02-03/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02-03/2003
Eestlased on tunnustatud Antarktika-uurijad

Lunamandrist kaugel asuva Eesti teadlased on riigi viksusest hoolimata hinnatud koostpartnerid suurte riikide teadlastele. Esimese eestimaalasena judis Antarktikasse kuulus meresitja von Bellingshausen; peale tema on Antarktikas talvitunud ja seda piirkonda uurinud veel ligi veerandsada eesti soost teadlast ja spetsialisti.

Lunaookeanist ja Antarktise mandrist koosnev lunapolaarpiirkond on kujunenud thtsaimaks lemaailmse keskkonnateaduse areeniks. Phjus on piirkonna loodusoludes ja planeedi kliimale avaldatava mju ainulaadsuses. Liiatigi on inimmju loodusele seal vikseim, ilmnedes silmanhtavana vaid ksikutes paikades. See on ka arusaadav, sest esimesed Antarktise talvitushooned ehitas Carsten Borchgrevinki ekspeditsioon alles 1899. aastal. Antarktika uuringutel on vtmeroll eesktt globaalsete kliimamuutuste prognoosimisel, kuna just lunapolaarpiirkonnas avalduvad need muutused reljeefsemalt ning on mandrijs hsti salvestunud. Osooniaukude avastusele jrgnenud freoonide kasutuse piiramine kogu maailmas on hea nide Antarktises aastakmnete kestel tehtud uuringute praktilise thtsuse kohta.

Antarktika leping seob ja kohustab. Aastast 1961 justunud Antarktika lepingu peamine sisu on territoriaalsete nudmiste thtajatu klmutamine. Samuti kuulutab leping 60. lunalaiusest lunasse jva maismaa ja elfiliustikud rahvusvahelise teadusliku koost objektiks, kus on keelatud igasugune militaarse suunitlusega tegevus. Antarktika lepingu alusel tehtava sujuva rahvusvahelise koost thtsamad liinid on kliimamuutuste uurimine ja Maa puhtaima looduskeskkonna silitamine. Leping on hsti toiminud: seda kinnitab tik, et klma sja aastakmnetel oli Antarktis tegelikult ainuke paik, kus USA ja Nukogude Liit thusalt koos tegutsesid. Aastast 1998 toimib lepingu lisana Madridi keskkonnakaitseprotokoll, mis kehtestas lunapolaarpiirkonnas liranged keskkonnakaitse juhised, justunud on ka Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon, eesmrgiga silitada kossteemi looduslik tasakaal. Need vga olulised abinud reguleerivad ka hiilgevhi- ja kalapki Lunaookeanis.

Eesti hines Antarktika lepinguga 17. mail 2001. aastal, 24. riigina Euroopas ja 45. riigina maailmas. Mrtsis 2002 arutas Eesti teaduste akadeemia juures asuv polaaruuringute komitee projekti Eesti Antarktika-ekspeditsioon, mille eesmrk on panna alus rahvuslikule Antarktika uurimise programmile ning anda oma suurusega proportsionaalne panus rahvusvahelisse koostsse Antarktikas. Nnda omandaks Eesti ka hleiguse Antarktika lepingu ssteemis. Komitee soovitas projekti edasi arendada. Septembris 2002 Varssavis toimunud Antarktika lepingu iga-aastasel konsultatiivkohtumisel kiideti esitatud Eesti Antarktika-ekspeditsiooni kava heaks. Phjusena mrgiti eelkige, et ekspeditsioon on kavandatud vikese ja efektiivsena ning rhutatult keskkonnahoidlikuna, plaanis on kasutada nii palju kui vimalik alternatiivseid energiaallikaid. Toetust jagus ka seeprast, et eestlaste senine tegevus Lunamandril on vikese maa kohta olnud esilekndiv. Nii mrkis Venemaa esindaja, et endises Nukogude Liidus olid vaid Vene Fderatsioon ja Eesti pdevad Antarktika-ksimustes ning saavutanud teadustulemusi. Tepoolest, mnelgi Antarktika lepingu hleiguslikul poolel (neid riike on kokku 27), kes on pikemat aega Antarktikas uurimisjaama pidanud, pole vrreldavat rahvusvaheliste teadusartiklite nimekirja. Mida on eestlased seni Antarktikas teinud?

