02-03/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
turvas EL 02-03/2003
Turba tootmine Eestis

Kui turba kaevandamine Eestis jääb praegusele tasemele, siis jätkub tööstuslikuks tootmiseks eraldatud turbavarudest vähemalt 900 aastaks.


Eestis on pikaajalised turba tootmise ja kasutamise traditsioonid. Siinsed talupojad on arvatavasti aastasadu kasutanud turvast nii kütteks kui ka loomadele allapanuks. Mehhaniseeritud kütteturba tootmise kohta on Eestist esimesed teated aastast 1861, esimene turbaküttel elektrijaam alustas tööd 1918. Esimene turbabriketitehas Eestis, ühtaegu teine maailmas, ehitati 1939. aastal Tootsis, kus toodetakse turbabriketti tänapäevani.

Turvas on hinnatud eksportkaup. Üle poole toodetud turbast (55%) moodustab aiandus- ehk kasvuturvas, mis läheb aianditesse ja kasvuhoonetesse kasvupinnaseks, samuti istikute kasvatamiseks pottides ja lavades. Seesama turvas sobib ka muruväljakute rajamiseks.

Eestis saadakse kasvuturvast rabalasundi ülemistest kihtidest. See sfagnum- ehk samblaturvas hoiab hästi niiskust ning on samas õhutatav. Viimastel aastatel on Lääne-Euroopa aiandites üha enam hakatud kasutama ka turbalasundi alumistes kihtides leiduvat hästilagunenud turvast või nn. musta turvast. Üldjuhul lisatakse mustale turbale osaliselt samblaturvast ning väetisi. Tänapäeval ei piirdu kasvuturba mõiste ainult samblaturbaga. Kilogramm kasvuturvast imeb keskmiselt 8–10 kilogrammi vett. Turvas on puhas ja steriilne materjal, mis piirab taimehaiguste levikut ja muid taimedele ebasoodsaid kõrvalmõjusid. Sellepärast valitsebki ta maailma aianduses. Lääne-Euroopas, eriti Madalmaades moodustab turvas 80% aiandites kasutatavast kasvupinnasest. Otsitud ja katsetatud on ka mitmesuguseid teisi taimede kasvupinnaseid, näiteks kaljuvill (rockwool), kuid tulemused kinnitavad turba eeliseid.

Eestis toodetud kasvuturbast lähebki 90% ekspordiks – põhiliselt ostavad seda Lääne-Euroopa aiandusfirmad. Kui kümme aastat tagasi vedasime välja peamiselt rikastamata kasvuturvast, siis viimastel aastatel on Eestis ehitatud mitu väetusturvast valmistavat tehast.

2001. aastal eksporditi Eestist turbatooteid kokku 385 miljoni krooni eest. See oli meie turbatööstuse panus impordi poole kiiva vajunud väliskaubanduse tasakaalustamiseks, pealegi on turvas Eesti oma nn. puhas toode, millele on lisatud ainult väike kogus mineraalväetisi ja pakkematerjale.

Paljude elatusallikas. Eesti turbatööstusel on oma kindel koht maapiirkondade tööandjana. Otseselt on turba kaevandamise ja töötlemisega seotud ligikaudu 1500 inimest, peale selle veel need, kes veavad turvast kas otse Lääne-Euroopasse või siis sadamatesse, seal turbatooteid laadivad jne. Kui lisada veel kõigi nende pereliikmed, tuleb üle terve Eesti kokku tuhandeid, kelle toimetulek ja heaolu sõltub turbatööstusest. Kui arvestame, et tavaliselt on turbaettevõte paikkonna oluline (või koguni ainus märkimisväärne) tööandja, tähendaks selle tegevuse lõpetamine või pankrot paljudele kohalikele inimestele otsest tööpuudust ja toimetulekuraskusi. Tasub vast meenutada Oru briketitehase pankrotti mõni aasta tagasi – töö ja elatise kaotasid mitusada inimest.

Kartused sunnivad juurdlema selle üle, kui palju on turvast juba kaevandatud ja kui pikaks ajaks varusid veel jätkub.

Kui kauaks Eestis turvast jätkub? Olen kuulnud arvamust, et veel ligikaudu sajaks aastaks.

