2009/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2009/3
Esna mõis ja park

Eestimaa rüütelkonna aiandusinspektor Friedrich Winkler on 1899. aastal kirjutanud: “Härra von Grünewaldtile kuuluv Esna (Orrisaare) mõis oma ilusate mõistlikult rajatud haljasaladega on siin üldiselt harva esinev nähtus – siinsed muruplatsid ei ole puude ja põõsastega liigselt kuhjatud. Igal pool kohtame toredate puudegruppidega raamitud kaugvaateid, millele lisab võlu suur veepeegel. Suur viljapuuaed on korda tehtud ja uusi puid istutatud.” [6: 107] Vaatamegi mõisa ja pargi käekäiku enne ja pärast seda hinnangut.

Mõisaomanikud. Esna mõisa saksakeelne nimi Orrisar (ka Orrisaar, Orris, Orgisell, Orgesall) märgib samanimelise küla asukohta. 1623. aastal päris Orrisare küla Alexander von Essen. Kolm aastat hiljem rajas ta siia mõisa, mis sai nime omaniku järgi. Pärast tema surma 1664. aastal pärandus mõis Alexandri pojale Otto Magnus von Essenile. 1726. aastal läks maatükk Otto Magnuse tütrele Helene Mariale, kes 1749 abiellus Berend von Uexküll Güldenbandiga. Aasta hiljem kirjutati mõis nende poja Hans Heinrich von Uexküll Güldenbandi nimele.

1774. aastal ostis mõisa rüütelkonna majandussekretär ja hiljemgi tähtsaid ameteid pidanud Moritz Engelbrecht von Kursell (1744 Ehmja – 1799 Esna). Tema kasutütar Anna Christina abiellus 1792. aastal Koigi mõisa omaniku Johann Georg von Grünewaldtiga, perekonna omandiks sai hiljem ka Esna mõis. 1823. aastal päris selle nende poeg, kreisisaadik ja maanõunik Alexander von Grünewaldt ning 1886. aastal tema poeg Walter von Grünewaldt, kes viimase eluaasta (1919–1920) veetis Esnas. 1912. aastal asus Walter elama Tallinna ja mõisapidajaks jäi tema poeg Adolph (Alf) von Grünewaldt [1,5]. 1919. aasta maareformi järel jäi Adolph mõisa elama, kuid 1921. aastal ta mõrvati.

1920. aastatel kasutati peahoonet postijaamana, sellest ajast alates asusid peahoones ka elukorterid. 1949 paiknes mõisas kolhoosi Punane Täht kontor, pärast 1960. aastat Alliku sovhoosi Esna osakonna keskus. 1950. aastate teisest poolest kasutati peahoonet kultuurimajana, 1974. aastal selle tegevus lõppes ning varsti kadus ka Esna osakond. Seejärel seisis hoone pooltühjana. Varasemast ajast pärit korterid olid alles ning suviti asustasid tühje ruume üliõpilasmalevlased. Mõisas tegutses vahepeal ka meierei, kuid 1966. aastal see suleti.

1997. aastal ostis sovhoosi reformimisel tekkinud varahoidja OÜ Alliku Varalt mõisa Aldo Tamm. 2003. aastal ostis peahoone ja kõrvalhooned Hannes Tamjärv ning praegu on mõis OÜ Esna T omanduses.


Mõisahoonestus. 1722. aasta mõisakeskuse ja -maade plaanikoopial, mille originaal on koostatud Rootsi ajal, on antud vana ja uus mõisakoht [7]. Alar Läänelaiu 1999. aasta dendrokronoloogilised vanuseuuringud näitasid, et härrastemaja algse keskosa lõunaseina palgipuude viimane kasvuaasta on 1734. Seega võis selle rajamisaastaks olla 1735. Peahoone ehitati ümber aastatel 1820–1822, seejärel kolis sinna Johann Engelbrecht Christoph von Grünewaldt. Aasta varem oli ta abiellunud TÜ geoloogiaprofessori Moritz Engelhardti tütre Alexandraga. Nad lahkusid mõisast 1826. aastal, mil Johann ostis Huuksi mõisa [1, 5].

