02-03/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
turvas EL 02-03/2003
Mille arvel kaevandame turvast?

Meil kehtestatud aastane turba kasutusmäär ületab üle kuue korra turba juurdekasvu veel säilinud looduslikes soodes. Ja samal ajal haihtub põllumajanduse tarbeks kuivendatud soodest igal aastal õhku üle kahe ja poole miljoni tonni turvast. Ometi räägime ikka ja jälle turbast kui uuenevast loodusvarast ja usume, et kaevandame seda juurdekasvu piires.

Kahjuks pole mõnigi aus Eesti mees veel vabanenud vanast mõttemallist: kui ma tahan hakata kaevandama turvast, siis pean seda ka kohe saama teha seal (loomulikult kõige lähemast soost) ja nii palju, kui õigeks pean. Paraku kõneldakse ju lausa astronoomilistest turbavarudest (ligikaudu 2,4 miljardit tonni), millest aastas kaevandatakse vaid pisut üle miljoni tonni.

Viimase kümnendi parim näide sellisest suhtumisest on Eesti Looduse mulluses oktoobrinumbris kirjeldatud Rannu raba lugu Ida-Virumaalt: kiputakse väikese soo kallale, ometi seisavad suured Oru turbaväljad koos väljaehitatud ühendusteedega vaid 40 km kaugusel peaaegu kasutamata.

Sood hoiavad looduse mitmekesisust. Iga taime- ja loomaliik vajab teatud kindlaid elutingimusi. Enamasti muudab inimene oma tegevusega maastikud ühetaolisemaks, vähendab tunduvalt elupaikade rohkust. Aastasadu on parasvöötme inimesele olnud pinnuks silmas kõikvõimalikud märjad, inimese seisukohast liigniisked maad: ei saanud neist kuidagi viljakandvat põldu – jõud ei käinud üle. Veel sajand tagasi olid looduslikud sood Eestimaal tavalised, tüüpilised maastikuelemendid. Livia Laasimeri andmeil [6] hõlmasid sood 1955. aastal ligikaudu miljon hektarit ja soostuvad maad (kus turba tüsedus alla 0,3 m) umbes kolmveerand miljonit hektarit. Vaid 35% Eestist sobis mullastikuoludelt põllu- ja metsamajanduseks ilma maaparanduseta [10].

Maaparandusõpikus [5] on väidetud, et üle 60% põllumajandusmaast vajab mingil määral kuivendust. Raamatus “Eesti sood” [14] on kirjas, et ligi 70% ehk umbes miljon hektarit metsa kannatab liigniiskuse all, neist ligi pooled on sood.

1980. aastaks oli üle ühe miljoni hektari ehk 3/4 liigniisketest maadest Eestis kuivendatud [11]. Töö jätkus järgmiselgi kümnendil, kuigi suur tuhin hakkas üle minema. Metsi kuivendati ligikaudu 560 000 hektaril, sellest ligi pool soodes ja õhukese turbaga soo servaaladel [8]. Järelikult, põllumajanduskuivendust jõuti teha peaaegu niisama suurel alal, millest sood ja soostunud alad võisid samuti hõlmata poole. Sama tegevuse kohta võib öelda ka teisiti: vähem kui sajandiga hävitas inimene üle ühe miljoni hektari märgalasid, sealhulgas 60–70% soodest.

Olenevalt taimeliikide nõudlusest niiskustingimuste ja toitainete järele, aga ka liikide leviku iseärasustest ja paljust muust moodustavad nad kindla koosseisuga kooslusi, mida omakorda kasutavad elupaikadena (ja mõjutavad oma elutegevusega) eri liiki loomad.

Livia Laasimeri raamat "Eesti NSV taimkate" [6] annab üle kahekümne aasta väldanud taimkatte süstemaatilise uurimise tulemuste analüüsi. Siit saab ka üsna hea ülevaate soode ja soostuvate alade taimekooslustest ja nende levikust Eestis enne 1950. aastail alanud suurt looduse ümberkujundamist. Võrreldes neid andmeid soode seisuga 1990. aastate alguses, selgub, et laias laastus on pärast hoogsa kuivenduse aastakümneid looduslikus seisundis veel ligikaudu kolmandik (vt. joonist).

Hävinud on valdav osa meie madal- ja siirdesoodest, mida kuivendati nii põllu- kui ka metsamajanduse tarbeks – neist püsib tänini looduslikus seisundis vaid kümnendik. Nii võime öelda, et enamik madalsoode taimekooslusi on säilinud fragmentidena, leidub vaid üksikuid väikesi terviksoid. Rabadest on pindala järgi alles 65 protsenti, ent ka tervikuna säilinud rabasid on väga vähe – peaaegu kõik nad on servadest kraavitatud.


Turba juurdekasv. Kui soode taimestiku ja loomastiku üle arutlevad enamasti üksnes loodusteadusliku taustharidusega inimesed, siis turba juurdekasvu puhul on asjatundjaid palju laiemast ringist. Põhjuseks majandushuvid ja võimalikud kartused, et kaevandusmahte võidakse piirata.

Sood on peaaegu ainsad looduslikud süsteemid, kus osa taimede loodud orgaanilisest ainest langeb aineringest välja, sest mikroorganismid ei suuda kogu taimset toodangut lagundada. See orgaaniline materjal – turvas – kõlbab kütteks, kuid on eelkõige eelistatuim kasvusubstraat köögiviljade ja ilutaimede kasvatamisel nii aiandeis kui ka koduaedades. Muide, Euroopas lähebki ligikaudu 40% aiandusturbast koduaedade ja -akende ilu teenistusse.

Turba juurdekasv oleneb eelkõige tema lagunemisastmest ja turbaliigist (viimane määratakse turvast moodustavate taimede jäänuste botaanilise koostise alusel). Kui madalsoodes jõuab taimsest produktsioonist turbasse 5–10%, siis rabades võib suhtarv ulatuda 50–60 protsendini, enamasti on aga 10–15%. Juurdekasvu arvutatakse pikkusühikutes (lineaarne juurdekasv näiteks millimeetrites aasta kohta) või massiühikutes (akumulatsioon näiteks tonnides hektari kohta aastas).

Soode vanust mõõdetakse aastatuhandetega ja vanuse leidmiseks pakub kõige paremat võimalust dateerimine radiosüsinikumeetodil (14C). Kui meid huvitab lineaarne kõrguskasv, siis piisab lasundist turbapuuriga võetud proovi lasumissügavusest ja proovi vanusest: sügavus tuleb jagada vanusega. Mitmekümnest Eesti soost võetud turbaproovide dateeringute alusel võime öelda, et madalsoodes on turba aastane lineaarne juurdekasv enamasti 0,2 kuni 1 mm, rabades seevastu 0,9 kuni 1,7 mm aastas.

Keerulisem on leida massijuurdekasvu ehk akumulatsiooni. Selleks tuleb teada turba kuivaine hulka mahuühikus ehk mahukaalu nii vanuse määramiseks võetud proovis kui ka kogu läbilõike ulatuses. Enamasti kaalub kuupdetsimeeter madalsooturvast umbes 160 g, rabaturvas aga 120 g. Nii võimegi öelda, et aastas moodustub madal- ja siirdesoodes turvast keskmiselt 0,6 tonni hektaril, rabades aga rohkem – ligikaudu 1,6 tonni hektaril (vt. joonist). Kindlasti tuleb rõhutada, et turvas saab tekkida üksnes looduslikes, kuivendamata soodes.


Kuivendatud soost turvas haihtub. Kui soo on kuivendatud, siis seal turvast enam ei teki. Veelgi enam, senine turvas hakkab lagunema. Orgaanilise aine mineraliseerumise lõpp-produktid on teatavasti vesi ja süsihappegaas. Mitmel meie kuivendatud ja karja-, heina- või põllumaana kasutusele võetud madalsool on uuritud turba kadu aastakümnete jooksul [13]. Tulemused on jahmatavad: esimesel kümnendil pärast kuivendamist mineraliseerub aastas 15–20 tonni turvast hektarilt. Hiljem protsess küll aeglustub ja jääb 5–15 tonni juurde, kuid ei peatu enne, kui kogu turvas on õhku haihtunud. Ja eks siis oleme ilma ka põllumaast: mis sel mullata savikal pinnasel ikka kasvab.

Kuivendatud ehk kõdusoometsades väheneb Eestis tehtud mõõtmiste järgi turbakihi paksus 0,6 kuni 1,5 cm aastas [8]. Kõige põhjalikumalt on neid protsesse uurinud Soome teadlased, saades üsna vastandlikke tulemusi, sest siin on asjad pisut keerulisemad. Kõdusoometsades turvas laguneb, kuid selge pole, kui palju seovad puud turba lagunemisel vabanenud toitaineid ning süsihappegaasi. Ühed uurijad leiavad, et süsihappegaasi lendub kaks kuni kakskümmend korda rohkem, kui puud fotosünteesil seda seovad. Teised aga väidavad, et kasvav mets seob süsihappegaasi rohkem, kui seda tekib turba mineraliseerumisel, või, et need kaks protsessi on vähemalt tasakaalus. Arvatavasti võib tasakaal valitseda vaid puistu biomassi juurdekasvu maksimumi ajal, s.o. veidi enne, kui mets saab raieküpseks. Sedagi siis, kui puidu biomassi sisse arvestame ka juured, mis aga jäävadki turbasse ja lagunevad ikkagi pärast metsa raiumist.


Kokkuvõttes: ei kasva, vaid kahaneb. Nagu jooniselt näha, on Eestis kuivendamata ja kuivendusest mõjutamata soid, kus turvas kasvab, pisut üle 300 000 hektari, millest madal- ja siirdesood hõlmavad pisut rohkem kui viiendiku.

Jooniselt selgub ka, et ühelt poolt: Eesti kuivendamata soode turba summaarne juurdekasv võib olla ümmardatult ligi pool miljonit tonni aastas. Teiselt poolt: põllumajanduse tarbeks kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodelt peaks kaduma igal aastal (kui võtame keskmiseks turbakaoks kaheksa tonni hektarilt aastas) üle kahe ja poole miljoni tonni turvast.

Isegi juhul, kui eeldame, et metsade puhul on protsessid tasakaalus, ületab kuivendamisest tulenev turba kadu aastase juurdekasvu üle viie korra. Muidugi võib väita, et vanad kuivendussüsteemid kasvavad ju praegu kinni ja kuivendatud alad on taas soostumas. Jah, kuivendusobjektidel võib veetase tõusta ja maapind ajuti ning paiguti vesine olla, kuid turba moodustumisest on lugu veel üpris kaugel. Pealegi, küllap leiab enamik praeguseks kasutusest välja langenud kuivendusobjekte endale varsti uue peremehe ja võetakse taas käibele.


Turba kaevandamine ja kasutusmäär. Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega nr. 213, 14.08.96 “Turba säästev kasutamine” kinnitati turba kriitiline varu, kasutatav varu ja lubatud kasutusmäär kuni 2005. aasta lõpuni. Määruse kohaselt tohime turvast kaevandada kuni 2,78 miljonit tonni aastas. Olenevalt maakonnast on vastav number 10 000 tonnist (Hiiumaa) kuni 550 000 tonnini (Pärnumaa). Ei tea, kuidas leiti lubatud kasutusmäär, ent seda võib aimata. Teeme veel ühe aritmeetilise tehte: jagame kasutusmäära turbaga kaetud maade pindalaga Eestis (ligikaudu miljon hektarit). Tulemuseks saadud 2,78 tonni turvast igalt hektarilt on ligi kaks korda suurem, kui seda kasvab aastas loodusliku soo ühel hektaril (keskmiselt 1,2 tonni). Arvatavasti korrutati soovitud väärtuse saamiseks turba tegelik juurdekasv nn. Tambovi koefitsiendiga ehk siis kahega. See on üks vana võte tegelikkuse lähendamiseks soovitule. Ent looduslikud sood moodustavad ju vaid kolmandiku kõigist turbamaadest, nii et neis aasta jooksul juurde kasvav turvas (0,5 miljonit tonni) on umbes viis ja pool korda väiksem lubatud kasutusmäärast. Seejuures on hoopis arvestamata turba kadu kuivendatud maadelt.

Praegu kehtestatud kasutusmäär oleks võrdne turba juurdekasvuga, kui meie soode pindala oleks kaks miljonit hektarit ja sellest mitte üks ruutmeeter poleks kuivendatud.

Kõik need rehkendused on umbkaudsed. Täpse juurdekasvu suuruse leidmine eeldab praegustest märksa põhjalikumaid teadmisi. Loodetavasti oleme mõne aasta pärast juba mõnevõrra targemad. Üks on siiski selge. Praegu ei kaevanda me turvast mitte selle juurdekasvu arvestades, vaid tegelike varude iseeneslikku kahanemist eirates.

Euroläbirääkimistel tuli Eesti riik välja taotlusega "kasutada siseriiklikult turvast tingimusteta" (sic!). Ometi pöörati meie läbirääkimisdelegatsiooni tähelepanu vastuolule säästva arengu seadusega. Taotlus on tehtud küll mahepõllumajanduse arendamise kontekstis, kuid eestlane on olnud alati nutikas.


Väljavaated. 1996. aasta seisuga oli meil turbakaevandusalasid kokku 18 400 hektarit turbavarudega 25 miljonit tonni, sealhulgas sadamate läheduses – Harju- ja Pärnumaal – ligikaudu kaheksa miljonit tonni [9]. Lähema kümnendi jooksul ammendatakse turvas viiel kuni kuuel tuhandel hektaril. Et kaevandamine saaks jätkuda, tuleb need pinnad asendada uutega. Selleks otstarbeks parimaid tüsedalasundilisi älve- ja mättarabasid võib meil väljaspool kaitsealasid olla veel ligi 40 rabas kogupindalaga umbes 15 000 hektarit. Neist tööstuslikku huvi pakub 25–30 raba, kus mätta- ja älveraba võib kokku olla kuni 10 000 hektarit. Seega, poolte rabade saatus otsustatakse lähema kümne aasta jooksul.

Enamik turbamaardlaid ehk tööstusliku turbavaruga soid on kohaliku tähtsusega ja nende üle otsustavad kohalikud omavalitsused. Maakonnad peaksid järgima Pärnumaa eeskuju ning koostama oma haldusala turbavarude arengukava näiteks järgnevaks kolmeks aastakümneks.

Juhin tähelepanu ka sellele, et asi pole mitte ainult kaevandatavas k o g u s e s, vaid selles, m i l l i s t turvast kaevandame.

Teatavasti jagatakse turvas kui maavara kahte põhirühma – vähe- ja hästilagunenud turvas. Vähelagunenud sfagnumturvas on hinnatud aianduses kasvusubstraadina, hästilagunenud turvas läheb valdavalt kütteks. Kui kasvuturvast saab eeskätt rabade pealmisest kihist, siis kütteturvas lasub selle all, madalsoodes aga moodustab kogu lasundi.

Kasvusubstraadina hinnatud sfagnumturvas on vaid 15 protsenti ja kütteturvas seega umbes 85 protsenti turbavarude koguhulgast. Samas vahekorras peaks siis olema ka kaevandatav turvas, ehk juba kõnes olnud kasutusmäär 2,78 miljonit tonni peaks jagunema: 0,43 miljonit tonni kasvu- ja 2,35 miljonit tonni kütteturvast. Tegelikult hõlmab kasvuturvas praegu üle poole aastasest kaevandamismahust.

Siit järeldus: aiandusturvast kaevandatakse liialt palju ja kütteturvast vähe. Kaevandusmaht võiks suureneda ainult kütteturba kogust suurendades. Kuid meie energeetikaseadus on põlevkivikeskene ega salli enda kõrval teisi kütuseliike ning ka ekspordis on kasvuturvas eelistatum. Eks seepärast kiputakse ka kasutusel olevaid turbavälju maha jätma ning uusi avama, et saada pindmisest kihist kätte enim nõutavat kasvuturvast. Paarile tuhandele maainimesele igapäevast leiba ja riigile kopsakat eksporditulu andva turba kaevandamist kokku tõmmata oleks raske, jääb siiski võimalus seda otstarbekamalt korraldada.


Sood ja vesi. Soid iseloomustab pinnalähedane veetase. Kui madalsoodes on veetase kuni 20–30 cm allpool soopinda, siis rabamännikutes võib see olla kuni 70 (80) sentimeetri sügavusel. Tihti arvatakse, et mis see poolemeetrine veetaseme alandamine soole ikka teeb. Ent enamik soodes kasvavaid taimeliike on veetaseme muutuste suhtes äärmiselt tundlikud: liigiline koosseis muutub põhjalikult juba siis, kui aasta keskmise veetase alaneb vaid 5–10 cm. Naabruses tehtud kuivenduse tulemusel alanes just nii palju veetase Avaste soo looduslikul osal, ja muutused on silmaga näha: veel nelja aastakümne eest vaid vaksasuurused turbasamblalapid on nüüdseks laienenud mitmekümnemeetrise läbimõõduga aladeks. Kui madalsoos alandada veetaset pool meetrit, siis kaovad sealt peaaegu kõik sootaimed. Tõenäoliselt polegi meil ühtki sood, mis poleks kuivendusest mõjutatud, vähemalt kaudselt.

Kahjuks pole sood ei hüdroloogiliselt ega hüdrogeoloogiliselt isoleeritud süsteemid. Viimase kümnendi uurimistulemused eeskätt USA-s ja Kanadas on näidanud, et isegi oletatavalt vaid sademeist toituvatel soodel – rabadel – on oma osa kliimast mõjutatud regionaalses põhjaveesüsteemis [1, 12]. Ka TPÜ ökoloogia instituudi uuringuist Endla soostiku Männikjärve rabas on selgunud, et turbalasundi poorivee ja põhjavee vahel võib olla side. Paljudes rabades on märgata allikakohti, kus mineraalainerikas vesi valgub rabapinnale, ning neeluauke, kuhu kaob rabavesi.

Sel aastal 30. juunist kuni 4. juulini Eestis peetava rahvusvahelise konverentsi ja koolitusseminari “Ökohüdroloogilised protsessid Põhjala märgaladel” eesmärk ongi selgitada hüdroloogiliste ja bioloogiliste protsesside omavahelist seotust ning anda õpetust tööks vastavate mudelitega.


Soode mõistlik kasutamine. Niisugust pealkirja kannab üks äsja ilmunud raamat [2], kus on laiemalt käsitletud meilegi tuttavaid probleeme.

Mõned arvandmed sellest raamatust: Euroopas on põllumajanduses kasutusel 125 000 km2 soid, metsanduse huvides on maailmas kuivendatud ligi 150 000 km2 soid, energeetika tarvitab 21 miljonit tonni turvast (5–6 miljoni tonni õliekvivalenti) aastas; 1999. aastal kasutati ligi 40 miljonit kuupmeetrit aiandusturvast, äri on väärt 300 miljonit USA dollarit aastas; turvast kaevandatakse ühtekokku ligikaudu 2000 ruutkilomeetril.

Mõistlik kasutamine eeldab soo eri väärtuste ja talitluste tundmist, korrektseid põhjendusi, motiivide ja seisukohtade mõistmist, soovi arvestada teiste taotlusi ja vastandlike eelistuste puhul ausat, õiglast kompromissi.

Raamatus on soodele lähenetud mitmekülgselt vältimaks edasisi kokkupõrkeid nendega, kes lähtuvad oma töös soode eri väärtustest ja kasutusviisidest. Tähelepanuväärne on siinjuures see, et raamat on valminud Rahvusvahelise Soode Kaitse Grupi (Hans Joosten) ja Rahvusvahelise Turbaühingu (Donal Clarke) koostöös. Soode mõistlik, jätkusuutlik kasutamine eeldabki sooteadlaste, kaitsjate ja kasutajate koostööd ning vastastikust arusaamist.


1. Glaser, Paul et al. 1997. Reginal linkage between raised bogs and the climate, groundwater, and landscape of north-west Minnesota. – Journal of Ecology 85: 3–16.

2. Joosten, Hans; Clarke, Donal 2002. Wise use of mires and peatlands – background and principles including a framework for decision-making. Saarijärven Offset OY, Saarijärvi, Finland.

3. Kannukene, Leiti; Kask, Maret 1982. A preliminary list of bryophytes of Estonian peatlands. – Masing, Viktor (toim.) Peatland ecosystems. Valgus, Tallinn: 34– 38.

4. Kask, Maret 1982. A list of vascular plants in estonian peatlands. – Masing, Viktor (toim.) Peatland ecosystems. Valgus, Tallinn: 39–49

5. Kuum, Jüri (koost.) 1982. Maaparandus. Valgus, Tallinn.

6. Laasimer, Livia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.

7. Maavara, Vambola 1988. Loomastik . – Valk, Uno (koostaja) Eesti sood. Valgus, Tallinn: 110–117 ja 151–157.

8. Pikk, Jaak 1997. Metsaparanduse tulemused turvasmuldadel. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised IX, Metsaparanduse minevik ja tänapäev Eestis. Tartu: 12–16.

9. Ramst, Rein 1997. Lõppes Eesti turbatootmisalade inventariseerimine. – Eesti Turvas 1/2: 17–19.

10. Ratt, Aleksander 1974. Maaparanduse majanduslik efektiivsus Eesti NSV-s. Valgus, Tallinn.

11. Ratt, Aleksander 1985. Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Valgus, Tallinn.

12. Siegel, Donald et al. 1995. Climate-driven flushing of pore water in peatlands. – Nature 374: 531–533.

13. Tomberg, Uno 1992. Turba vajumine soode kuivendamisel. AS Rebellis, Saku.

14. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.

15. Vilbaste, Asta 1980. The spider fauna of Estonian mires. – ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia, 4.

16. Vilbaste, Asta 1981. The spider fauna of Estonian mires. – ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Bioloogia, 1.



Mati Ilomets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012