Meie mehed Lunamandril. Meenutame alguseks, et Antarktist ngi esimest korda 28. jaanuaril 1820 meie kaasmaalase, Saaremaalt Lahetaguse misast prit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud ekspeditsioon, kus laevarolli nimed Olev Rannakoppel ja Paul Jakobson vihjavad ka eestlaste osalusele. Veel on teada, et 20. sajandi algul sai Vihula valla mehest Gustav Hmalasest Lunaookeanis hlgeid kttiva Norra laeva kapten, maetud on ta Luna-Georgia saarele. Alates aastast 1957 kuni viimase ajani on Eesti teadlased, loomeinimesed ja logistiline personal Antarktikas tegutsenud. Teadusartikleid on avaldatud le saja, nende hulgas neli monograafiat ja kolm dissertatsiooni [1]. Uurimisvaldkonnad on ulatunud geoteadustest rahvusvahelise iguse ja meditsiinini.

Geoloogina Lunaookeanil ttanud ja esimesena ebatavaliselt rauarikkaid ookeani phjasetteid kirjeldanud Ivar Murdmaa oli esimene Nukogude Antarktika ekspeditsioonis (NAE) ttanud 23 mehe hulgas ja on tenoliselt ka esimene Antarktisele jala asetanud eestlane (4. dets. 1957). Aastatel 196373 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda Anatoli Norman, tehes seismoloogilisi vaatlusi. Enn Kreem, kes talvitus Molodjonaja jaamas aastal 1966 ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal, oli esimene kmnemehelises rhmas, keda Charles Villmann Travere observatooriumist suutis saata Antarktisele kosmoseuuringutega seotud helkivate - ja prlmutterpilvede patrullvaatlustele. Neid vaatlusi tehti hiljem ka Mirnis, Leningradskajas ja Vostokis. Enn Kreem andis Molodjonaja piirkonna esimese ilmastiku ja kiirgusreiimi iseloomustuse. Peale selle tuli meestel teha ka mahukaid ilmastiku- ja pikesekiirguse vaatlusi. Aastatel 196785 talvitudes tegid neid Reino Eller, Rein Randmets (kolm korda), Andres Tarand, Jaan Ojaste, Jaak Lembra, Enn Kaup, Vello Park (neli korda), Heino Martihhin ja Vladimir Gussev (kolm korda). Mdeti ka osooni ning avaldati teadus- ja populaarteaduslikke artikleid.

Vello Park sai Maa klmapoolusel Vostokis tunda erakordseid raskusi 1982. aastal, kui tulekahju hvitas elektrijaama ning abi saabus alles viie kuu prast. Tulekahjujrgses okis arvas suur osa meeskonnaliikmetest, et alla 80 pakasekraadi tttu ootab neid peatselt surm; kogenud alpinistina suutis Park mehi veenda, et nad eksivad, sest toitu ja ktust jtkus. Krgemat atmosfri uurivate aeroloogidena talvitusid Antarktises veel Rein Mnnik (kahel korral) ning Aleksei Dorogotovtsev ja Sulo Kolje. [foto 3]

Esimesed eestlastest pilvede uurijad kinnistasid NAE-s eestlaste kui tkate ja tpsete poiste hea maine. Kllap aitas see uurimisvaldkondi oluliselt laiendada. Nii uuris Jri Martin 197172 suvel samblikke ja samblaid mitmes Enderby ja MacRobertsoni maa piirkonnas. Ta kirjeldas esimesena makroskoopilise taimestiku poolusepoolset levikupiiri Ida-Antarktises ja dateeris lihhenomeetriliselt maailma pikima Lamberti liustiku moreene. Tema kigu tttu sai rikkamaks ka Tallinna botaanikaaia herbaarium.


