Tuul on praegu Eesti ainuke tõsiselt võetav taastuvenergia allikas. Avamerel on tuult kõige rohkem, ühtlasi oleksid tuulikud seal mõnusasti nina alt ära. Kuidas aga avamere tuulepargid ümbruskonna elustikku mõjutavad, selle kohta teame praegu põhiliselt seda, et me suurt midagi ei tea.

Esimene avamere tuulepark maailmas alustas tööd 1991. aastal Taanis. Seal asuvad ka kaks praegusaja maailma suurimat ja võimsaimat avamere tuuleparki. Nystedi pargi 72 tuulikut, koguvõimsusega 166 MW, suudavad rahuldada 150 000 kodu elektrivajaduse. See ei jää palju alla näiteks Iru elektrijaamale, mille võimsus on 190 MW. Nystedi taoline tuulepark suudab aastas toota kuni 600 GWh elektrit. Võrdluseks: Eesti Energia tootis 2007/2008. majandusaastal taastuvenergiat ainult 10,9 GWh. Peale Taani toodavad ja planeerivad praegu enim avamere tuuleenergiat Suurbritannia, Holland, Rootsi ja Saksamaa.

Alternatiive pole. Euroopa Liit on seadnud sihi, et aastaks 2020 peab viiendik elektrit tulema taastuvallikatest. Eesti aastane energiakulu on praegu 27 000 GWh ja arvatavasti see tulevikus ei vähene. Seega peaksime taastuvenergiat tootma vähemalt 5400 GWh aastas.
Milline “roheline” tootmisviis võiks meile säärase hulga elektrit anda? Meie jõgede vee-energia on väga väike, ühtlasi peab silmas pidama selle keskkonnakahjusid juba praeguse, kaduvväikese tootmisvõimsuse puhul [11]. Praegu turustatavate päikesepaneelide aastane toodang Eestis võiks olla vaid 1,6 GWh hektari paneelide kohta. Küll on peagi turule oodata soojuskiirgust ehk pilvise ilma päikeseenergiat elektriks muundavaid paneele, mille kasutegur on senise 15% asemel üle 30% [10]. Kuid seegi rahuldaks meie taastuvenergia vajadusest vaid väikese osa.

Tohutu tuulevaru. Oleme mereäärne rahvas – meie käsutuses on tohutu tuuleenergia potentsiaal. Eesti avamere tuulevaru on hinnanguliselt üle 30 000 GWh aastas, peale selle on meil veel madal ja tuuline Peipsi järv. Niisiis võiks avamere tuuleenergia Eesti aastase energiakulu täielikult katta ning jääks ülegi. Tõsi, tegelikult seda kindlasti ei juhtu, kas või looduskaitse põhjustel.
Praegune maailma suurim avamere tuulepark hõlmab 80 tuulikut, igaüks neist võimsusega 2 MW, ning toodab aastas elektrit ligikaudu 600 GWh. Seega: et katta viiendik Eesti elektrivajadusest, tuleks püstitada 720 sellist tuulikut.
Sedagi on päris palju. Ilmselt ei lubataks nii palju turbiine püstitada, kuigi geoloogiliselt sobivaid kohti neile Eesti vetes kindlasti jätkuks. Ent tänapäeval areneb tehnika niivõrd kiiresti, et peagi on ühe tuuliku võimsus 10 MW. Nii suudaks 300 täisvõimsusel töötavat turbiini rahuldada kogu Eesti elektrivajaduse [10].
Tuleb aga rõhutada, et need arvutused kehtivad vaid siis, kui enamik toodetud elektrit jääb Eestisse. Praegust olukorda jälgides tundub, et nii see teps mitte ei lähe. See on äärmiselt kahetsusväärne: tuuleenergiat välja müües ei lähene me ju kuidagi oma riiklikule eesmärgile.
Peale avamere saab tuuleenergiat püüda ka maismaal. Hinnanguliselt on tuuleenergia võimsusvaru maismaal 15 000 MW, järelikult saaks teoreetilisel ideaaljuhul aastas toota ligi 30 000 GWh [10]. Mis saab siis, kui tuult ei puhu? Ka sellele probleemile leidub keskkonnasäästlikke lahendusi. Kui kogu Euroopa Liidu taastuvenergia normi tõesti ei õnnestu tuulest hankida, võiks puudujäägi katta päikeseenergia [5].