1880. aastatel pikendati peahoonet põhja poolt kivist juurdeehitisega, rajati varikatus hoone ette ning veranda hoone taha. Lõplikult valmis ümberehitatud peahoone 1888. aastal.

Peahoone on lihtne ühekorruseline poolkelpkatusega puumaja, mille seinad on vooderdatud laiade rõhtlaudadega. Hoone otsaust ja laiade pilastrite vahel asuvat stiilset peaust kaunistavad rosettmotiivid. Keldrilaed on tellisvõlvidega.

19. sajandil härrastemajast põhja poole rajatud kõrvalhoonetest on esinduslikumad kaaristuga ait, kõrvalhäärber, tööhobustetall, viinaköök-meierei ja jääkelder.

Alar Läänelaiu uuritud kõrvalhäärberi puiduproovide järgi oli viimane kasvuaasta 1849, viinaköök-meiereil aga 1867. Seega võidi need ehitada vastavalt 1850. ja 1868. aastal. Korrastatud varemetena kuuluvad mõisakompleksi maakivist viinavabrik (ehitatud 1897), kasvuhoone ja tall. Kõrvalhooneid on olenevalt ajast ja omanikust kasutatud eri otstarbel.


Pargi käekäik ja kujundus. Mõisakeskuse asukoht on hästi valitud: võrdlemisi lame küngas, kuhu on ehitatud põhja-lõunasuunaline peahoone. Maja esikülg on seega ida poole. Peahoonest loodes asub allikast lähtuv oja, kust saab alguse Esna jõgi. Selle üks haru suubus üle maantee väiksesse karstilaadsesse sulglohku. Teine allikalise tekkega oja paikneb lõunas, järelikult oli mõis veega hästi varustatud. Loodesse jääv jõeorg paisutati ning sinna kujundati paisjärv, mille juurde rajati väike kalatiik. Kõik see kajastub 1820. aasta plaanil [2].

Samal plaanil on esitatud ka läänes paisjärvest kuni pargipiirini puuderidadena istutatud salu, oletatavasti tammik, ning idas, maantee ääres paiknev korrapärase kujunduse ja puiesteega ümbritsetud ristkülikukujuline iluaed. Puud olid istutatud ka maantee äärde.

Plaanilt nähtub, et tammikus kasvas 158 puud, neist 78 põhja ja 80 lõuna pool teed. Läbi tammiku viis tee kunagisele Hiiemäele.

18. sajandi teisel poolel kujundati kogu ala inglise stiilis maastikupargiks, see on näha 1870. aasta plaanil. [2] Peahoone ette rajati ovaalne esindusväljak ja loodi kolm puiesteed, üks läbi tammiku mõisakalmistule, teine umbes kilomeetri pikkuselt itta metsaülema eluhooneni. Puudeallee oli ka maantee ääres. Teisele poole maanteed istutati viljapuuaed.

Pargiala suuruseks on praegu antud 17,7 ha [2], pargisüdamik hõlmab 6,5 ha. 20. sajandil ei hooldatud parki kuigi hästi ja sajandi lõpuks oli see metsistunud, seetõttu kujundas Aldo Tamm pargi ümber. Praegu on see vaheldusrikas, leidub ulatuslikumaid puistuid ja aasu, puurühmi ja üksikpuid; eri puuliigid lisavad värvilist mitmekesisust. Peahoone esindusväljakult kulgeb sissesõidutee maanteeni, kus kummalgi pool kasvab põlistamm.

