. Värvulised tänitasid valjult, saamata rahu, et puuõõnsuses tukub ohtlik öökull. Kodukaku toidulaud on mitmekesine, sinna satub väiksemaid lindegi.

Ühel soojal aprillikuu lõunal see juhtuski. Olin tulnud kakule külla ja jälgisin eemalt. Oksal, mis paiknes õõnsuse lähedal, väljendas oma pahameelt suurnokk-vint. Kakk ei lasknud end sellest häirida ja peagi lahkus ka vint.

Varsti märkasin, et oksalt oksale ja puult puule liigub vallatu orav. Käbikuningas muudkui lähenes ja jõudis peagi samale puule, kus paiknes kodukaku magamistuba. Õõnsus jäi oravale täpselt tee peale. Ühel hetkel seal sees kakku märgates võpatas ta tugevalt ning pages mõned meetrid eemale. Uudishimu ei andnud aga asu. Õõnsusel leidus ka teine sissepääs: sealt otsustaski orav siseneda. Olukord ei tõotanud head. Teadsin, et kohe hakkab midagi juhtuma, ning hoidsin pilgu naelutatuna.

Äkki kodukakk elavnes ja õõnsusest hakkas lendama karvu. Tundus, nagu teeks seal keegi suurpuhastust. Andsin päästikule valu, fotoaparaat klõbises näppude vahel.

See kõik kestis vaid viivu. Järgmisel hetkel ilmus orav õõneavale, nägu pingutusest punnis ja kodukaku küünised tagumikus kinni. Küll ta siis ponnistas, kuni viimaks vabanes haardest ja tegi kiirelt minekut. Ei jätkunud tal enam aega tagasi vaadata. Alles paar puud eemal asus käbikuningas oma räsitud kasukat kohendama. Kodukakk vaatas talle kurvalt järele, et näe – minema pääses!