Jrve- ja juurijad. Hakkasin Antarktise jrvi uurima meteoroloogit krvalt Molodjonajas ning phendusin sellele tielikult 1976. aastal Novolazarevskajas talvitudes. Tulemused: fikseerisin esimest korda Antarktise jrvede antropogeense eutrofeerumise ning mtsin maakera jrvede seas vhima ftoplanktoni aastaproduktsiooni. Jrgnesid kolm hooaega jrvekoloogia uuringuid Schirmacheri, Untersee, Thala ning Bungeri oaasides. Erakordsete omadustega Untersee mgijrve vee lbipaistvuseks mtsin 77 meetrit, mis oli suurim Maa seni uuritud jrvede hulgas. [foto 4]

Kahel hooajal ttas mitmete oaaside jrvedel ja ojadel kogenud hdroloog August Loopmann, kes esitas uusi vaateid jrvede tekke ja arengu kohta Antarktises. Tema vljapaistvad saavutused olid Schirmacheri oaasi jrvede veebilansi ja valgalade ravoolu mtmine kogu hdroloogilise sesooni kestel ja Bungeri oaasi veekogude hdroloogiline iseloomustus. Perestroika tuultes sai 9. novembril 1988 vimalikuks heisata Eesti lipp Lunamandril; tegin seda ka Molodjonaja lhedal kivituuril, kuhu Andres Tarand oli 19 aasta eest paigutanud Bellingshauseni Lahetaguse snnimisa pllult korjatud paekivi.

1987. aastal pstis Nukogude Liidu jlhkuja jvangist Austraalia vikese ekspeditsioonilaeva; srane abistamine on Antarktika lepingu vaimule tpiline. Jrgnenud pstmispeol tutvusin geograafiga, kes kutsus mind Eesti vabanedes 199394 suveks Austraalia Law suvejaama Larsemanni oaasis. Sel ja ka 199798 suvel uurisin seal nelja polaarjaama (Vene, Hiina, Austraalia) ja kliimamuutuste mjusid vikese oaasi jrvede kossteemidele. Uurimisjaama mju pole kuigi suur, kui olla hoolikas jtmehooldusel ja kasutada transporti lbimeldult. Seda tegelikult Madridi protokoll kohustabki. [foto 5]

Teaduste akadeemia geoloogia instituudis alustati seitsmekmnendate aastate lpul Antarktise isotoopgeokeemilisi ja glatsioloogilisi uuringuid koosts kolleegidega Arktika ja Antarktika instituudist tollases Leningradis. Rein Vaikme juhatusel selgitati mitmete oaaside jrvede vete pritolu ja Shackletoni elfiliustiku tekkelugu. Kuninganna Maudi maal uuritud jkerni isotoopprofiil vimaldas koosts saksa uurijatega taastuletada piirkonna viimase viie tuhande aasta kliima ajaloo. 198788 suvel osales Margus Toots NAE mandrij sgavpuurimisel Ida-Antarktise platoo kuplil B. Rein Vaikme, Margus Tootsi ja prantsuse kolleegide uuringud on muu hulgas nidanud, et kliima soojenemist 10 00015 000 aasta tagasi katkestas ka Antarktises kaks jahenemist nagu phjapoolkeralgi. Osa jproove on praegugi Tallinnas. Et neid edasi uurida, on Jri Ivask tiustanud peamiste ioonide mtmismetoodikat, nidates ka, et nende sisalduste muutused kannavad paleogeograafilist informatsiooni.


Jine mander inspireerib. Muudegi elualade esindajaid on judnud Antarktisele. Doktor Rein Vahisalu nitas mtmistega Eesti uurimislaeva Livonia turismireiside ajal Drakei vinas ja Antarktika poolsaare piirkonnas, et nihked laevapere sdame-veresoonkonna vegetatiivses regulatsioonis tulenevad enam sotsiaalsetest kui geograafilistest tingimustest. Muuseas on 68. lunalaiuskraadil liikunud Livonia seni kige kaugemale lunasse tunginud Eesti laev.