Nüüdne tammik paikneb kalmistule viivast rajast lõunas. Siin kasvas 2003. aastal kümnest liigist 126 puud, millest 53 olid tammed. Nende kõrval on enim levima hakanud kuused, aga leidub ka haaba, jalakat, sang- ja halli leppa, aru- ja sookaske, raagremmelgat, saart ning vahtrat. Tammede keskmine rinnasümbermõõt (ü) on 66 cm. Mõisaaegne on neist ehk ainult jämedaim puu (ü = 336 cm). Praegune puistu on tekkinud algse tammiku loodusliku järelkasvuna.


Puittaimestik. Üksikpuudena registreeriti 2003. aastal 1253 puud 22 liigist. Kolme liiki okaspuid on 48, seega üsna vähe. Arvestusest jääb välja kunagine viljapuuaed. Pargiala puude loetelu liikide kaupa on toodud tabelis.

Pargi- ja mõisa kunagisel viljapuuaia alal leidus 2003. aastal 55 liiki, neist viis okaspuud. Looduslikke puittaimi oli 23, võõramaised 32, neist kuus viljapuud ja marjapõõsad. Ülejäänud 26 olid harilik elupuu, euroopa ja siberi lehis, harilik ebajasmiin, tara-, keskmine ja roosakas enelas, hõbehaab, metskibuvitsa kultivar ‘Foecundissima’, näärelehise kibuvitsa kultivar ‘Plena’, palja- ja punalehine kibuvits, siberi kontpuu, tatari kuslapuu, punane leeder, suur läätspuu, palsami-, berliini (kännuvõsud) ja lõhnav pappel, harilik pihlenelas, harilik põisenelas, hõberemmelga teisend var. sericea, harilik ja ungari sirel, tähk-toompihlakas ning tatari vaher. Kohalikest puudest on enim juurdekasvu andnud harilik vaher, haab, raagremmelgas ja kased; tamm ning pärn märksa vähem. Eriti ohtralt on vahtraid. Kohati on näha lausalist vahtra isekülvi, mida on tulnud ette ka mitmes teises pargis. Suur osa taimedest hukkub enne, kui nad jõuavad sirguda puudeks. Nähtus on tuntud Oskari fenomeni all [3]. Kidura kasvuga taimed moodustavad reservi, mis valgusolude paranemisel saavad kohe vallutada ruumi, samal ajal kui konkurendid alles hakkavad idanema ja kasvama. Seda nähtust on täheldatud parkides ka arukasel, pärnal ja tammel.

Esna pargi võõrliikidest on metsistununa enim levinud pihlenelas. 1997. aastal hõlmas selle levila umbes kolmandiku pargist, märksa vähem on metsistunud ebajasmiin, enelad, sirelid, põisenelas jt. Pargis on naturaliseerunud harilik katkujuur.


Mõisakalmistu. Esna mõisasüdamest loode poole, kilomeetri kaugusele rajas Anna Christina Grünewaldt (1769–1842) mõisakalmistu, mida kutsuti Müllersfeldiks (Möldri väli). Sellest kujunes suure baltisaksa suguvõsa Grünewaldtide perekonnakalmistu. Kalmistu asub 5–6 meetri kõrgusel ja umbes 20 meetri laiusel seljandikul, mis on tuntud Kabeli- ja Hiiemäena. Esimesena maeti siia 1831. aastal surnud Otto Johann Alexander von Grünewaldt (sünd. 1829) [4, 5].

1899. aastal on Winkler kirjutanud [6: 107]: “Grünewaldtide perekonna matuseplats on väga õnnelikult valitud. Üks ligi 2 verstapikkune metsast läbi raiutud siht avab vaate kabelile.” Kalmistutee võis olla palistatud tammedega, seda näitavad praegused suured puud.

Kalmistu neogooti stiilis kabel valmis 1842. aastal kunstniku Ludvig von Maydelli kavandi järgi. Kabel on puhtast kivist tahutud fassaadiarhitektuuriga, sel on suur roosaken, perspektiivportaal, niðid tugipiilaritel ning roidvõlvid ja kaunistavad päiskivid sisearhitektuuris. Portaali kohal on Grünewaldtide raidkivist perekonnavapi kujutis. Kalmistu viimane matus oli 1921. aastal ning seejärel võõrandati Kabelimägi koos mõisaga [5].

