Kui varasele kevadesoojale järgneb külm, võib halljänese esimene pesakond hukkuda: põline stepiasukas laseb end ilmastikul ära petta. See on vaid üks viide tõsiasjale, et halljänes on meie mail tegelikult tulnukas. Ent viimase ajani pole päris selge, millal ta siis ikkagi meie aladele jõudis.

Paleozooloogid on ühel nõul selles, et tema lähim sugulane valgejänes tuli siia kohe pärast jää sulamist, hilisjääaja lõpul. Vara- ja Kesk-Holotseenis oli ta praeguse Eesti alal ainus jäneseliik. Ta leidis toitu pärast jääaega arenenud kidurast taimkattest ja oli ise magus suutäis kiskjatele – hundile ja rebasele –, kes samuti varakult siia jõudsid. Valgejänes on paremini kohastunud külmema ja lumerikka ilmastikuga: halljänesega võrreldes aitavad teda kaitsevärvus, laiemad käpad ja pikem karvkate. Keemiline termoregulatsioon lülitub valgejänesel sisse palju tugevama külmaga kui halljänesel. Ja eks lühemad kõrvad ja saba ning väiksem kehagi ole seotud sama kohastumusega. Arvan, et ka halljänesest väiksema looma pikem tiinusaeg sobib eelöelduga. Niisiis – valgejänes talub külma paremini kui halljänes.

Jänese luuleide on üsna vähe, sest ta polnud varasematel aegadel hinnatud jahiloom. Neoliitikumi kütt jäneseid liha saamise eesmärgil ei püüdnud [7], mistõttu vanades asulakohtades ei leidu kuigi palju nende luid, ehkki mõnede väiksemate loomade luud on säilinud. Hiljem takistas jäneseliha söömist mõnedes usundites levinud arvamus, et jäneseliha on roojane. 16. sajandi keskpaiku, kui lihtrahval keelati suurte sõraliste jaht, võisid nad küttida kiskjaid ja jäneseid. Ju siis hakati ka rohkem jäneseliha sööma. Veel 18. sajandil visati nahad enamasti minema [4].

Kalju Paaver uuris rohkem kui 700 subfossiilset Ida-Baltikumi luuleidu, mis kuulusid peamiselt valgejänesele. Varaseimad jäneste luuleiud Läänemere maadest pärinevad Taanist, kus on tõendatud valgejänese olemasolu juba hilisjääajal. Halljänes jõudis sinna Vara-Holotseenis (10 000–7800 aastat tagasi), mil ta valgejänese välja tõrjus. Ida-Baltikumis, sealhulgas Lätis ja Eestis oli pilt teine: siin elas valgejänes kogu Kesk-Holotseeni (7800–2800 aastat tagasi) ainsa jäneseliigina, Lääne-Euroopas aga levis juba sel ajal halljänes. Ka I ja II aastatuhandest pärinevad jäneseliste luud kuuluvad kõik valgejänesele. Paaveri sõnul pole aga selge, kui kaugele põhja ja millal levis halljänes. Kindlad luuleiud on pärit Leedust Puuni ja Trakai lossi lähistelt (vastavalt 13.–18. ja 15.–16. sajandist) [8]. Kalju Paaveri arvates ei jõudnud halljänes meile varem kui Ülem-Holotseeni teisel poolel (Ülem-Holotseen algas 2800 aastat tagasi ja kestab tänapäevani), jäädes vähearvukaks kuni 19. sajandini, Leedus ning Läti lõuna- ja lääneosas elas ta juba II aastatuhande esimesel poolel, seega enne 16. sajandit.

Teise aastatuhande teise poole kohta leidub aga küllalt kirjalikke ürikuid, mis annavad kindlamat teavet kui vähesed luuleiud. Kalju Paaver järeldas varasemate kirjatööde alusel, et halljänes asustas praegust Eestit ja Lätit vähemalt 18. sajandil, kuigi 19. sajandi algul oli teda põhja pool vähesel arvul.

Hupeli ajalooline teos ei jäta võimalust kahelda: “Meil on kaks täiesti erinevat jäneseliiki .. 1) päris kohalikud veidi väiksemad, .. lähevad talvel täiesti valgeks ja on seepärast lumes vähem märgatavad; 2) niinimetatud Litauerid, kes jäävad ka keset talve halliks, paistavad Leedust meile tulevat, on mõnes siinses kohas sama sagedased kui too, igatahes on nad Eestimaal haruldasemad kui Liivimaal.“ [4: 436–437]. Oscar Löwise järgi [6] läbib Eestit halljänese leviku põhjapiir. Karl Greve andmeil [2] elab ta kõikjal Euroopas, välja arvatud päris põhjas ja äärmises lõunas.