Mis on Eestis teoksil? Eestis võib avamere tuuleparginduse pioneeriks pidada OÜ Neugrundi, mis plaanib Osmussaare lähedal asuvale Neugrundi madalikule paigaldada kuni 30 tuulikust pargi.
Neist veidi hiljem tuli Nelja Energia OÜ lagedale plaaniga ehitada Hiiumaa madalatele viis tuuleparki kokku 200 tuulikuga – see oleks maailma suurim avamere tuulikute kompleks. Esialgne kava hakata ehitama aastal 2010 on takerdunud puudulike õigusaktide ning elektri ekspordi ja võrguühenduse keerukuse taha. Hiljuti selgus ka, et üldsus on sealsete tuuleparkide vastu. Kindlasti mängivad siin rolli ka järjest kerkivad seadmete hinnad: viimase kolme aastaga on avamere tuuleturbiini hind suurenenud ligi poole võrra, üle kahe miljoni euroni – samuti on pikenenud ehitusseadmete rentimise ooteajad. Praegu on ehituse algusajaks kavandatud 2014.–2025. aasta.
Meie suurim energiatootja Eesti Energia sai avamere tuuleparkide potentsiaalist aru veel veidi hiljem, kuid sedavõrd olid ka ambitsioonid suuremad. Nimelt esitasid nad taotluse uurida suuremat osa avamere tuulikutele sobivat Eesti rannikumerd, umbkaudu Kundast Ruhnuni, ning ka Peipsi järve (viimasele on küll Eesti piirivalve tuulikuid püstitada nüüdseks keelanud) [4]. Näib, et Eesti avamere tuuleparginduses enam uutele tulijatele kohti ei jagugi. Loodetavasti aitavad praegused arendajad meil aastaks 2020 Euroopa Liidu nõuded täita.

Mõju loodusele. Suudaksime tuulest ammutada kogu taastuvenergia normi, kaugel tulevikus võib-olla rohkemgi. Ent kuidas mõjub see loodusele? Praegusajal lihtsalt pole võimalik ei taastumatut ega ka taastuvat energiat toota nii, et ükski looduskaitsehuviline häält ei tõstaks. Kuid energiat on vaja ja praegu nähakse maailmas tulevikku eelkõige taastuvenergial. Niisiis jääb paratamatult keegi mingil määral kaotajaks. Tuleb aga kindlustada, et kaotus oleks nii väike kui võimalik.
Paljud Euroopa tuuleparkide ehitusele eelnenud uuringud ning nende töö ajal tehtud seired lubavad oletada, et tuuleparkide suurim negatiivne mõju on seotud merelindudega, eeskätt merel toituvate sukelpartidega [6]. Nende lindude tavapärased ja energeetiliselt soodsaimad toitumisalad on just tuuleparkidele sobivad madalikud. Suured turbiinid peletavad aga linde eemale. Üksik park iseenesest ei ole küll katastroof, ent palju tuuleparke üheskoos võivad põhjustada väga tõsiseid tagajärgi.

Mõju kalastikule. Tänapäeva teadmiste järgi on avamere tuuleparkide kõige olulisem mõju kalastikule müra. Teisele kohale võiks asetada elektromagnetväljad. Mõlemat mõju on paraku väga keerukas selgitada, vaja on käitumiskatseid. Praegu pole isegi veel täpselt selge, millised on mõnede kalaliikide kuulmismehhanismid – rääkimata siis sellest, kas ja kuidas müra nende käitumist mõjutab ja elutegevust häirib.
Võrdluseks võiks tuua tõsiasja, et enamik linde ja imetajaid elab tänapäeval Eestis tunduvalt suurema müra (näiteks maanteemüra) oludes kui sadakond aastat tagasi. Samas, ma pole kohanud teadustöid, mis selgelt näitaksid mõõduka müra kahjulikkust.

Ehitusmüra. Teoreetiliselt on välja arvutatud, et näiteks heeringas võib tuulepargi ehituse müra kuulda isegi kuni 80 km kaugusele [12]. Heeringas on meie räime lähedane sugulane ja nad on parima kuulmisega liike kalade hulgas. Looduslikes oludes pole paraku ühegi liigi puhul mõõdetud, kas kalad kuulevad nii kaugele, kui arvutused näitavad, pole isegi teada kas seda on üldse võimalik adekvaatselt teha.
Ühe uuringu järgi eemaldusid lõhed ehitusalast kuni 1,4 km, soomuslestad 1,6 km ja tursad 5,5 km kaugusele [8].
Tuulepargi ehituse puurimistööd tekitavad lähikonnas niivõrd tugeva helirõhu, mis võib kalu lausa füüsiliselt kahjustada. Kirjanduses leidub andmeid sisemiste vigastuste [7] ning ka surmaga lõppenud katsete kohta [1]. Ent mõned autorid on jõudnud järeldusele, et puurimise müra ei mõjuta kalu üldse [9]. Enam-vähem kindlalt võib väita, et kui kehavigastusi üldse tekib, siis ainult puurimisala vahetus läheduses.
Müra mõju leevendamiseks leidub ennetavaid abinõusid, ent loomulikult nõuavad need lisakulutusi. Kuna nii mõndki avamere tuuleparki, näiteks Neugrundi, kavandatakse Eestis kõva merepõhja alal, siis tuleks puurimisel tekkivat müra siiski leevendada. Näiteks võib puurimiseks kasutatava vaia mähkida heli summutava materjali sisse või ümbritseda seadme õhumullikestest kardinaga. Samuti on võimalik rakendada vähem müra tekitavat puurimistehnikat.