Siia maetutest on kuulsaim Eestimaa rüütelkonna peamees (1830–36) ja tsiviilkuberner (1842–59), Venemaa senaator ja salanõunik (aastast 1859), Eestimaa Kirjanduse Ühingu president (1859–62) ja Huuksi mõisa omanik (1826–52) Johann Engelbrecht Christoph von Grünewaldt (1796 Koigi mõis – 1862 Peterburi).

Kalmistu 17 puu- ja põõsaliigist on looduslikud harilik viirpuu, harilik kuslapuu ja harilik lodjapuu. Võõrpuudest kasvab kaks euroopa (h ~ 32 m, ü = 333 cm; h ~ 28 m, ü = 250 cm) ja kaks siberi lehist (h ~ 30 m, ü = 210 cm; ü = 232 cm) ning rohkesti mitme põlvkonnana mägivahtrat (suurima h ~ 23 m, ü = 160 cm). Suurima euroopa lehise vanus oli 1999. aastal 93 aastat (Alar Läänelaiu andmeil, uuringuproov võeti rinnakõrguselt). Võõrpõõsastest on levinud harilik ebajasmiin, tara- ja keskmine enelas, punalehine kibuvits, villane lodjapuu, harilik lumimari (teisend var. laevigatus), suur läätspuu, harilik pihlenelas, harilik põisenelas, harilik sirel ja punane sõstar. Lehtpuud ja põõsad on andnud looduslikku järelkasvu, punast sõstart on siia levitanud linnud.


Lõpetuseks. Ajaloo vältel on Eestit ilmestanud mõisa- ja kirikumaastik, mille keskmeks on olnud mõisasüdamed hoonestuse, ülespaisutatud veekogude, parkide, parkmetsade, puiesteede ja mõisakalmistutega ning kirikud pastoraatide, ümbritsevate parkide ja kalmistutega. Ehkki ühiskondlikud olud on muutunud, säilib maastike ajalooline pale veel sajandeid. Mõisamaastikud on isikustatud maastikud, neid on kujundanud Eestis või mujal hariduse saanud mõisaomanikud ja pastorid oma äranägemise või maastikuarhitektide kaudu. See kõik kehtib ka Esna kohta. Tänu looduslikule mitmekesisusele rajati 2006. aastal Esna maastikukaitseala, mis hõlmab 225 ha: Esna jõe lätteks olevad allikad, paisjärve ja pargi. See kaitseala kuulub Natura 2000 koosseisu. Arvestades praeguse mõisaomaniku tegevussuundumusi, võib loota, et mõisahoonestuse ja pargi heakord edeneb, kui põimuvad loodus, haridus ja kultuur.


1. Grünewaldt, Otto von 1900. Vier Söhne eines Hauses. Erster Band. Leipzig, Duncker & Humblot.

2. Lutsepp, Elo (toim.) 2007. Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium,

Muinsuskaitseamet, Varrak.

3. Masing, Viktor 1997. Oskari fenomen. – Rukkilill 5: 19.

4. Peetri kihelkonna topograafiast – Mägedest – Esna kabel. http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Peetri&id=1819.

5. Schilling, Erich 1970. Die Rittergüter im Kreise Jerwen seit der Schwedenzeit. Harro v. Hirschheydet, Hannover.

6. Winkler, Friedrich 1999. Aruanne Eestimaa Aiandusseltsi instruktori tegevusest. Akadeemilise metsaseltsi toimetised X. Töid Eesti metsanduse ajaloost II. Tartu: 97–125.

7. EAA, f. 862 n. 1, s. 726, l. 148 (Der Hof Orrisall sonst Essen kulla mit seinen Feldern, Wiesen und Wäldern).



HELDUR SANDER
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012