Aga eriti huvitavad on veel vanemad trükised, kus vähegi loodusest juttu. Jahinduse ajalugu jälgides on kroonikaid hoolikalt uurinud Ilmar Rootsi [8], kes kirjutas jäneste levikust ajakirjas Eesti Jahimees. Ta viitab Sebastian Münsterile, kes kirjutab 1541. aastal Liivimaa loomadest: Leedust siia sisse rändavad jänesed jäävad alati halliks. Niisiis Liivimaal – Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis – elas halljänes juba 16. sajandil. See fakt ei lähe vastuollu ka Paaveri luuleidude andmetega Leedust, kuid Eestist pole andmeid varasema leviku kohta. Vahest on vanemate kirjandusallikate tänapäevased uurijad lasknud end eksitada sellest, et Eestimaa kubermang hõlmas ainult Põhja-Eestit, ning Liivimaa piir läbis Pärnumaa, Järvamaa ja ulatus Virumaani. Pigem on õige järeldada, et halljänes jõudis Liivimaale hiljemalt 16. sajandil ja Põhja-Eestisse hiljemalt 18. sajandil, kuigi nad asustasid neid alasid esialgu hõredalt.

Sel moel on vististi rändrott meie loomastikus halljänesest hilisem tulnukas – saabus 18. sajandi keskel [5]. Nad jõudsid siia eri viisil ja eri suundadest: üks meritsi laevadega läänest, teine jalgsi lõunapoolsetest steppidest.

Halljänes on lõunapoolse päritoluga avamaastiku liik. Tema levikut põhja poole soodustasid metsade asemele rajatud põllud, eriti II aastatuhandel, ja kliima soojenemine pärast “väikest jääaega”, mis oli 350–500 aastat tagasi. Kuid Liivimaal oli see liik juba 1541, mis jääb just nimetatud külmade talvedega ajajärku. Võib-olla rannikulähedane pehmem kliima soodustas halljänese levikut esmalt just Liivimaal. Halljänese tundlikkust ilmastiku suhtes meie laiuskraadil võib seletada tema lõunapoolse päritoluga. Eriti märgatav on see kevaditi, mil halljänes hakkab sigima kas kuu varem või hiljem, olenevalt ilmade soojenemisest. Kui varasel kevadel järgnevad soojale ajale kevadkülmad, võib enamik esimese pesakonna poegi hukkuda: see liik laseb end ilmastikul ära petta, mida ehk põlisasukaga ei juhtuks.

Kuid ökoloogilise plastilisuse tõttu on halljänes siin püsima jäänud ja edaspidi levilat väga kiiresti laiendanud. Sergei Folitarek [1] on käsitlenud selle liigi levikut Venemaal põhja ja ida poole umbes sajandi vältel – 1825–1935. Tema andmeil ulatus halljänese levila kirdepiir 19. sajandi esimesel veerandil Peterburi–Jaroslavli jooneni. Ju siis oli ta olemas ka Baltimaadel. Edasi laiendas ta oma areaali kiirusega kaks miljonit ruutkilomeetrit sajandis, nii et see suurenes endise Nõukogude Liidu piires 45% võrra (riigipiirid määrasid uurija tegevusvabaduse). Suur osa selles on kliima soojenemisel ning inimese tegevusel avakultuurmaastiku loojana.

Nüüdseks on areaal laienenud põhja ja kirde poole ka Lõuna-Skandinaaviasse ning Lõuna-ja Kesk-Soome [9], Karjalasse, Venemaal Valge mereni põhjas ja Lääne-Dvinaani kirdes [3].

1. Folitarek, Sergei 1940. Geograficheskoje rasprostranenije zaitsa-rusaka Lepus euro-

Paeus Pall. v SSSR. – Tr. Inst. Evol.Morfol. im. A.N.Severtsova. Tom III,

Võp. 1: 79–139.

2. Greve, Karl 1909. Säugetiere Kur-Liv-Estlands. Riga.

3. Gruzdev, Vassilii 1974. Ekologija zaitsa-rusaka. Izd. Moskovskogo universiteta.

4. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Zweiter Band, Riga.

5. Lepiksaar, Johannes 1986. The Holocene history of Theriofauna in Fennoskandia and Baltic Countries. Striae, 24: 51–70.

6. Löwis of Menar, Oscar 1885. Die wildlebende baltischen Säugetiere. Baltische Monatsschrift, 32 (4): 269–488.

7. Paaver, Kalju 1965. Formirovanie teriofauny i izmenchivost' mlekopitajuschich

Pribaltiki v holocene (Zusammenfassung: Die Enstehung der Säugetierfauna und die Variabilität der Säugetiere der Ostbaltikums im Holozän), Tallinn.

8. Rootsi, Ilmar 2001. Jänes – mineviku populaarne jahiloom. Eesti Jahimees, 6: 31

9. Siivonen, Lauri 1974. Pohjolan nisäkkäät. Otava, Helsinki.

Anne Kirk (1944) on zooloog, Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia
instituudi lektor, uurinud halljänese, põdra ja pisiimetajate populatsiooni
dünaamikat.