Tööstuslik turbakaevandamine hakkas meil arenema koos Eesti Vabariigiga 1920. aastatel (vt. joonist). Kui algul lõigati vaid tükkturvast, siis pärast Tootsi briketivabriku valmimist kolmekümnendate lõpus ka freesturvast. Turba kaevandamine saavutas kõrgpunkti pärast Oru ja Sangla briketivabriku käikulaskmist ning turba kasutuselevõttu allapanuna karjafarmides: seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel kaevandati kuni kaks miljonit tonni aastas.

Tänapäeval kaevandavad Eesti turbatootjate liitu kuuluvad ettevõtted 95% Eesti üldisest turbakogusest (varud on näha joonisel). Kaevandamise maht sõltub suuresti ilmastikust, täpsemalt – sademete hulgast suvekuudel. Möödunud aasta kuiv suvi võimaldas suurendada turba kaevandamist eelmise aastaga võrreldes ligi 60%. 1998. aasta erakordselt sademerikkal suvel kaevandati aga kolm ja pool korda vähem kui mullu.

Kuidas on kaevandamine mõjutanud turbavarusid? Viimase 80 aasta jooksul on Eestis kaevandatud ühtekokku ligikaudu 70–75 miljonit tonni turvast. See on vaid kolm protsenti meie koguvarudest ning neli protsenti meie tööstuslikku huvi pakkuvatest ehk aktiivsetest varudest.

Võtame aluseks tööstuslikuks kaevandamiseks eraldatud turbavarud (775 miljonit tonni) ja eeldame, et kaevandamine jääb enam-vähem praegusele tasemele (viimase viie aasta keskmine 850 000 tonni). Kui me ei arvesta turba looduslikku juurdekasvu (80 aasta jooksul lisandus turba loodusliku kasvu näol Eesti turbavarudele 70–80 mln tonni turvast, tasakaalustades sellega turbavarude vähenemise), jätkub neist varudest 900 aastaks.

Vaatame ka praegu kasutusel olevate ja juba ammendatud soode pindala. Eesti turbatootjate liitu (ETL) kuuluvate ettevõtete kasutuses oli 2002. aastal 11 600 hektarit turbatootmisväljasid. See on 1,14% Eesti soode kogupindalast. Keskkonnaministeeriumi andmetel on Eestis kasutatavaid, juba ammendatud ja mittekasutatavaid turbavälju kokku üle 20 000 hektari, see teeb ligikaudu 2% Eesti soode üldpindalast.

Omaette probleemi tekitavad ammendatud turbaväljad. On nõue, et need tuleb rekultiveerida, st. taastada. Samas pole selge, millisteks me tahame neid muuta. Kas põllumaaks, või külvata sinna mets, muuta need looduslikeks veekogudeks või taas märgaladeks ning kiirendada nende taassoostumist? Möödunud sajandil leiti Lääne-Euroopas, et sooalad on vaja muuta põllumaaks. Tänapäeval ollakse seal üldisel arvamusel, et selline teguviis oli väär.


Turvast on ka mõttetult hävitatud. Viimase okupatsiooni ajal Ida-Virumaal uusi põlevkivi tootmiskarjääre rajades ei hoolitud karjääride alale jäävatest turbamaardlatest, sest Nõukogude Liidus ei hinnatud turvast erilise maavarana. Et turbalademete alt põlevkivi kätte saada, lükati turvas koos mineraalkihi ja võsametsaga lihtsalt aheraine hunnikutesse. Kui palju turvast sel moel hävitati, ei oska täpselt keegi öelda. Arvestades põlevkivikarjääride ulatust ja sealse turbakihi tüsedust, võib arvata, et tegu oli mitme miljoni tonniga, kui mitte veelgi rohkemaga. Kurioosum on seegi, et põlevkivi peal olnud turbakihi kütteväärtus ületas märksa turba all oleva põlevkivi oma.

Ei ole kuulnud tänapäeval eksporditavast põlevkivist. Küll aga maksid välisfirmad 2001. aastal (tollistatistika järgi) üle Eesti piiri läinud turbatoodete iga tonni eest 440 krooni. Lihtne matemaatiline tehe näitab, kui palju oleks Eesti riik teeninud Ida-Virumaal aheraine mägedesse maetud turba pealt: õige mitu miljardit krooni.


Heino Reedik (1932) on Eesti turbatootjate liidu juhatuse esimees.



Heino Reedik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012