Juhan Smuuli mitmed pdlused Lunamandrile juda said teoks 195758 suvel. Meresidu ja Mirni ning sisemaa jaamas Komsomolskaja ja Austraalias kimise kogemusi kajastav Jine raamat oli esimesi eestikeelseid raamatuid, mis kujundas meie inimeste ettekujutust Antarktikast. Teatavast nukogulikust paatosest hoolimata on seda mitmesse vrkeelde tlgitud populaarset teost huvitav lugeda ka polaaruurijatel. Jrgnesid Ivar Murdmaa Sealpool Kaljukitse prijoont ning Enn Kreemilt Antarktika lbi aegade, Omaprane talv ja veel kaks raamatut. Eesti polaarklubi avaldas 1992. aastal mlestustekogumiku Nabakirjad, Rein Vahisalult ilmus 1998. aastal Laevaarstina Antarktikas.

Hulgaliselt on ilmunud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle andsid Andres St ja Mati Kask eestlastele oma meeste pildi dokumentaalfilmidega Jriik ja Enderby valge maa. Panuse Antarktise uuringute logistikasse on andnud mehaanik Ivan evnerov (kahel korral) ja ehitaja Leo Saul. [foto 6]

Antarktises on ttanud ka vliseestlasi. Virmaliste uurija Henn Oona USA-st talvitus lunapoolusel 1964. aastal ja osales ka jkihtide vanuse mramisel ning pingviinide koduinstinkti uuringutes. Noorem vend Hain Oona talvitus poolusel 1968. aastal ionosfrifsikuna. Transantarktilises mestikus krguvad nende auks Mount Oona ja Oona Cliff. Maret Vesk Austraaliast, ainuke teadaolev Antarktises ttanud eestlanna, uuris samblaid Casey jaama mbruses. Rootsist osales Andres Loor Greenpeacei Antarktika-ekspeditsioonis fotograafina, andes panuse selle knnumaa keskkonna silitamisse. Mart Nyman tegi kahel korral glatsioloogina kaasa Euroopa Liidu Antarktise j uurimise projektis EPICA. Ivo Meisner USA-st uuris oma Scotti polaarinstituudis Cambridgeis kaitstud magistrits Antarktika lepingu toimimist ja andis soovitusi, kuidas lepingut tiendada.


Pnev lhituleviku vljakutse on pd puurida lpuni 3,7 kilomeetri paksune jkate Vostoki jrve kohal ja uurida seda kuni miljon aastat atmosfrist eraldatud unikaalset veekeskkonda. Kavandatav Eesti Antarktika ekspeditsioon orienteerub esialgu rannalhedastele uuringutele Rossi merel ning Victoria maa rannikule rajatava vikese uurimisjaama vimalustele austraalsetel suvedel. Eesti polaaruuringute komitee ootab sellekohaste projektide ettepanekuid. Tnavuse aasta algul lendas Mart Saarso Uus-Meremaale, et sita 5. jaanuaril Itaalia ekspeditsioonilaeval Dunedinist Rossi merre ning otsida Terra Nova lahe piirkonnas Eesti jaamale sobivat kohta. Tagasi Eestisse judis ta jaanuari lpus.

Samas on ka mitme riigi, niteks Saksamaa, Austraalia ja Ukraina Antarktika-uuringute keskused kutsunud eestlasi osalema nende ekspeditsioonides. Srane laialt levinud koost on veel ks Antarktika lepingu olemuse vljendus. Hoolikalt lbi meldud ja hsti teostatud Eesti Antarktika-ekspeditsioon avaks kindlasti uusi koostvimalusi.


1. Kaup, Enn 1998. Eestist prit Antarktika uurijatest. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 31: 117138. (tiendatuna www.gi.ee/isopal/antarktika)


Enn Kaup (1946) on Eesti polaaruuringute komitee teadussekretr, TT geoloogia instituudi vanemteadur.



Enn Kaup
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet