Ornitoloogiaühing on tänavuse aasta linnuks valinud kodukaku. Ehkki Eestis on selle liigi arvukus viimasel sajandil olnud stabiilne, väärib ta tähelepanu ja kaitset, sest mitmed põlised pesapaigad on jäänud viimastel aastatel asustamata.

Aasta linnu tiitlit on kodukakk kandnud varemgi: 2000. aastal Pärnumaal. Toona tuli teateid kodukaku kohta 21 paigast üle maakonna, sealhulgas viie eduka pesitsuse kohta. Kaheksa kodukaku paari leiti elamas parkides või kalmistutel ja 13 mujal kultuurmaastikul: taluparkides, põldudevahelistes metsatukkades ja metsaservades. Hinnanguliselt võis neil aegadel haudepaare maakonnas elutseda 50–60. Kõik viis nähtud vanalindu olid roostepruunid.

Milline ta on? Kodukakk (Strix aluco) kuulub kakuliste (Strigiformes) seltsi, kaklaste (Strigidae) sugukonda ja perekonda kakk (Strix). Selles linnuperekonnas on teada 18 liiki. Eestis elab veel kaks neist: arvukalt pesitseb händkakk (Strix uralensis) ja üha sagedamini kohatakse habekakku (Strix nebulosa). Kodukaku liigi sees eristatakse 10–15 alamliiki [12].

Kodukakk on umbes varesesuurune, suure ümara pea ja suhteliselt lühikese sabaga öökull. Tiibade siruulatus võib küündida meetrini. Röövlindudele omaselt on ka kakuliste emaslinnud isastest suuremad. Isased kodukakud kaaluvad keskmiselt 420 g ja emased 600 g, kuid on leitud ka 800 g kaaluvaid “emandaid” [12].

Nagu kõigil kaku perekonna liikidel, ümbritseb ka kodukakul silmi muust sulestikust eristuv lai sõõrjas ala ehk loor. Sellest eristuvad tumedad silmad ja kahkjaskollane nokk. Kodukaku pead poolitab noka kohalt algav tumedatest sulgedest triip, mida palistavad heledad suled. See tume suletriip on peale lühikese saba teine lihtne tunnus, mille poolest eristada halli tooni kodukakku händkakust. Kolmandaks, händkakk on kodukakust märgatavalt suurem. Mujalgi sulestikus, eriti peas, kuklal ning rinnal, leidub tumedaid pikitriipe.

Kodukakke on mitut karva, roostepruunist hallini. Värvitoon ei olene linnu soost ega vanusest. Võrreldes roostjate kakkudega on hallidel lindudel alapoolel rohkem heledaid sulgi, mis jätavad linnust veidi heledama üldmulje. Kaku nägu, s.o. loor, on tavaliselt sama värvi nagu üldtoon.

Üldiselt arvatakse, et hallid linnud on levinud pigem areaali põhja- ja kirdeosas ning pruunid ja roostekarva kakud lõuna- ning lääneosas [1]. 1977–1990 uuriti Eestis 251 täiskasvanud kodukaku sulerüüd. 55% neist olid hallid ja 45% pruunid ja punakad. Tuhkhalle linde oli enim Pärnumaal: 80% uuritud lindudest. Tartumaal ja Kagu-Eestis aga leidus niisama suur osakaal pruune ja ruugeid linde [3].

Roostja värvitooniga kodukakku võib ajada segi temast veidi väiksema, samuti kultuurmaastikul elutseva kõrvukrätsuga. Ent kõrvukrätsu tunnus on mustjas nokk ja silmade kohal turritavad sulgkõrvad, peale selle on ta veidi saledam ja väiksem kui kodukakk.

Kus on kodukaku kodumaa … Kodukakk on levinud Euroopas, Loode-Aafrikas, Lääne-Siberi lõunaosas, Taga-Kaukaasias, Koreas ja Hiinas. Euroopas, koos Türgi ja Taga-Kaukaasiaga, on liigi arvukuseks hinnatud 480 000 kuni miljon haudepaari [2], teda ei leidu Islandil ja Iiri saartel. Soomes on esimene pesitsus teada alles 1978. aastast [4]. Üldiselt ei levi kodukakud põhja poole Vaasa–Joensuu mõttelist ühendusjoont. Vaid üksikuid pesitsusi on kirja pandud Oulu läänis Kesk-Soomes [1, 4, 12].

Eestis oli kodukakk veel 19. sajandil haruldane [5]. Ilmselt seetõttu ei ole tal kuigi palju rahvapäraseid nimetusi. Tuntuim neist on suurispeakull, veel on lindu kutsutud lihtsalt öökulliks, kakuks, hiirekakuks. Õnnetuse- ja leinakull annavad märku linnuga seotud uskumustest [11].

… ja kodukoht? Kodukakk elutseb kultuurmaastikel – parkides, kalmistutel, põldudevahelistes metsatukkades ja talude ümbruses. Lääne-Eestis peale selle veel vähestel säilinud puisniitudel. Läänesaartel, eriti Saaremaal, on ta valinud elupaigaks ka segametsad.

Veel 1970. aastatel elutsesid kodukakud mitmel pool suurtel soosaartel ja suuremate metsalaamade südameis metsavahitalude ümbruses, kus leidus pidevalt kasutusel heinamaid ja väikeseid teraviljapõlde. Kodukakud on väga pesapaigatruud linnud. Eestimaal on teada parke ja kalmistuid, kus kodukakud on järjepidevalt elanud üle kolme aastakümne.

Kodukakk vajab mahukaid ja suureavalisi puuõõnsusi, kus pesitseda ja päeviti peituda. Harva on meil kodukakku leitud pesitsemas vanades hallvarese pesades [8]. Pesitsetakse ka müüripragudes ja vanade majade pööningutel, kord leiti pesa isegi mahajäetud talu suitsulõõrist [6]. Meelsasti asustavad kodukakud sobivasse elupaika üles seatud suureavalisi pesakaste. Pärnumaal on mõnel aastal pesitsetud isegi 10% pesakastides [6].

Kodukaku menüü kohta annavad teavet räppetombud. Need on seedumatud toidujäänused – luutükikesed, imetajate karvad, linnusuled jms. –, mille röövlinnud omapäraste junnikestena välja on oksendanud. Iga röövlinnuliigi räppetombud on isesuurused. Kodukaku räppetomp on üldjuhul 5,5 cm pikk, 2,4 cm lai ja 2 cm kõrge. Räppetompe võib leida pesaõõnsuse põhjast ja lindude peatuspaikadest, näiteks tiheda võraga kuuskede alt ja katusealustest (laudalakad, heinaküünid). Samadest kohtadest võib leida ka kodukakkude katte-, hoo- ja tüürsulgi, mille järgi on hea hinnata lindude värvitooni.

Põhja-Pärnumaal 1976.–1978. aastal kogutud räppetombud koosnesid 87,5% ulatuses pisinäriliste jäänustest, linnujäänuseid oli 5,4%, mardikate jäänuseid samuti 5,4% ja kahepaiksetele kuulus menüüs tagasihoidlik 1,7%. Jõe ääres pesitsejatel võivad aga kuni poole toidusedelist täita konnad [13]. Nahkhiirte osatähtsus saagis on väga väike [13].

Kakke kui hiirehävitajaid on tähele pannud juba meie esivanemad. Vigalast on pandud kirja ütlus “Kes ei salli öökulli, see sallib rotta ja hiiresid” [11]. Tõsi küll, kodukaku puhul tundub, et tema pesitsusedukus ei olene nn. hiiretsüklist ehk näriliste arvukuse korrapärasest kõikumisest: näriliste madalseisu aastatel kompenseerivad nende osa saagis linnud ja kahepaiksed.

Kaudsete andmete põhjal peab kodukakk jahti ka kaladele. Hiiumaal Õngu kalakasvanduses on meriforellide seljalt leitud kodukaku küünejälgi. Samas leiti ka kaks basseinidesse uppunud kodukakku.

Kodukakk püsib Eestimaal aasta läbi. Talv on talle raske aeg, eriti aeg-ajalt ette tulevad nn. Siberi talved, kui tüse lumikate ja paukuv pakane võtab kehvemad jahipidajad ja muidu väetimad linnud. Pärast iseäranis külma 1939/40. aasta talve leiti ainuüksi Tartu ümbruses vähemalt 20 hukkunud kodukakku [7]. Hukkunuid leiti ka pakaselistel 1978/79. ja 1986/87. aasta talvedel.

Pehmetel talvedel, kui saaki tabada on lihtsam ja energiat kulub vähem, teeb kodukakk laulunoka lahti juba jaanuaris-veebruaris. Merelise kliimaga Saaremaal ja Hiiumaal võib see juhtuda koguni detsembri lõpupäevil.

Tavaliselt mõnikümmend minutit pärast loojangut teeb isaslind otsa lahti, lastes pesapaiga läheduses mitu korda järjest kuuldavale kõlava huu-uh-uh-uh-huuuu huike. Soodsa ilmaga võib see kosta kuni kolme kilomeetri kaugusele. Sageli kuuleb öö jooksul ka õõnsat kuvitt-kuvitt häälitsust, seda teeb rohkem emaslind. Mõnikord huikavad kakud terve öö, lõpetades alles tund või pool enne päikesetõusu. Harukordadel, eriti aprillis, lastakse üksikuid huikeid kuuldavale ka pärast päikesetõusu. Sompus ilmaga on kodukaku huikeid kuuldud isegi keskpäeval. Põhikontsert antakse tavaliselt märtsis, kui päeval juba sulatab ja õhtul uuesti külmetab. Sobivaimad õhtud-ööd on tuulevaiksed ja kuuvalged.

Jürikuul algab pesaelu. Sobivaid pesitsuskohti kasutavad linnud aastaid, olgu see mahukas puuõõnsus, müüriorv või pesakast. Pesa kodukakk ei ehita. Õõnsuse puupurusse kraabitakse vaid madal lohuke, mõni kodukakumamma ümbritseb selle ka üksikute kuivanud räppetompudega. Pärnumaalt Perekülast on teada juhtum, kui kodukakk viskas pesakastist välja sinna vahepeal pesa rajanud orava oksarisu.

Sobiv õõnsus valitud, muneb emaslind sinna mõnepäevaste vahedega tavaliselt kolm või neli muna. Eestimaal pole haruldased ka viiemunalised kurnad. Mujalt pärineb teade kaheksamunalise kurna kohta [12].

Munad on valged ja ümarad, meenutades veidi lauatennise palli. Keskmiseks suuruseks on mõõdetud 47 x 40 mm [12]. Esimene muna munetud, asub emaslind kohe hauduma, tehes seda kokku ligikaudu neli nädalat. Isaslinnud ei hau, kuid toidavad kaasat ja valvavad pesapaika.

Vähesed emaslinnud asuvad pesitsema juba teisel eluaastal. 1984. aastal Audru-Liival rõngastatud kodukakupoeg, kes osutus emaslinnuks, püüti pesakastist poegadelt juba järgmise aasta mais, ligikaudu kaheksa kilomeetri kaugusel rõngastuskohast.

Koorudes on kodukakud pimedad ja abitud, nagu pesahoidjatele lindudele omane. Emaslind toidab poegi isaslinnu püütud saagiga, millest rebitakse tükikesi ja surutakse poegadele nokka. Pojad püsivad pesas kolm kuni neli nädalat, ronides sealt välja veel enne täielikku lennuvõimet. Puudel turnida aitavad neil tugev konksnokk ja teravad küünised. Tasakaalu hoitakse tiibade abil.

Öötundidel, ehast koiduni, on noored kodukakud väga lärmakad, lastes kuuldavale omapäraseid kähisevaid ksiiep-ksiiep häälitsusi. Poegade häälitsuste järgi on hea määrata pesast välja lennanud kakupoegade arvu: poegade hääli on omavahel kerge eristada ja tavaliselt kostavad need ka eri suundadest. Eriti häälekad on linnud paar esimest nädalat pärast pesahülgamist. Hoolimata öisest eluviisist võivad noored pesaõõnsusest lahkuda isegi keskpäeval. Kodukaku pesakond püsib pesaümbruses koos 2,5–3 kuud: juulikuu lõpuni või augusti alguseni.

Augustis-septembris hakkavad aga isaslinnud juba taas valjult huigates oma koduterritooriumist märku andma.

Kui palju on Eestis kodukakke? Elupaigavaliku tõttu on kodukakke lihtne jälgida ja loendada, mõneti raskendab seda küll linnu öine eluviis. Ornitoloogiaühingu röövlindude uurimise rühma andmete põhjal võis kodukaku arvukus Eestis aastail 2003–2007 olla 1000–2000 haudepaari. Keskmine asustustihedus on 3,5 paari 100 km2 kohta. Veidi tihedamalt pesitseb kodukakke Lääne-Eestis ja saartel. Osaliselt seostatakse seda händkaku mõjuga mandril, kuna läänesaartel see liik puudub. Ent on teada näide, kus händkakk ja kodukakk on edukalt pesitsenud üksteisest 1,2 km kaugusel: kodukakk pesakastis ja händkakk iidse jämeda tamme mahukas õõnsuses.

Nii mõnedki põlised kodukaku pesapaigad Eestis on viimastel aastatel tühjaks jäänud. Põhjus pole kõikjal teada. Olulist rolli mängib ilmselt autoliiklus: 1985.–2004. aastal leiti 43% hukkunud kodukakkudest maanteedelt [9]. Vanalinde on saanud surma ka elektriliinidel, kus nad on põhjustanud lühiseid. Kodukakku vaenab näiteks ka metsnugis.

Aastatel 2003–2007 hinnati talvituvate kodukakkude arvuks Eestis 3000–6000 lindu.