Töömüra. Tuulikute töö tekitab tunduvalt nõrgemat müra kui nende püstitamine, kuid see on pidev. On välja arvutatud, et lõhe võib kuulda tuuliku töömüra kõige enam 0,5 km, tursk 15 km ja hõbekoger – neist kolmest parima kuulmisteravusega liik – 25 km kauguselt [13]. Sama uuringu raames järeldati veel, et tuulikute töömüra ainus negatiivne mõju kaladele on nende elutegevuseks tähtsate helide summutamine. Ent kuna helid mängivad kalade elus väga olulist rolli, väärib seegi probleem tõsist tähelepanu.
Isegi juhul, kui elutähtsad helid on kuulda, võivad kalad ebaloomuliku müra piirkonnast siiski eemale hoida. Kas nad suudavad müraga harjuda, selle kohta leidub kirjanduses nii- ja naapidiseid näiteid, mingeid üldistavaid postulaate pole veel keegi esitanud.

Kaabli magnetväli. Avamere tuulepargist maismaale tuuakse elekter mööda mere põhjas asetsevaid kaableid, ka omavahel on tuulikud ühendatud kaablitega. Kaablid tekitavad vees elektromagnetvälju. Mitu liiki kalu kasutavad orienteerudes Maa magnetvälja abi, paljud on selle suhtes muudmoodi tundlikud [3, 14]. Seega võivad elektrikaablite tekitatud nn. lisamagnetväljad häirida kalade loomulikku käitumist.
Eri uuringud on näidanud nii seda, et kalad hoiavad kaablitest eemale, kui ka kalade huvi nende vastu ja tõmmet nende suhtes [2]. Vast kõige enam tekitab muret avastus, et angerjate ränne aeglustub kaablite kohal, üht kaablit ületades kaotavad nad keskmiselt ligikaudu pool tundi [15]. Üksainus kaabel rännet arvatavasti oluliselt ei mõjutaks, ent tuleb meeles pidada, et tänapäeval plaanitakse avamere tuuleparke ehitada hulganisti mitmel pool maailmas, eriti Loode-Euroopas. Kui kunagi on kogu Läänemere rannikumeri tuuleparke täis, siis kujuneks paljudest pooletunnistest viivitustest kokku märksa pikem ja määravam ajavahemik. Praeguste teadmiste järgi rändab angerjas Läänemeres piki rannikut madalas vees, kus ka kaablite hulk ja mõju on tulevikus ilmselt suurim.
Sääraste mõjudega peaksid nii tuuleparkide tellijad kui ka ehitajad juba praegu tõsiselt arvestama, aga eelkõige on järelevalve muidugi keskkonnaametnike ülesanne. Just avamere tuuleparkide kumulatiivne toime võib tulevikus osutuda kalade rännete ja liigilise mitmekesisuse oluliseks takistuseks.
Ka kaablite probleemi on võimalik leevendada: näiteks mattes neid merepõhja või kasutades magnetvälja summutavaid kaableid. Esimene variant on arvatavasti odavam, ent Eestis ei saa seda kõikjal rakendada: merepõhi on kohati kõva ning süvendamine võib seetõttu keskkonda liialt kahjustada. Teiselt poolt, matmata kaableid võib karmimatel talvedel madalas vees kahjustada jää.

Tuulikualused ja kalandus. Kindlasti kujuneb tähtsaks küsimus, kas tuulepargi alal lubada kalapüüki või mitte. Kuna tuulikud on kinnitatud põhja ja lõikavad ka läbi veesamba, siis võivad nad toimida tehisriffidena, s.t. aluspõhjana mereelustiku kasvuks, ning nõnda meelitada ligi väikseid põhjakalu. Seda toimet on kinnitanud uuringud praegu tegevates tuuleparkides [16]. Väikesed kalad omakorda meelitavad ligi suuremaid. Nii võib tuulepargi alal suureneda kalasaak püügiühiku kohta.
See looks suure ülepüügi-ohu, sest vähemalt esialgu suurenevad kalavarud tuulepargi alal ümbruskonna varude kulul. Nii võib kalapüük varud kergesti ammendada ja pikas plaanis saada saatuslikuks kalandusele endale. Seega tuleb tuulepargi alal kalastust korraldada väga ettevaatlikult.
Üks võimalus on muuta kogu tuulepark kaitsealaks, keelates püügi mingitel ajavahemikel või koguni täielikult. Minu arvates tasuks seda kindlasti teha: arvestades Eesti kalavarude hetkeseisu, kuluks meile igal juhul ära rohkem püügikeelualasid.
Olenevalt merepõhja iseloomust võib tuulepark suuremal või vähemal määral keskkonda mitmekesistada. Näiteks Neugrundi piirkonnas on merepõhi kõva ning kui lisada sinna tuulikutena veel kõva substraati , siis muudaks see mitmekesisust tõenäoliselt vähem, kui näiteks liivase põhjaga alal. Tõsi, ka kõva põhja alal tekitavad tuulikualused substraati juurde, see võib suurendada selgrootute arvukust, mis omakorda võib suurendada kalade arvukust.