Mida pajatavad rõngad kodukakkude jalas? Eestis on kakuliste seast kõige rohkem rõngastatud just kodukakke. Esimene kodukakk sai metallrõnga jalga 1937. aastal, olles nõnda esimene meil rõngastatud kakuline. Millises Eestimaa nurgas see toimus, pole teada, sest rõngastusaruanne pole säilinud.

Kuni 2007. aasta lõpuni on meil rõngastatud kokku 1394 kodukakku. Taaspüütud või -leitud on neist 48. Vaid kaks meil rõngastatud lindu on tabatud väljaspool Eestit: mõlemad Põhja-Lätis. 1968. aasta juulis Penijõel rõngastatud pesapoeg tabati järgmise aasta märtsis surnuna Lemsalus (Limbazis). 1999. aasta mais Pärnumaal Seljametsas rõngastatud lind leiti 2002. aasta veebruari alguses maanteelt Mazsalacas – tõenäoliselt oli ta hukkunud kokkupõrke tõttu autoga.

Eestis on tabatud ka kaks muudes maades rõngastatud kodukakku. Lätimaal Virkenis rõngastatud lind lasti üheksa kuud hiljem maha Abja-Paluojal: aasta oli 1950, seega oli ilmselt tegu kullisõja ohvriga. Soomemaal Hämes 1978. aastal rõngastatud pesapoeg leiti surnuna kaheksa kuud hiljem Harjumaal Andineemel.

Kõigist Eestis rõngastatud pesapoegade taasleidudest on 18% leitud hukkununa juba oma esimese eluaasta jooksul.

Seni teatavaks saanud taasleidude põhjal tekib mulje, et Eestimaa eakaimad kodukakud on elanud Pärnumaal. Tõsi, Pärnumaal on kodukakke ka kõige usinamalt uuritud: 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel algul pandi selles maakonnas üles hulk suureavalisi pesakaste, rõngastati pesapoegi ja püüti pesadelt vanalinde.

1991. aasta 22. mail Urustes pesapojana rõngastatud emaslind püüti samast (!) pesakastist 1998. aasta 25. mail: tema vanuseks saame seega üle seitsme aasta. 1978. aasta mais Audru-Liival pesapojana rõngastatud lind püüti kuus aastat ja kümme kuud hiljem Kalital, rõngastuskohast ligikaudu 51 km kaugusel. 1987. aasta mais Lepplaanes pesapojana rõngastatud emaslind püüti pesalt 1993. aasta mais Ares, kuue kilomeetri kaugusel sünnikodust, viie aasta ja üheteistkümne kuu vanusena. Maailma vanim kodukakk on rõngastamise andmeil elanud Inglismaal: vähemalt 23 aastat ja 6 kuud. Soome rekordi omanik on kandnud rõngast 17 aastat [12].

Autor tänab Matsalu rõngastuskeskuse juhatajat Olavi Vainu, kes aitas leida ja kasutada rõngastatud lindude taasleidude andmeid.

1. Cramp, S. et al. (ed.) 1985. Strigiformes. – Handbook of the birds of Europe the Middle East and North Africa. The birds of the Western Palearctic: 432-615. Oxford University press.

2. Birdlife International 2004. Birds in Europe: population estimate, trends and conservation status. Cambridge, UK.

3. Ernits, P. 1991. Kodukaku Strix aluco värvusest Eestis. – 8. Eesti–Soome ornitoloogide päevad: 18–19. Tartu.

4. Helo, Pekka 1984. Yön linnut – kirja Suomen pöllosta. Luontokuva Pekka Helo. Kajaani.

5. Kontkanen, Harri jt. 2004. Röövlinnud ja metsamajandus. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

6. Laur, Tenno; Lelov, Eedi 1990. Kakuliste liigilisest koosseisust, levikust ja pesitsusaegsest arvukusest Edela-Eestis. – Loodusvaatlusi 1/1987: 97–111.

7. Lõhmus, Asko 1997. Röövlindude arvukuse muutustest Loode-Tartumaal. – Hirundo, 1: 4–16.

8. Lõhmus, Asko 2002. Pesakast pole parem puuõõnest: kodukaku looduslikud pesapaigad ja nende kvaliteet Eestis. – Hirundo 15: 83–88.

9. Lõhmus, Asko 2004. Röövlindude surma põhjustest Eestis aastatel 1985–2004. – Hirundo, 2: 67–84.

10. Mikkola, Heimo 1983. Owls of Europe. T&AD Poyser. Calton.

11. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Koolibri. Tallinn.

12. Saurola, Pertti 1997. Suomen pöllot. Kirjayhtyma, Helsinki.

13. Väli, Ülo; Laansalu, Arne 2002. Röövlindude arvukus, sigimisedukus ning saagi koostis Härjanurme vaatlusruudus Tartumaal 1992–2002. a. – Hirundo 1: 35–46.