Vajame elustiku seiret. Nii või teisiti, kavandatava tuulepargi mõju nii kalastikule kui ka muule elustikule tuleks igal juhul püüda võimalikult täpselt ette näha, õppides teiste ja tulevikus ka endi kogemustest. Enne ja pärast tuulepargi ehitust, samuti tuulikute töö ajal, kindlate ajavahemike tagant, tuleks teha kalaseiret. Kindlasti peame arvestama ka mujal tehtud hinnangutega tegeliku (eriti ehitusjärgse) keskkonnamõju kohta.
Praeguseks on tehtud Neugrundi ja Hiiumaa madalike kalastiku eeluuringud. Selgus, et kummalgi alal ei leidu arvukalt sääraseid kalaliike, kes oleksid haruldased tuuleparkidega kaetavas biotoobis, madalas rannameres.
Kahjuks saab tuuleparkide mõju kalastikule otseselt ja täpselt hinnata alles siis, kui need on valmis. On selge, et nn. nullvariant, s.t. mitte ühtki avamere tuuleparki, oleks Eesti kalastikule kindlasti kõige ohutum. Paraku vajab inimkond elektrienergiat. Kui me ei saa seda tuulest, siis tuleb seda saada mujalt, näiteks põletades fossiilseid kütuseid. See aga põhjustab teadupärast kliima soojenemist, mis omakorda võib rikkuda muu hulgas Läänemerd ja selle kalastikku.

1. Anonüümne 2001. Fisheries Impact Assessment. San Francisco – Oakland Bay Bridge East Span Seismic Safety Project. PIPD EA 012081, Caltrans Contract 04A0148, Task Order 205.10.90, PIPD 04-ALA-80-0.0/0.5.
2. Anonüümne 2006. Danish offshore wind – key environmental issues. DONG Energy, Vattenfall, The Danish Energy Authority, The Danish Forest and Nature Agency.
3. Formicki, K. et al. 2004. Effects of magnetic fields on fyke net performance. – Journal of Applied Ichthyology 20: 402–406.
4. Karnau, Andrus. Eesti Energia broneeris peaaegu kogu Eesti rannikumere tuuleparkidele. – Postimees, 14.05.2008: http://www.postimees.ee/140508/esileht/siseuudised/330376.php
5. Krustok, J.; Mellikov, E. 2006. Päikeseenergeetikal on tulevikku ka Eestis. – Eesti Loodus 57 (7): 6–11.
6. Kube, Jan. Isiklik teade.
7. McCauley, R.D et al. 2003. High intensity anthropogenic sound damages fish ears. – J. Acoust. Soc. Am. 113: 638–641.
8. Nedwell, J. R. et al. 2003. Assessment of sub-sea acoustic noise and vibration from offshore wind turbines and its impact on marine wildlife; initial measurements of underwater noise during construction of offshore windfarms, and comparison with background noise. COWRIE report No. 544 R 0424.
9. Nedwell, J. R. et al. 2003b. Measurements of underwater noise during piling at the Red Funnel Terminal, Southampton, and observations of its effect on caged fish. Subacoustics LTD. Report 558 R 0207.
10. Nõlvak, Rainer. Rohelise Eesti energiakava 2020: http://vana.elfond.ee/alaleht.php?id_kategooria=976&keel=eesti
11. Tambets, Jaak jt. 2007. Eestis ei ole hüdroenergia roheline. – Eesti Loodus 58 (7): 6–13.
12. Thomsen, F. et al. 2006. Effects of offshore windfarm noise on marine mammals and fish. Biola, Hamburg, Germany, on behalf of COWRIE Ltd.
13. Wahlberg, M.; Westerberg, H. 2005. Hearing in fish and their reactions to sound from offshore wind farms. – Marine Ecology Progress Series 288: 295–309.
14. Walker, M. W. et al. 1984. A candidate magnetic sense organ in the yellowfin tuna, Thunnus albacares. – Science 224: 751–753
15. Westerberg, H.; Lagenfelt, I. 2007. Fiskeriverket december 2007. Vandrande ål och växellströmskablar på havsbotten.
16. Wilhelmson, D. et al. 2006. The influence of offshore windpower on demersal fish. – ICES Journal of Marine Science 63: 775–784.